Tallinnas olen kogu aeg

Mu eelmisest postitusest jäi selline mulje, et Tartu on maailma parim koht. Täitsa võibki tegelikult olla. Aga tegelikult on ka nii, et mina ju elan Tallinnas ja armastan seda linna. Kui saaks, tahaks kohe päris kesklinnas elada, aga vot ei ole veel miljonär. Tallinn on ilus ja suur. Piisavalt suur, et vähemalt üks linnaosa on minu jaoks nagu üks suur Tundmatu Maa (Lasnamäest jutt.. ikka veel ei julgeks sinna üksi minna vist :D). Aga Tallinn on mõnus. Vahemaad on pikemad kui teistes Eesti linnades, mis teeb sõpradega kokku saamise vähe keerulisemaks, aga mitte võimatuks. Kellel on tahe, seda ei takista eriti miski. Tuleb vast rohkem aega planeerida siin ainult. 

Tahaksin uskuda, et olen suurlinnapiiga. Või pigem tahaksin olla suurlinnapiiga. Tahaksin vähemalt natuke aega elada kuskil täie möllu keskel.. Tallinn või London või Pariis või New York või Los Angeles või noh... teate isegi suuri linnu. Ütleme, et Helsingi ja Stockholm ei ole päris need, mida ma silmas peaksin, kuigi kui Tallinn juba on, siis miks mitte ka üks neist. Tahaksin hommikul ärgata oma suurlinnakorteris, teha endale kohvi, (abikaasale musi ;), panna oma ägedad riided selga ja kõndida rahulikult läbi mitte-nii-rahuliku linna, kohv termosega kaasas, oma lemmiku ja suurepärase töökoha poole. Seal on ainult lahedad inimesed ja kuigi mõnikord on vaja mõnda tüütut asja teha, on iga tööpäev suurepärane. Pärast tööd lähen sõbrannaga kohvi jooma või mõnda muud toredat asja tegema ja kui koju jõuan, siis teen mehele süüa või teeb mees mulle süüa või teeme koos süüa. Ja siis on.. tore õhtu kalli abikaasaga. 

Praegu on aga hea seegi, mis on. Ma elan ilusas Tallinnas, mul on töökoht, mis ei ole küll otseselt living the dream töökoht, aga olen selle eest siiski väga tänulik. Mul on suurepärane perekond ja sõbrad. Olgem ausad, mul ei ole midagi puudu. Tallinnas elamine meeldib mulle, siin on mu kodu. :)