Täna oli PP palvekas. Mina kui keskendumisraskustega inimene olen tavaliselt see, kellel tuleb palve ajal uni peale ja ei jõua lõppu ära oodata. Kuigi on hea olla koos ja palvetada. Aga no mis sa teed, kui mõte kuskile... ära läheb.
Täna aga mõtlesin, et kui see lõpp ükskord tuleb, siis on küll täitsa jama. Osadus oli niivõrd hea. Jumala ligiolu... ei ole midagi siin ilmas, mida sellega võrrelda saab. Jumala ligiolu, Jumala kohalolek... need on need, mida ma täna tundsin ja ma usun, et ma ei ole ainuke. Ma suisa tean täie kindlusega, et ma ei olnud ainuke.
Tundus, et asi hakkas läbi saama, aga ma ei tahtnud... sest Jumala juures, Jumalaga koos on nii hea. Nii-nii hea! Tahtsin veel palvetada, tahtsin talle laulda, teda ülistada kõige eest, mis ta teinud on. Tahtsin tahtsin. Praegu just mõtlesin, kui imehea see on, et me ei laulnud, vaid ainult palvetamisega, sest minu tähelepanu oleks tõenäoliselt õigest kohast väga eemale läinud. Kui ma laulan, mõtlen laulmisele, kui palvetan, siis Jumalale. Selle kallal pean tööd tegema.
Aga igatahes... Püsiühendus. Kui osadus Jumalaga on nii hea, siis tahan ma seda hoida töös 24/7, mitte ainult palve ajal. Püsiühendus on märksõna. Pidevalt kontaktis, pidevalt palves, jagades teiste inimestega kõike seda, mida Jumal mulle annab. Näidata, kui hea on tunda Jumalat. Kui väga-väga hea on tunda ELAVAT Jumalat. Ta elab. Ta armastab mind. Ta armastab Sind. Meid. Päriselt.
Nagu ütleb Coldplay: God put a smile upon my face... :)
Kiitus, tänu ja kogu mu austus Jumalale!
Pilt ütleb: Prayer Makes Everything Different; Even The Weakest Saint Experience The Presence Of God If Once They're Willing To Let Go.
Aamen.
*inspireeritud: pp palvekas 29.01.2009*
No comments:
Post a Comment