Mõnikord teevad inimesed asju, mis otseselt ei tee sulle haigelt, aga jätavad ebamugava tunde.
Umbes selline tunne, nagu liiv oleks tossu sees. Haiget ei tee, aga õudselt kehv on käia. Mõnikord tahad sa kohe tossu jalast ära võtta ja selle liiva sealt välja visata. Teinekord mõtled, et savi, las
ta olla seal. Ja ta ongi, tekitades sulle ebamugavust, aga mitte piisavalt, et midagi ette võtta. Üritad selle ära unustada ja selle peale mitte mõelda lootes, et küll aeg parandab asja - ehk on tossu sees auk, kust see liiv välja läheb. Aga millegipärast ei ole see nii kerge, kui tahaks ... Tahaks andestada ja unustada ja rõõmsalt edasi minna, aga ei saa... vähemalt mitte kohe. Isegi kui tegemist on nii väikse ja mõttetu olukorraga, et tundub, et probleemi polegi, aga miski siiski kriibib ... Miski sinu sees kinnitab sulle, et see olukord on väga nõme ja sa ei saa lihtsalt sellest üle astuda. Miski ütleb sulle: "Ära unusta! Ära andesta! Sul on selleks õigus!" Miski ei lase lahti lasta... no mis sa teed, kui liiv on tossu sees.? Astud kõrvale, mitte üle. Paned maski ette ja naeratad, sest pole ju mõtet mossitada. MASK - selles on võti.
Või siis leiad taaskord end mõttelt, et vaid Jumala abiga läheb see
üle ... isegi kui tõesti on väike ja mõttetu ebamugav olukord, et mõtled, et seekord saad ju ise ... aga äkki siiski ei saa?
*inspireeritud: kriipiv olukord*
No comments:
Post a Comment