Me oleme katki.

Mõnikord juhtub asju, või lihtsalt kuuled asjadest, mis panevad nagu perspektiivi kas jälle paika või lihtsalt.. nihutavad kuskile suunda. 

Kui kuuled, kuidas Jumal on kellegi elus tööd teinud või tööd tegemas.. kui näed, kui väga keegi vajab Jumalat. Suurte muredega. Kui kellelgi armsal on raske, kui uksed on suletud, kui peas on väga konkreetsed suitsiidsed mõtted, kui halvad asjad tekitavad sõltuvust, kui vaimsed asjad rõhuvad. Ma ei mõtle siin seda, et lastel Aafrikas ja kus iganes veel on raske. Ma mõtlen seda, kui inimesed minu ümber, kes päevast päeva naeratavad, kes tunduvad rõõmsad, kellel kõik justkui tundub paigas olevat, üks hetk hoopis vajuvad kokku, murduvad, võtavad maski eest, kui Jumal murrab läbi nende ümber ehitatud seinte ja müüride ja saab nad kätte. Tõeliselt saab kätte, mitte lihtsalt, et oleme koos kristlased. Murrab läbi, saab kätte, võtab kinni, hoiab kinni, seob kinni. Heas mõttes seob kinni - õmbleb kinni haavad, mis ammu õmblust vajavad, tõmbab lahti õmblused, mis on valesti tehtud ja teeb nad uuesti, teeb nii, et armi ka ei jää. 

See on midagi võimsat, kui sellised asjad juhtuvad. Ainuke põhjus, miks me ei näe neid tihti juhtumas, on see, et me ei lase Jumalat endale lähedale. Nagu ... valusalt lähedale. Kui me kardame kuulata, mis tal on öelda, sest tihtipeale see ei ole midagi, mida me tahame kuulda. Aga Jumal ei ole selline, kes lihtsalt ütleb, et see, see ja see on valesti. Ta ütleb, et 'kallis laps, siin on midagi, millega me peaksime tegelema - ma aitan sind, ma hoian sind, ma juhatan sind, ma armastan sind, ma tahan, et sa oleksid õnnelik ja usu mind - sa oled õnnelik, kui me sellega lõpetanud oleme.'

Paneb küll mõtlema, et seda kallist Isa tahaks lähemalt tunda ja rohkem kuulda.