Täna

Täna oli mul koolis veidi teistsugune päev kui tavaliselt. Esiteks: jõudsin õigeks ajaks. Isegi veidi varem. Kella kaheksast olin koolis. Osalesin aga ainult kaheksandas tunnis. Tegime Lumivalgekese etendusi kõigepealt lasteaiakatele ja siis 4-6 klassile.

Lasteaiakad on jube armsad. Nad on umbes põlvepikkused ja tekstisisesest huumorist nad ju aru ei saa. Kui aga mõni asi maha kukkus või mõni tegelane maha kukkus või keegi karjus, ei olnud kaks minutit saalis vaikust, sest lapsed ei lõpetanud naermist. Ma olin lava taga riietusruumis, aga seda naeru oli nii hästi kosta ja see on tõeline hea tuju tekitaja. Kuigi pool teksti kadus naeru sisse, oli etendus ikkagi tore ja emotsioonid jäid heaks.

4-6 klass seevastu on ... Mitte nii tore. Tulid mingid kommentaarid ja ihihii ahahaa, aga mingi aja peale harjusid nad ära, et tegemist on etendusega ja ka naersid õigetes kohtades ja olid peaaegu vait. Seda ei peaks olema palju palutud 10-13 aastastelt... või noh... 10-13 on ikka päris karm. Olgu, võib-olla on palju palutud. :P Kui viimased sõnad "ja kui nad surnud ei ole, elavad nad veel praegugi," öeldud said, oli rahvas *plaks* püsti ja peaaegu läinud. Meil oli veel üks laul laulda ja suur Maido seatud kummarduskava teha. :D Aga noh, mis teha, etendus kestis ju üle tunni, mis sealt ikka veel oodata.

Kahju tegelikult, et noored inimesed ei jaga matsu lahti, kuidas teatrietendust vaadatakse ja millal tohib püsti tõusta ja millal tuleb plaksutada ja millal olla vait. Sellises vanuses lapsed võiksid olla teatris käinud, vähemalt korra, või tuleks neile üsna pea üks külastus sellisesse kohta korraldada.

Aga 8. tunni ajal rääkis meie kallis õppealajuhataja meile eksamitest. Nii tihti korrutas lauset: "kui see tegemata jääb, jääb keskkool lõpetamata." Nii-nii palju. Ma saan aru, valin eksami, teen ära, kui ei tee, on kööga. Aga nii palju kuulsin seda, et keskkool jääb lõpetamata. Creepy. Aga nüüd on mul vaja eksamid ära valida. Nädal on aega. Mina, Mariliis Luide, hakkan valima keskkooli lõpueksameid, et ma suudaksin edukalt lõpetada keskkooli ja astuda ülikooli või kuskile mujale elukooli...

Aeg jookseb, elu möödub. Võiks siis ju igat päeva võtta nagu viimast? Või lihtsalt otsida ja leida oma päevast see killukenegi head, mis seal peitub. Üks väikene ime, üks väikene saladus, üks väikene tarkusetera, naeratus, kallistus, rõõm, lihtsalt midagi, millele päeva möödudes tagasi vaadata ja mis paneks meid ütlema, et see päev oli väärt elamist. Homme jälle!

Minu päev oli mõnus. Kuidas Sinu päev oli? :)