Ma nüüd kirjutan rohkem.

Täna, kui ma kõndisin oma töökoha poole, mõtlesin sellist asja - kui ma kunagi Sulle ütlen, et ma ei ole emotsionaalne inimene, siis Sul on isiklikult minu poolt antud luba kõva häälega mulle näkku naerda - see on üks suur nali. Mari Kangur vist ütles mulle kunagi, et see, et ma pidevalt räägin, et ma ei ole emotsionaalne, on algus ühele suurele muutusele ja ühel hetkel, mis tuleb üsna pea, saab see läbi. Tänks Mari, ma süüdistan sind!! :P 

Piiblipäevad 2011: Restarter. Läbi. Ma ei saa aru, miks need kolmepäevased üritused peavad tunduma kolmetunnised, aga mingil põhjusel see just nii on. No nii kiiresti lähevad mööda, et ei märkagi, aga emotsioonid on pärast maast laeni laiali. Miskipärast on Piiblipäevade laupäevaõhtused teenistused emotsionaalselt väga kurnavad olnud.. viimase kolme aasta jooksul vähemalt. Ma ei teagi, kas tahan või kas tasub päris detailidesse laskuda.. Aga kui Sa mind vähegi vähegi tunned, siis Sa tead, et on üks asi, mida ma tahan teha igal ajal ja igas kohas. Ja laupäeval oli selleks imeline võimalus. Oleks saanud teha koos ligi tuhande inimesega. Mis võiks olla parem? Ma ei tea. Vist ei ole midagi. Aga kui sinna saali läksin, kuulsin ühte halba uudist, mis lõi hetkeks jalad alt. No mitte hetkeks.. õhtuks. Seisin siis seal, kus teisedki inimesed, püüdsin kaasa laulda, aga mu südant ei olnud seal. Mu südame asemel oli üks suur küsimärk. Otsustasin, et ma ei hakka poole südamega või ilma südameta neid laule laulma. Istusin maha ja palvetasin ja mõtlesin järele, mida ma üldse tunnen või mõtlen. Ma kuulsin tunnistusi, inimesed olid saanud terveks, nad olid kogenud Jumala tervendavat väge.. iga tunnistus tõi mulle pisarad silma, olin õnnelik, aga samal ajal segaduses ja ei saanud aru, mida Jumal küll mõtleb või teeb. Need mõtted käisid mul peas, ma teadsin, et ma tahan Jumalat usaldada ja et ma tahan tahta teda ülistada ja kiita, sest ta on ju lihtsalt nii võrratu. Aga ükski laul, mis tuli, ei sobinud. Siis tuli üks eriline laul.. kui keegi käis eelmine aasta PP'l, siis teate seda, aga seal oli üks Matu kirjutatud laul, mille Mairo omastas. Ütles, et see on tema laul, sest seal on tema südamemõtted. Arvake ära, kellega see nüüd juhtus! ;) Matu kirjutatud laul "Sinu juures on hea" oli eriti sellel hetkel minu jaoks täiesti naelapea pihta laul.

Jumal, tea, mu elu kuulub Sulle, võta mind ja kasuta

Sinuga ma tahan minna julgelt, et Su plaan võiks sündida

Tahan nüüd vaid Sinu poole joosta, miski muu ei rahulda,

sest ma tean - vaid Sinu juures on hea

See laul ei sundinud mind ütlema midagi, mida mul on raske uskuda või südamest välja öelda. See lasi mul välja laulda seda, mida ma tõepoolest tundsin ja mõtlesin. Õhtu lõpuks olin alistunud... leppinud taaskord sellega, et Jumala mõtted on kõrgemad kui minu mõtted ja tema teed on kõrgemad kui minu teed. Jumal näeb seda suurt pilti, mida mina kunagi näha ei saa. Minul jääb üle vaid teha oma elu Jumalale kasutatavaks, käia tema plaanis, joosta enam ja enam tema poole, sest ainult tema juures ja temaga koos on Päriselt Hea. 

Pühapäeva hommikul sain täieliku rahu südamesse - andsin ennast Jumalale jälle üle ja otsustasin taas, et tema tahe on parim. Tahan seda kõiges otsida ja aru saada, et ma ei pea kõigest aru saama, pean vaid teda usaldama. See ei ole lihtne, aga ma tahan, et need oleks minu südame mõtted ja igatsused. Tahan tahta. :)

Täna hommikul, kui trammist välja tulin, avastasin, et sombusest ilmast hakkab vaikselt päike välja paistma. Ja pähe tuli mõte - ilm muutub kogu aeg. On päike, on sombune, on vihmane, sajab lund. Aga läbi kõige selle on Jumal muutumatu ja püsiv ja kindel. Kui päike läheb ära, on mul siiski palju põhjust rõõmus olla ja naeratada, sest Jumal on ikka nii hea ja armastab nii väga. Paneb särama minu isikliku päikse. :)