Lubadused.

Olen märganud, et ei anna inimestele kergelt lubadusi. Kui tean, et ei saa oma lubadust pidada, jätan selle andmata. Siis.. teistele inimestele.

Kui ma aga endale luban midagi... isegi, kui ma Jumalale midagi luban, kipun tegema mööndusi, leides igasuguseid vabandusi, miks mul on õigus seda lubadust antud hetkel murda.

Aga lõppkokkuvõttes, keda ma petan? Kes on see, kellel on midagi kaotada? Kes saab liiga, kui Mina murran lubadusi, mida olen andnud Endale ja Jumalale? Olen geenius: MINA! Jess! Ja rohkem teeb haiget see, kui murran Jumalale antud lubadusi. Mida ma luban üldse, kui ma ei ole nõus seda pidama tingimustest hoolimata?! Seda tehes annan ma oma elus rohkem ruumi saatanale ja tema süüdistustele ning allasurumistele. Ja ma lasengi tal endale peale astuda. Lasen tal öelda, et enam rohkem ma Jumalalt andeks ei saa paluda. Või saan, aga ei taha, sest piinlik on. Või tahan, aga kardan, et murran seda lubadust veel-ja-veel-ja-veel.

Kui ma tahan julgelt elada, pean ma ütlema saatanale (kes, muideks, ei ole sugugi tugev, vaid lihtsalt tobedalt kaval ja õel), et tal ei ole minu elus mitte mingit ruumi. Ta ei mahu minu ja minu Jumala vahele. Mitte miski, mida ta teeb või ütleb, ei saa vastu astuda mulle, kui ma käin koos Jumalaga. Usk päästab palju. Usk on toonud mulle võidu saatana üle, mida ma siis veel üldse põen?

Võtan ennast kokku. Saatan võib ise vaadata, kus saab. Hea oleks, kui ei saakski. Ta üritab meelitada ja keelitada nii halva kui heaga, aga kui see miski, millega ta meelitab, vähendab minu isiklikku aega Jumalaga, pole ju mõtet! :)

Johannese esimene kiri
5. peatükk

Maailma võitvast usust

⁴ Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja
see ongi võit, mis on võitnud ära maailma - meie usk.
⁵ Kes on, kes võidab ära maailma? Eks see, kes usub, et
Jeesus on Jumala Poeg!

Aamen!

*inspireeritud: hilisõhtune mõttelend*