Täna jäin peaaegu bussi alla

*Hoiatus: natuke depressiivne postitus, kus on üsna palju sõnakordusi*

Selline pealkiri ongi. Ja see on tõsi ka. Läksin üle tee vilkuva rohelisega, buss tuli üsna kiire hooga, aga jäi siiski õiges kohas pidama. Arvatavasti mul tegelikult ei olnud ohtu, sest ma usun, et see bussijuht ka natuke teadis, mida ta teeb. Aga sealt edasi terve tee tööle (mingi.. 3 minutit..) mõtlesin selle peale, kui äkki võib juhtuda see, et .. ühel hetkel mind enam ei ole. Lähen hommikul kodust välja ja enam sinna tagasi ei lähe. Mõtlesin, et kui buss sõidab mulle otsa... siis mis edasi saab? Suren ära. Ja siis? Kas ma saan praegu täie kindlusega Taeva väravate taha minna, teades, et minu ja Jumala vahel on kõik ponks? Kui ma kord lähen, siis ma ei saa tulla tagasi oma vigu parandama. Elu uuesti elama. Nii see kahjuks ei käi. Kõik otsused, mis ma praegu teen, mõjutavad mu edasist elu. Ja ma arvan, et ei ole mõtet teha teadlikult seda natuke kehvemat otsust, sest ma ei tea, milline on mu elu viimane otsus. Tasub elada täiega, tasub elada nii, et iga päev on kingitus, tasub elada nii, et kingitused võivad järsku otsa saada. See ei tähenda elamist hirmus, see tähendab, et kui ma hommikul ärkan, peaksin tegema uuesti ja jälle otsuse Jumala kasuks, peaksin esimese asjana ütlema TERE HOMMIKUST, JUMAL!, mitte pekkipekkipekki. Ja viimase asjana õhtul AITÄH SELLE PÄEVA EEST, JUMAL!, mitte õõhmaolenniiväsinudeteiviitsienamühtegisõnaöeldapekkipekkipekki. Jumal tahab meile parimat - tuleb siis ise ka endale parimat tahta.