Sinu juures oli jälle täiega tore. Alati on. Aitäh! :)
Mäletad, mis oli viimane asi, mis Sa mulle ütlesid, enne kui Sa Bossega läbi tuule ja tormi ja äikese bussipeatusest kodu poole jooksma hakkasid? Okei, 'Tsauu!!' oli viimane. Aga enne seda oli vist - 'ära siis jala koju mine!' Ma vist ei vastanud sellele, et okei ma ei lähe?
Sest noh... ma läksin.
Vaatasin peatuses kella... 10 minutit vaja oodata peatuses katuse all, kus on umbes 400 inimest (ilmselge liialdus, ma tean). Tuul puhub ja vesi pritsib näkku. Võiks siis juba ju täiega. Ja hakkasingi minema. Esimesed 10 sekundit ja ma olin läbimärg. Ausõna. Ujudeski ei saa nii märjaks. Aga naeratus oli näol. Laulsin 'I'm Singing In The Rain' ja naeratasin, sest mõnus oli. Tänasin Jumalat selle ilma eest, sest see oli tõesti tõesti mõnus. Laulsin kõva häälega seda, mis pähe ja südamesse tuli, ja nii hea oli, sest ma võisin laulda täiesti kõrist nii kuidas tuli ja ma teadsin, et ei ole mark, sest ma olen ainuke hullupea, kes selle ilmaga sellises kohas jalutab!
Täielik õnnistus oli see jalutuskäik.
Kodus sain minna ja lirtsudes vannituppa astuda ning oma elu mõnusaima duši võtta. Riided ja jalanõud vist kuivavad märtsikuuni.
Nüüd üks hea soe Chai Latte, soojad sokid ja riided, natuke mõnusat muusikat ja küünlavalgust, natuke jutustamist kalli(te) inimes(t)ega ning ongi õhtu korras.
Aitäh, Ull. :)
Aitäh, Jeesus, et annad selliseid toredaid aegu :)