PLL 2009

Täitsa lõpp. Laager sai läbi. Täitsa lõpp. Jumal niimoodi õnnistas seda laagrit. Esimesed vihmapiisad terve laagri jooksul tulid siis, kui väntasime laagrikohast sadamasse. Kui meie sadamasse jõudsime, olid need juba lakanud. Noh, siis kui me seal pidime praamini aega parajaks tegema. Aga kui praamil juba olime, oli padukas selline, millist varem näinud pole.. peaaegu. Ja jah, kui me mandrile jõudsime, oli ka see järele jäänud. Öelge nüüd, et juhus! Heh, pole mõtet öelda, ma ei usu!

Nii lahe on teha midagi (näiteks laagrit), kui näed, et Jumal on asja üle. Kõik oli Tema kätes, otsast lõpuni. Jumal oli ise kohal, õnnistades meid eriliselt, andes mõnele keeled, mõnele südamerahu, mõnele hädavajaliku jutuajamise, mõnele puudutuse. Pole midagi võrreldavat. Pole midagi ilusamat, kui ülistavad noored. Ausalt. Lõkkeõhtul nägin, oleks pisarastki ilma jäänud, kui neelatanud poleks. Õnneks jäi see pisar mulle siiski alles.

Kõik inimesed, kes olid laagris olid lihtsalt super. Nii noored, kes tulid, kui tiim, kes tegi, kui Gunnar, kes rääkis, kui kokatädid, kes toitsid, kui majahaldajad, kes tulid vastu. Sain nii paljude inimestega tuttavaks, kellega tahaks edaspidiseltki kontakti hoida. Sain teha laulu workshoppi, olen oma tüdrukute üle päris uhke :)

Mmmh... kui sellistest asjadest tahta kirjutada, peab olema asjad väga täpselt läbi mõelnud. Ma ei ole seda teinud. Ma ei ole midagi üles kirjutanud, et oleks seda kergem edasi anda. Seega ütlen ma lihtsalt tänu Jumalale kõikide inimeste eest, kes on minu uued sõbrad või kes on nüüd paremad sõbrad kui enne.

Aitäh, Jumal! :)

P.S. ORANŽID RUULIVAD!!!

*inspireeritud: PLL 2009*