...Kui nii võtta, siis see ei kõlagi nii halvasti, mis?
Käisin üritusel nimega Mäkketõus. See oli lihtsalt nii ülimalt mõnus aeg, mida võtta selleks, et olla Jumala ees, et laulda talle ja palvetada ta poole. Nautisin seda, et sain olla täiesti mina ise Jumala ees ja ei pidanud teesklema mitte midagi. Siis tundsin, et tahaks lihtsalt ennast põlema panna nii, et see tuli levib ka teistele ja nad saaksid sellest puudutatud. Ma loodan, et keegi ei arva, et ma olen enesetapumõtetega. Ma ei ole, ausalt. Aga see soov on mul südames, et ma võiksin kristlasena olla eeskujuks inimestele, kes Jeesust ei tunne.
On üks Kirk Franklini laul, mis ka mulle südamesse tungis oma sõnadega. Selle nimi on The Last Jesus. Ja see räägib sellest, kui tühjad võivad minu sõnad olla. Kui ma ütlen, et tunnen Jeesust, aga minu elust, käitumisest, sõnadest ei ole Teda näha, siis on minu sõnad täiesti tühjad. Me võime olla ainuke Jeesus, keda nad näevad.
http://www.metrolyrics.com/the-last-jesus-lyrics-kirk-franklin.html
Siin on selle laulu sõnad.
Paneb ikka mõtlema küll, kui palju on minu elust Kristust tegelikult näha. Minu klassikaaslaste, sõprade seas. Praegune vastus: Mitte üldse! Ja see on täielik jama. See, mida nad näevad, on üks sarkasmi täis tüdruk, kes mõnikord on ka täitsa sõbralik. Mis kasu sellest Jumalale on? Ei olegi, ega ju? Siis on aeg muutuda, leian ma. Ma ei arva, et peaks võtma ja lööma Piibliga pähe, sest see ei tooks ka Jumalale olulist kasu arvatavasti. Ma võib-olla ei teagi, kuidas olla, kas rohkem vaimulik või mis iganes. Aga mida ma saan teha, on olla sõbralik, vähendada neid asju, mis Jumalale au ei too, üks neist: sõber Sarkasm. Kusjuures see on nii raske. Sarkasm. Ta ei lähe ära. Ta on nagu selline sõber, kellest tahad lahti saada ja üritad kuidagi ära joosta või midagi, aga ta ei saa aru, et ta peab ära minema. Tüütus. Minu puhul veel eriti.
Oeh, ega siin midagi teha polegi, peab lihtsalt andma endast parima, et minu osa Jumala kõrgeks tõstmisest oleks tehtud. Peab üritama teha nii, et ma pigem toon Jumalale au, kui häbi. Ei! Nii, et ma toon Talle AINULT AU ja häbi mitte üldse!
*Inspireeritud: Mäkketõus, Kirk Franklin: "The Last Jesus"*
Käisin üritusel nimega Mäkketõus. See oli lihtsalt nii ülimalt mõnus aeg, mida võtta selleks, et olla Jumala ees, et laulda talle ja palvetada ta poole. Nautisin seda, et sain olla täiesti mina ise Jumala ees ja ei pidanud teesklema mitte midagi. Siis tundsin, et tahaks lihtsalt ennast põlema panna nii, et see tuli levib ka teistele ja nad saaksid sellest puudutatud. Ma loodan, et keegi ei arva, et ma olen enesetapumõtetega. Ma ei ole, ausalt. Aga see soov on mul südames, et ma võiksin kristlasena olla eeskujuks inimestele, kes Jeesust ei tunne.
On üks Kirk Franklini laul, mis ka mulle südamesse tungis oma sõnadega. Selle nimi on The Last Jesus. Ja see räägib sellest, kui tühjad võivad minu sõnad olla. Kui ma ütlen, et tunnen Jeesust, aga minu elust, käitumisest, sõnadest ei ole Teda näha, siis on minu sõnad täiesti tühjad. Me võime olla ainuke Jeesus, keda nad näevad.
http://www.metrolyrics.com/the-last-jesus-lyrics-kirk-franklin.html
Siin on selle laulu sõnad.
Paneb ikka mõtlema küll, kui palju on minu elust Kristust tegelikult näha. Minu klassikaaslaste, sõprade seas. Praegune vastus: Mitte üldse! Ja see on täielik jama. See, mida nad näevad, on üks sarkasmi täis tüdruk, kes mõnikord on ka täitsa sõbralik. Mis kasu sellest Jumalale on? Ei olegi, ega ju? Siis on aeg muutuda, leian ma. Ma ei arva, et peaks võtma ja lööma Piibliga pähe, sest see ei tooks ka Jumalale olulist kasu arvatavasti. Ma võib-olla ei teagi, kuidas olla, kas rohkem vaimulik või mis iganes. Aga mida ma saan teha, on olla sõbralik, vähendada neid asju, mis Jumalale au ei too, üks neist: sõber Sarkasm. Kusjuures see on nii raske. Sarkasm. Ta ei lähe ära. Ta on nagu selline sõber, kellest tahad lahti saada ja üritad kuidagi ära joosta või midagi, aga ta ei saa aru, et ta peab ära minema. Tüütus. Minu puhul veel eriti.
Oeh, ega siin midagi teha polegi, peab lihtsalt andma endast parima, et minu osa Jumala kõrgeks tõstmisest oleks tehtud. Peab üritama teha nii, et ma pigem toon Jumalale au, kui häbi. Ei! Nii, et ma toon Talle AINULT AU ja häbi mitte üldse!
*Inspireeritud: Mäkketõus, Kirk Franklin: "The Last Jesus"*
1 comment:
ma tean seda tunnet. ka just sarkasmi mõttes. mulle sarkasm meeldib, aga on inimesi, keda see haavab.
Post a Comment