Lugedes oma ajalooõpikut ja mõeldes filmi "Laulev revolutsioon" (<--soovitan kõigile) peale, tekib uhkus, et olen eestlane, et elan sellises riigis, et meie rahvas on suutnud välja võidelda ja saavutada oma vabariigi. Kauni Eesti. Me oleme ju väiksed, aga me ei läinud kaasa sakslastega, me ei läinud kaasa venelastega, vaid otsustasime jääda eestlasteks. Vaadates tagasi ajale, mil mind siin maailmas veel ei olnud, võin olla uhke.
Kui aga heidan pilgu sellele, mis toimub Eesti poliitikas täna, tunnen paljusid tundeid, aga uhkus ei ole üks neist. Näen, kuidas erinevad inimesed, erakonnad, üritavad saada võimu. Oleme kaugel ühtsest Eestimaast.
Kahju...
Mis juhtus?
Olime Suur Riik, olemata suurriik. Nüüd aga...
*inspireeritud: ajalooõpingud*
2 comments:
"Laulev revolutsioon" on film, mille esilinastusel Pärnu Kontserdimajas tervel saalil filmi lõppedes pisar silmis oli. Killuke kõigi eestlaste südamest ja minevikust- ühtekuuluvus. Ilus :)
jaa, ma täiesti usun... ma vaatasin seda kohustuslikus korras poolikult koolis ajalootunnis, see tekitas sellise mõnusa tunde, et tahtsin kohe tervet filmi näha. Ostsin selle ja vaatasin koos venna ja õega, kes tunduvad olevat sama vaimustuses. Ja mõtle, Eesti riigist ! :)
Post a Comment