Tartus ka.

Päris meeldiv on veeta nädalavahetusi kuskil eemal. Eelmine kord Kadri-Liinaga Saaremaal, nüüd Sikuga Tartus. Üks tripp lemmikum kui teine. Neil oli tegelikult mõni ühine asi - mõnus seltskond, sama Jumal, head söögid. Kaks suurt erinevust - ilm, putukate kogus. Saaremaal oli päris külm. Tuul oli väga suur ja muidu ka õhutemperatuur ei olnud mingi väga soe. Tartus aga sain endale üsna püsiva kleidi selga, sest ma ei arvestanud, et seal soe on, seega ei võtnud päevitusriideid kaasa, aga mängisime päris mõned tunnid rannas võrkpalli. Nii et jejee, elagu parmupäevitus. ;) Aga putukad, õõh... Saaremaal ma ei mäleta, et meil nendega mingit probleemi oleks olnud. Tartus oli peaaegu võimatu paigal seista, sest seal oli hullult palju sääski ja rämedalt õudsalt räigelt palju kihulasi. Ja need viimased on väga jubedad, hammustavad ikka verele, kuigi on mingid ülipisikesed mõttetud elukad. See oli kehv. Aga ausalt öeldes ma arvan, et need putukad (keda oli tõesti haigelt palju), olid terve selle nädalavahetuse ainuke halb asi. No see ka, et pidime pühapäeval nii vara tagasi tulema. Aga seal oli nii-nii tore. Inimesed on toredad ja ilm oli tore ja lihtsalt hea aeg oli. Tundus, et aega on kõike teha, igal pool käia, rahulikult aega maha võtta ja mis kõige olulisem - Tartu slängi õppida. Õigemini selgus pigem, et see on rohkem 3D släng, sest nt salemlane Dan ei olnud nendega niiiiii väga kursis. Aga siiski. 

Igatahes, ma mõistan nüüd, miks inimesed Tartusse kipuvad. Miks need, kes sinna lähevad, ei taha sealt tagasi tulla ja miks need, kes sealt Tallinnasse tulevad, seda igatsevad. Seal on aega hingata ja olla. Kõik on lähedal. Ei ole keeruline õhtul inimestega poole ööni chillida (tartu k - timmida), sest kõikide koju on kõikide kodust enam-vähem jalgsitee. Ja kui ei ole nii lühike maa, siis on alati üks Matu võtta, kes oma vinge Opeliga koju viib. 

Ma vist lähen varsti jälle Tartusse, võiks ju. ;) It is Neverland.