veel palvest

Südamesse tulid veel palvega seoses kaks asja, mis on mind kummitanud viimasel ajal.

a) Jagame palvesoove. Palvetamine on nagu naeratamine. See ei nõua meilt palju, aga võib korda saata nii mõndagi! Ehk, ärge kartke oma palvesoove teistele esitada. Ärge arvake, et "oh, mis nüüd minust!" Meie eesõigus kristlastena on teiste eest palvetada ning lasta seda teha ka enda eest. Ükski palve ei ole liiga väike, et sellega Jumala poole pöörduda! Ta kuuleb. Ta vastab! 

b) Kui te olete palvesoovi jaganud ja saate palvevastuse, andke sellest teada neile inimestele, kellel palvetada lasite! Nad saavad sellest üles tõstetud ning oskavad siis samuti selle eest Jumalat kiita ja tänada! Lihtne näide. Greteke oli taaskord väga haige, palavik oli 39,4 - 36,6 - 38,5. Kui oli see viimane, siis ütlesin MSNis mõnele inimesele, et palun palvetage! Järgmisel päeval oli Grete temperatuur 36,2! Nagu kohe hommikul, esimese kraadimisega! Aga ma ei rääkinud sellest kellelegi, kui nad just ei küsinud. Need inimesed, kellel palusin palvetada, jätkasid selle tegevusega ning muretsemisega. Kaks inimest küsisid ise, neile sain tunnistada. Pärast neile tunnistamist mõtlesin, et "oh kui ohmu ma olen" ja jagasin teistele eestpalvetajatele ka seda head uudist. Paljud said väga rõõmsaks! Tähendab... A-la-ti on hea kuulda, et minu palved on vilja kandnud. Aga jagame ka seda, et oleks vaja edasi palvetada! Kui me ei tea, mis toimub, ei tea me, mille eest palvetada ja nii võib see vaikselt hääbuda ja jääda sinnapaika. Aga saades vahepeal meeldetuletust, mida oleks vaja Jumala ette kanda, on raske seda kõrvale heita. Nii et ärme hoia eestpalvetajaid pimeduses! 

*inspireeritud: viimase aja mõtted*