Alates 24.11.2010, tribute'ina Sigrid Luidele ja Facebookile, võimalus postitustele jätta endast märk, vajutades kas 'like' või 'dislike'. Alates 21.07.2011 võimalus avaldada arvamust sõnadega: 'too long-didn't read'.
Friday, April 30, 2010
Update
Sunday, April 25, 2010
Kirjand on möödas,
Friday, April 23, 2010
Ja juttu lõpust...
Teatavasti on mõni asi, mille kätte jõudmine ja möödumine annavad märku, et keskkool hakkab läbi saama. Tutipidu, lõpukell, lõpuball, lõpukirjand ja ülejäänud eksamid. Kolm esimest on minul möödunud ja neljas on homme ees.
Tutipidu oli väga lõbus. Meil on traditsioon ühele kirjanduse õpetajale alati midagi teha. Meie lend ehtis ta klassi üleni jõuluehetega ja klassi keskel oli isegi kuusk. Lae all ja igal pool rippusid kommidega täidetud jõulusokid ja kõik oli palju jõululikum, kui jõulude ajal olnud oli. Siis meie klass kogunes õue ja kui kõik õpetajad olid akende peale kogunenud, hakkasime järjest nende nimesid tegema.. inimkettidest siis. Mis seal ikka, muru ja muda peale pikali ja läks. See oli lihtsalt väga tuus, nalja sai palju. Ja märjaks sai loomulikult ja tantsutunnis saime tantsida igihaljaid ringtantse. Jehuu.
Lõpukell oli päris tore. Meie 160 esimese klassi õpilast olid meile kava ette valmistanud ja mina sain ka kõne pidada. Rääkisin kõigile The Game'ist. Sorry, kui sa nüüd kaotasid. :) Ma kaotasin ka. Too bad. Istutasime puu, mille alla matsime purgi, kus sees 15.-, meie lennu klasside nimekirjad ja 20. aprilli Eesti Päevaleht. Kui kunagi see õunapuu ära väsib, siis saab need kätte. ;) Can't wait.
Lõpuball oli ka mõnus. Tantsisin, kuulasin, naeratasin, naersin, laulsin, olin niisama ilus koos teistega ja kõigest sellest jäi nii hea mälestus. Tahaks veel pilte näha ja veel rõõmustada.
Paljud on küsinud, kas ma olen õnnelik, et kool läbi saab. Või mis emotsioonid üldse on. Aga ma ei oska seda kuidagi välja mõelda... Ma ju olen õnnelik, sest ma ei armasta koolis käimist. Samas olen ma õnnetu, sest kunagi varem ei ole ma oma klassikaaslastega nii hästi läbi saanud. Olen rahul, sest sel aastal olin koolis aktiivsem kui kõigi ülejäänud aastate jooksul. Olen hirmul, sest ei tea, kuidas ma eksamitega hakkama saan. Olen küsimuste ees, sest ma ei tea, mis saab edasi. Aga kõige olulisem selle kõige juures on siiski lihtsalt panna oma silmad Jumalale ja usaldada, et Tema juhib mind just sinna, kuhu vaja, just siis, kui vaja.
Hakkame siis pihta. Homme (laupäeval!!) kell 10.00 kuni 16.00 on vaja minu eest palvetada, okei? :)
Pildid ilusast lõpust.
Balli viimane esineja :)
Friday, April 9, 2010
Hea päev
Tuesday, April 6, 2010
"Sündmused muudavad inimest." (Alexandre Dumas)
Alates maailma esimesest päevast, lõpetades igapäevaste uute leiutistega - iga päev inimkonna ajaloos, nii möödunud kui eelolev, kannab endas mingit sündmust. Mitte küll tingimata ülemaailmse tähtsusega, kuid mõne jaoks ilmselt suuremat ja olulisemat kui kogu maailm. Igal üksikul päeval tervitab maailm uusi ilmakodanikke ning jätab samal ajal teistega igaveseks hüvasti. Keegi abiellub, keegi lahutab, kuskil on sõda, kuskil sõlmitakse rahu. Ühed loovad uusi seadusi, teised rikuvad juba olemasolevaid. Kõiki sündmusi ei kajastata meedias, ometigi on need paljude jaoks olulised ja muudavad nii mõndagi inimest.
Ajaloos on palju näiteid sellest, kuidas sõjad on inimest muutnud. Mees, kes on elavate kirjast kustutanud teise tavalise mehe, kelle ainus süü on riik, mida ta kaitseb, ei ole enam kunagi sama. Oleme kuulnud jutte, lugenud raamatuid, näinud filme ja sarju sellest, kuidas sõjas käinud inimesed enam tavaeluga harjuda ei suuda. Erich Maria Remarque'i teose "Läänerindel muutuseta" peategelane sai keset sõda võimaluse puhkuseks koju minna. Kodus ootasid teda ema ja õde, kes ta eest hoolitseda tahtsid, kuid mehel oli raske vastu võtta nii nende armastust kui ka vanade sõprade seltskonda. Ta mõtles ainult sõjale ja tahtis tagasi nende kamraadide juurde, kes lahingutes tema kodumaa eest sõdisid. Nende vahele oli tekkinud ainulaadne side, mida murda suutis vaid surm.
Üks sündmus, mis on muutnud Eestimaad ja mille üle me eestlastena võime uhked olla, on laulev revolutsioon. Inimesed, kes sellest osa võtsid, võivad tunda, et neil oli mängida oma roll Eesti taasiseseisvumisel, olgugi et roll oli massistseenis. See oli sündmus, mis muutis paljusid inimesi. Paljud tundsid esmakordselt uhkust oma riigi, rahvuse, isegi lipu üle. Nii mõnigi nägi, et on osa millestki, mis muudab ajalugu ning see andis neile enesekindlust, et asjaga lõpuni minna. Vahest võib isegi veel olulisemaks pidada seda, et laulev revolutsioon kujundas eestlasi rahvusena. Paljud eestlased hakkasid üha enam tundma, et on ühine üksus, mitte lihtsalt eraldiseisvad isikud. Eesti inimene ei olnud enam teise inimese edu üle niivõrd kade, vaid kui kuskil rahvuskaaslast kohati, polnud rõõm häbiasi. Eestlaste vahel tekkis ühtsus- ja vendlustunne ning see on see, mis paneb ka praegu südame kiiremini tuksuma, kui välismaal teist eestlast kohtame.
Maailm on täis erinevaid inimesi. Palju on naisi, kellel pole peale soo ühtki sarnasust. Rohkelt on mehi, kes kohtudes ühtki ühist jututeemat leida ei suuda. Leidub suur arv vanu inimesi, kellele meeldib kududa, lugeda, koeraga jalutada või pensioni üle kurta. Kuid kui perre sünnib laps, olgu ta poiss või tüdruk, suur või väike, toimub paljude inimeste elus muutus. Emadel löövad välja sellised emainstinktid, mille olemasolust neil aimugi polnud. Isadel hakkab tööle generaator nimega hoolitsus, mis paneb neid töötama, et saaks oma perele kõike parimat varuda ning naise ja uue lapse eest hoolt kanda. Vanaemade kudumisvarrastele tekivad ühtäkki turbomootorid ning vanaisad tutvustavad omavahel koera ja last. Minu näited on küll üleni stereotüüpsed, kui usun, et faktiks võib pidada seda, et lapse sünd on sündmus, mis muudab inimest igaveseks ning tavaliselt ei piirdu laps ühe elu muutmisega.
Selle kohta, kuidas sündmused inimest muudavad, saab tuua lõputult näiteid. Võime selleks lehitseda ajalooõpikuid, lugeda raamatuid või rääkida mõne inimesega. Ükskõik, kelle käest küsida, tõenäoliselt oskab iga inimene nimetada vähemalt ühe sündmuse, mis on ta muutnud selliseks, nagu ta on, olgu see hea või halb. See, et kõiki kellegi jaoks olulisi sündmusi meedias ei kajastata, ei tee neid üksikisiku jaoks vähem oluliseks ning inimesed saavad siiski neist muudetud.