Ilus

Mulle meeldib näha ilu.
Inimesed näevad ilu erinevalt - näiteks sõber D.
Tema näeb ilu sellistes kohtades, kuhu mina kuidagi ei oskaks seda sõna paigutada.
Mõni inimene teeb koledast asjast sellise pildi, et vaata ja imesta - ilus...
...näiteks mahajäetud ladu
...või pikendusjuhe
...või autolagi.
Inimesed on ilusad.
Sõnad on ilusad.
Koledatest sõnadest moodustatakse ilusaid lauseid.
Kõikidest muidugi mitte...
...aga kui tahta, siis saab.
Armastus on ilus.
Pea igat sorti armastus -
...romantika, perekond, sõber, koduloom.
I l u s   o n   t e h a   i l u s a t . 
Luua midagi ilusat oma kätega, oma häälega, oma südamega.
Naeratus on ilus.

Vanad inimesed on ilusad.
Vanade inimeste naeratus on ilus.
... ja beebid.
Maarja-Liis on Ilus.
Teine Maarja-Liis on lihtsalt ilus..
Rõõm on ilus.
Kurbus on ilus.
Elu on ilus.

Ilus on elus ilu näha.

On ju ilus...

Taevas on pidu :)

Piiblipäevadel võttis Jeesuse vastu ~30 inimest.
Meie kirikus tegi seda täna 1 inimene.

Taevas on pidu.
Mina olen rõõmus. :)

Piiblipäevad 2012

Tartus, 8.-10.06

Möödas on järjekordsed Piiblipäevad (seekord küll Linna Tuled nime all). Nii kiirelt läheb iga kord see aasta, mis kahe PP vahele jääb. Ja nii kui üks läbi saab, hakkad mõtlema, et huvitav, kuidas see järgmisel aastal küll välja näeb. Selles osas palju edu ja õnnistusi ja tarkust ja rõõmu järgmise aasta tiimile, kes Rapla PP-d korraldama hakkavad. 

Minu esimene PP kogemus oligi vist Raplas, kui seal kooriga esinesime. 2005, kui ma ei eksi. Unustasin kekisse pärast oma talvemantli, kus rinnataskus oli arstitõend kehalisest kasvatusest vabastuse saamiseks ja minu kodu- ja koolikapivõtmed koos mu lemmiku võtmehoidjaga (see oli selline rist, kus keskel oli ringi sees klaaskupli all inglisekeelne Meie Isa palve). Oh ja koolikappi tegelikult minuvanustel nagadel ei olnud. Keskkoolile anti need ainult, aga 2005 olin ma ju alles 7. klass. Kusjuures ma ei tea siiani, miks kekit kekiks kutsutakse. Pärisnimi on tal Okta Centrum, kuna see on kaheksanurga kujuline maja. Selle taga on bassein, kus sai PP raames ristitud paar Viimsi noort ja kus sain 6-7 aastaselt esimest korda olla pulmas lilleneiu. Mul olid seljas vanaema tehtud rahvariided, mis olid Krissule väikseks jäänud. Peigmehe sünnipäev oli 1. septembril ja see oli minu jaoks tohutult naljakas. Täpselt ei tea, miks. Aga ju mingi põhjus oli. 

Piiblipäevad on alati olnud minu jaoks selline koht, kus ma teen otsuse olle nüüdsest parem. See on nagu mu vaimuliku elu 1. september. 'Sel aastal õpin paremini ja saan häid hindeid.' 'Sel aastal olen parem kristlane ja teen seda mida peaks tegema.' Ja selle aasta jooksul juhtub igasuguseid asju, miks see jälle ei õnnestunud nii nagu tahtsin. PP-l kogen jälle midagi erilist ja head, tulen jälle tagasi selle juurde, kust eemale jäin. Ehkki päris eemale polegi nagu kunagi jääda suutnud. Oli aegu, kus sedagi üritasin oma ajuga, aga ei õnnestunud. Ja mul on hea meel. Jumal on suurepärane. 

Sel aastal olid mul päevaste aktsioonide ajal peamiselt proovid ja muud loomad. Ehk ma neist osa ei võtnudki, aga õhtustel teenistustel sain küll osaleda ja laulda isegi. See mulle päris meeldis. Uskumatult hea seltskond on see bändirahvas. Matu, Olla, Martin, Serks, Jaks, Ant, Daniel. Üks andekam kui teine ja vaimukam kui teine ja toredam kui teine. Nõnna tore oli nendega koos. 

Pühapäeval sain taaskord tõestust sellele, et ma eriti ei saa enam väita seda, et ma ei ole emotsionaalne.  Toimus ristimisteenistus Anne kanali ääres. Umbes 10 inimest otsustas oma elud pühendada Jumalale astudes külma vette ja lastes ennast ristida. Meego jutlustas ja küsis neilt: "Kas see on teie vabatahtlik otsus?" "Jah!" "Kas te usute, et Jeesus on teie isiklik päästja?" "Jah!" Ilus... "Kas te olete valmis igaveseks oma elud Jumalale pühendama?" "Jah!" See viimane küsimus tekitas nutumaigu kurku ja viimane vastus tekitas pisarad silma. Uhh kui väga imeilus oli näha seda rivi naeratavaid inimesi, kes on tegemas oma elu parimat otsust. 10 minu jaoks võõrast inimest, aga oi kui südamesse läks. Hiljem oli õhtune teenistus A.Le Coqi spordikeskuses (mis on juba minu arust omaette tunnistus sellest, kuidas erinevatel kristlikel üritustel on töös sama Jumal.. Nii PP kui Kristuspäev toimuvad A.Le Coqi nimelistes asutustes). Seal jutlustas noorhärra Jakob Remmel. Teda on äge laval jutlustamas näha, ta on nii... kuidagi elav. Teab ja usub, millest räägib. Väga hea kuulata ja näha. Ühel hetkel ütles ta, et kindlasti on siin inimesi, kes peaksid praegu tegema otsuse (midagi sellist ta ütles, ma ju täpset sõnastust ei mäleta...). Ta ütles, et kes seda tunneb, see tulgu ette eestpalvele. Et loeb kolmeni. 1... 2... 3... ja tribüünidelt hakkas lärmi kostuma. Inimesed kiirustasid ette, et anda oma elud Jumalale. Ja lava kõrval ekraani taga ilmus välja üks salaemo jälle, kes juustega oma nägu varjata püüdis. Ohh selles lihtsalt oli midagi niiiiiii ilusat. Ja ei olnudki muud öelda kui 'Aitäh, Jumal, et Sa teed asju.' Ta ju teeb kogu aeg. Ja see on nii suurepärane. Ta on nii suurepärane. 

Tänasest olen tublim. 

Sind armastan, Jeesus, ja Sulle ma jään. Sind maailma rõõmudest rohkemaks pean. Mu taevalik Päästja, mu Kuningas ka. Kui keegi mul kallis, siis Jeesus, küll Sa. 

Su kirkuse riigis, kus võidutseb õnn, Sind armastan rohkem kui suudaksin siin. Seal kingid mul krooni, seal laulan vaid ma: kui keegi mul kallis, siis Jeesus, küll Sa.

Sind armastan elus ja surmaski veel. Nii kaua kui hingan, Sind kiitku mu keel. Ja astudes orgu veel sosistan ma: kui keegi mul kallis, siis Jeesus, küll Sa!

sometimes it's as simple as that.

Mis toimps.

Ma olen nõnna mitu korda võtnud selle lehekülje ette, et midagi kirjutada. Aga siis tuleb ikka ja jälle pähe midagi, mida ma tegelikult peaksin tegema või võiksin teha ja nii ma siis teengi neid teisi asju. 

Olen Agapes täiskohaga tööl olnud nüüdseks terve kuu. Ja meeldib. Palju on teha, palju on asju, mida ma ei oska teha või mis tekitab natuke lihtsalt hämmingut, aga meeldib ja on tore. Õhkkond siin väikses kontoris on hästi meeldiv, inimesed on toredad ja lihtsalt on hea.

Vahepeal toimus Flash mob, mis oli suurepärane, Kristuspäeva eelüritus, kus sain laulda, mis läks väga hästi, Alfa päev, kus sain ka laulda, mis läks isegi veel paremini. Vahepeal käis Siku meid külastamas, mis oli ääretult rõõmustav. Ja siis abiellus kulla Asti, kes oli lihtsalt IMEILUS oma päeval. 

Nagu aru saate ja tõenäoliselt ka teate, siis päris põnevad ajad on olnud. Eile ostsin veel lennupiletid ära, nii et 17.-29. august olen Inglismaal. Enne mida muidugi abiellub Liina-Ly. Oeh, Liina-Ly abiellub. Nii äge nii äge. :) Ja siis tuleb sügis, mis potentsiaalselt toob midagi ikka päris-päris põnevat. Ohhoooo mis see toob. :D 

Igatahes. Võimalik, et kirjutan tulevikus tihemini. Aga ma ei luba midagi. 

Palju on rõõmu. Palju-palju.

Ja Ulli on hästi armas ja teeb nii kauneid pilte. :) Kõik.

Kõik!

Selleks ajaks kui Mariliis keskkooli lõpureisilt tagasi tuli, oli tal elu 1,5 aastaks planeeritud ja töökoht olemas. Tänaseks on see 1,5 aastat lõppemas ja ees ootab uus. Uus mis? Ma ei tea. Töö. Seiklus. Töökollektiiv. Midagi kindlasti on veel uut. Kas minu elus algab uus ajastu? Palju öeldud vist... Aga igatahes on jälle palju lahtisi otsi (OK, paar üksikut...) ja tuleb midagi välja mõelda, mis saab edasi. Tean, et praegu on Agape, aga kui kauaks ja mis saab sügisel? 

Oeh, põnev on ju :)

Aga hüvasti Danfoss, aitäh kogemuste eest! :)

I'm all yours, Agape! ;) 

Nagu lollakas... :)

Esmaspäev oli üks põnev päev. Täitsa ööni välja. 

Kõigepealt, kui ma Välja peatuses trolli-bussi ootasin, olles juba tööle lootusetult hiljaks jäänud, helistas mulle Janet. Tsaumisteeeed. Ja tuli välja, et koolilapsed ei magagi vaheajal lootusetult kaua. Ja nii siis mõne minuti pärast (kui olin lasknud kahel trollil ja ühel bussil ära sõita), jõudsid minuni Janet ja Lauri (Pesur), kes mind siis tööle viisid. Sellist asja võib minu poolest tihemini juhtuda. 

Mingil põhjusel oli hommik tööl minu jaoks kuidagi tüütu. Motivatsiooni polnud, et kuidagi asjalik olla või isegi silmi lahti hoida. Olin väsinud ja ootasin, et kell saaks piisavalt palju, et saaks ära minna - kell 2 oli see plaanitud, et jõuaks ära ajada vajalikud asjad Lehari sünnipäevapeo jaoks. Mingi hetk siis tuli mu juurde Tommi ja natukese aja pärast jõudsid jälle Janet ja Lauri, kes mu jälle kaasa võtsid ja kellega me siis mööda linna rändasime ja asju tõime, viisime ja ajasime. Päris palju nalja sai seoses bekooni-kohvi pirukatega ja muude kaostega, ja see kõik oli lihtsalt tore. 

Pidu ise oli ka väga tore. Toimus Megazone'is ja ma avastasin, et laserisõda võib ikka väga fun olla. Teinekordki. Minu meeskond (noored) küll võitis, aga paraku mingit võidurõõmu meil ei olnud, sest teisel meeskonnal (vanadel) jäi poole mängu pealt mängijaid vähemaks. Ehk siis noh, neljast jäi kaks alles. Muidu vist ei olekski võitnud, kuna sealtpoolt ikka lammutati korralikult. Aga võit on võit, nii et jeeee. 

Aga oligi selline lühike minipidu, kaks tunnikest ta kestis ja saigi läbi. Pärast seda läksime gospelkoorilistega proovi, mis tundus kuidagi... noh, üleliigne... Kuni kohale jõudsime. Siis tuli mul energiat küll ja noh, laulda mulle üldiselt meeldib, nii et lõpuks oli selline win. Mida rohkem laulsime, seda rohkem energiat tuli. Kuigi proovi lõpuks olin siiski valmis koju magama minema... mida ma aga ei teinud. Läksime hoopis Janeti ja Lauriga Tehnikasse mingeid asju veel ära viima ja kui hakkasime sealt ära sõitma, siis Lauri küsis, et kas ma tahaksin kohe koju minna või tahaksin nendega koos natuke jalutada. Otsustasin selle "natuke" jalutamise kasuks ja viisime siis auto Nõmmele, Orava tänavale ja hakkasime jalutama. Ja nagu tavaliselt kolmekesi olles, siis ka seekord olid jututeemad sellised... tõsised. Rääkisime Jumalast, Jumalariigi tööst ja kui erinevad need kaks asja üksteisest on, elust, surmast, usust ja nii edasi. Mingil hetkel otsustasime, et mis me ikka niisama räägime ja lubame üksteise eest palvetada - teeme seda kohe. Ja tegimegi. Tänaval kõndisid 17-18- ja 20-aastane ning rääkisid kalli Jumalaga. Ja mul tuli nii suur rõõm südamesse, et ei teadnud, mida peale hakata. Ei hakanudki midagi peale, rõõmustasin lihtsalt. 

Ühel hetkel jõudsime Janeti koduni ja läksime Pesuriga kahekesi edasi. Rääkisime pastori lapse elust - mis on head, mis on halba, mis me arvame, milline oleks elu, kui poleks sündinud sellisesse perre... vääääga raske ette kujutada. Ja tuli teemaks ka see, et tihtipeale on raske nagu hoida seda head suhet Jumalaga. Tunned, et oled heas kohas, aga see kuidagi vaibub või satume jälle mingitesse harjumustesse, mis me teame, et hoiavad meid Jumalast eemal. Kas siis vaatame liiga palju sarju-filme või mis iganes... "Nagu lollakas, tead küll, et see on halb, aga ikka teed edasi ja midagi ei muuda.." Naersin päris pikalt selle Lauri väite peale... funny, cause it's true. 

Oeh jah, igatahes... Päris pikalt kirjutasin, et jõuda selle ühe pointini, milleni tahtsin jõuda. Oh well. Ise tahate, et ma kirjutaks tihemini. ;) 

 

Üksinda

Täna kui ma jalutasin koju Vineyardi kirikust, ehmatasin ma iseennast... selle lihtsa mõttega, et ma tundsin ennast lihtsalt üksi. Muidugi ma olingi üksi, kuna kedagi ei olnud minuga koos, aga seekord tõesti tuli nutumaik kurku ja mõtlesin, et täitsa pael... ei tea, kust või miks selline mõte.. Aga mul tuli meelde üks Raido Orase lause kunagisest jutlusest: "Kriis ja kannatused on tihti selleks, et mõistaksime teist inimest." Ja kui ma seal kõndisin ja nukrutsesin ja pisaraid tagasi hoidsin, endale meelde tuletades, et tegelikult ma ei ole üksi - alati, alati on mul Jumal ja kindlasti on mul sõpru, kes mind armastavad ja keda mina armastan, siis mõistsin, et sellest ei pruugigi abi olla, kui öelda, et ei, Jumal on sinuga. Mina ise pean olema üksikule inimesele see sõber, kes tunneb huvi, kes toetab ja armastab ja palvetab. Alles siis, ma arvan, tunneb inimene, et keegi tõesti hoolib ja tihtipeale alles siis võib ta tunda ka Jumala armastust. 

Üksilduse tunne ei ole hea ja ma tänan Jumalat, et Tema on minuga ja et mul on kalleid inimesi, kes hoolivad. 

 

http://www.youtube.com/watch?v=jDLV-0BrBNI 

Mt 12:34b

"... Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil."

Olen mõnikord mõelnud, miks on nii raske rääkida asjadest, mis on sügavad ja mis tegelikult korda lähevad. Miks on palju lihtsam teha nalju ja rääkida tühjast-tähjast, selle asemel, et jagada asju, mis on südames? 

Aga mingi hetk ma sain aru... kui suu räägib sellest, millest süda on tulvil, siis on ju kõik selge... Kui ma vaatan sarju, kuulan mittekristlikku muusikat, otsin Youtube'ist järjest humoorikamaid koomikuid , vaatan 9gagist naljakaid pilte või mis iganes, siis ei olegi ju tegelikult väga loogiline eeldada, et ma siis kaasinimestega räägiksin Jumala asjadest? Isegi kui ma loen natuke Piiblit ja palvetan, siis kui ma sama palju või rohkem teen asju, mis on puhtalt meelelahutus, siis ei ole ju mu süda tulvil nendest õigetest asjadest. Ja kui ongi palju lihtsam võtta üles neid tühiseid teemasid, siis... mis siin imestada. 

Tuleb midagi ette võtta, sest Jumal teeb suuri asju, Jumal räägib iga päev ja Temast on põhjust ka teistele rääkida.

 

"... how can I go home if I don't know where home is?"

mhmhmh

Ma ei tea, inimesed väidavad, et ma pole ammu blogi kirjutanud. I don't get it....

OK, võib-olla gettin ka. 

Aga paraku on nii, et kui pikk paus sisse jätta, siis on ju väga raske võtta üks mõte üles ja lihtsalt kirjutada. Mõtteid on palju, emotsioone on palju, tegemist on palju... Aga midagi sellist, mida üles kirjutada.. sellega on juba keerulisem.

Umbes kahe nädala pärast jääb minu kahest tööst mulle alles veel ainult üks. Veel kuu aega tagasi oli mul neid kolm. Ja ma arvan, et see, mis siis järgneb, saab olema natuke raske, aga täielikult worth it... ehk siis palka jääb palju vähemaks, aga see töö iseenesest on selline, mis mulle väga meeldib, nii et keda see palk huvitab, eks. :) Olen nii palju lugusid kuulnud, kus inimesed lihtsalt teevad ja teevad asju, hoolimata sellest, et raha pole, aga Jumal varustab täpselt siis ja täpselt nii palju või rohkem kui vaja.

Heartbeat Tallinnaga seoses on ikka suht iksait juba. Kristuspäevale tuleb esinema minu lemmik, Israel Houghton. Nagu... midaaaaaaaaaaaaaaa. Olen ikka päris noh... rahul. Suhtokei... no biggie... Ainult et on veids biggie ikka. Oeh :)
Ja saan ka ise laulda seal. Mitte vast koos temaga, aga ikka... Mulle üsna palju meeldib laulda, kui te veel ei ole märganud. Päris haige, kui ei ole.

Näete, mis juhtub, kui ma blogi kirjutan? Mitte midagi... mingi jura tekst. Okei, saan aru, tuleb tihemini kirjutada, siis.. tuleb ka armastus.

Lõpetuseks tsitaat Tarvo Luidelt rahu kohta (Tarvo muideks jutlustab imeliselt, olen uhke :) : 

"Jumala rahu ei võta meilt muresid. Rahu annab meile jõudu sellest üle olla."

Aamen.

 

Uus postitus

Kätte on jõudnud 2012. 

Juba mõnda aega tegelikult on see käes olnud, kui nüüd mõelda asja peale ja detailide kallal nokkida. Mida uus aasta küll toob?

Muutust? Kahtlemata.

Põnevust? Täiega.

Ilusaid sündmusi? Üks kuni mitu. 

Tuleb leida uus töö, on võimalus minna vähemalt kahte pulma, varsti on Heartbeat Tallinn! Ja siis on sügis ja mina ei tea, mis siis saab. Sestap ongi põnev.

Siku läks täna ära, Inglismaale. Kuidagi oli selline tunne, et saatsime ta reisile, mitte päris ära, aga küllap varsti jõuab kohale, et pole aimugi, millal ta tagasi tuleb. 

Ei tea, mis see siis tähendab mu jaoks, kui see kohale jõuab... Mul on lihtsalt hea meel, et ma tean, kuhu ta läheb, ma tean, kelle juurde ta läheb ja seetõttu tean, et tal on seal väga väga väga awesome aeg.

Tore. :)

Kuidas Sul läheb?

Tihtipeale, kui küsin mõnelt sõbralt seda küsimust, saan vastuseks ühe neist kahest:

a) hästi / normaalselt

b) teen seda, tegin teist, käisin seal, olin siin.

Mõlemad variandid tekitavad minus alati ühe küsimuse: "Aga kuidas Sul läheb?"

Inimesed nagu eeldavad, et kuigi ma küsin, kuidas neil läheb, ei huvita see tegelikult mind eriti. Ja eks see ongi tihtipeale võib-olla rohkem jutujätkuks ja sõnakõlksuks saanud, selle asemel et olla tõeline ja siiras huvi. 

Aga ma arvan, et tasub tõeliselt huvituda oma lähedastest, mitte ainult jõuluajal, vaid läbi kogu aasta, iga päev ja iga tund. Küsi ja siis kuula, mis tal öelda on. :)

On another note...

JÕULUD!!!!! :)

Taanieli 11:32b

"...aga see rahvas, kes tunneb oma Jumalat, jääb kindlaks ja tegutseb."

God is Amazing!

There's Someone that knows you better than you know yourself, but still loves you more than you could ever imagine would be possible.

People say He doesn't care whether you love Him or not, He still loves you. I don't think that's entirely true. Yes, He loves you no matter what, but He is soooo happy when His children love Him back. He cares deeply about what we think about Him, He desires to have a loving relationship with us. But the truth is, He will never let your opinion about Him change His opinion about you. 

He created us, knowing that we would mess up bad. He gave us life, knowing that sooo many will not even believe He exists. He put us on this planet, knowing that many would rebel against Him, hate Him, deny Him. 

BUT
He said - it's worth it! I love them! They're beautiful, they're lovely, I've made them in my image and likeness, I want them to have and take care of this amazing home I've created for them. I want them to learn to look out for each other, care for each other, love each other. I'll give them a second, third, fourth, fifth chance, as many as it takes for them to seek me, find me, love me, follow me, worship me, live for me, in me, through me. I just love them!

And that, my friends, is why my God is so amazing!

My Favourite Things

Raindrops on roses and whiskers on kittens

Bright kopper kettles and warm woolen mittens

Brown paper packages tied up with strings

These are a few of my favorite things

Ei tea, kui ma üritaks sellist nimekirja teha, mis seal siis oleks. 

Eile sain kinnitust, kui väga kindla peale oleks seal laulmine. Sain jälle teha proovi ülistusbändiga ja see on lihtsalt uskumatu, kui õnnelikuks see mind tegi. Ma ei teadnud, et ma seda nii väga igatsenud olen, tundus, et ikka olen saanud ju laulda. Suvel ka ülistusbändiga korra ja nüüd naistekonverentsil ka, aga need mõlemad olid kuidagi eksprompt ja lühikese ettevalmistusajaga ja natuke toored. Praegu proovis olid tuttavad lood, mis juba toimisid selle koosseisuga, sest nad on palju kokku mänginud ja ma sain lihtsalt teha, mis ma tegin ja lihtsalt... oh kui hea.
Alguses kutsuti mind bändi Anthony asendajaks, aga proovi käigus selgus, et Anthony ikka saab ka tulla, nii et laulame koos ja täiuslik muutus täiuslikumaks.
Sorry, igav jutt. Aga laulmine minu jaoks on võrdeline fotograafiaga Ulli jaoks. Kes teda hästi tunneb, see teab. Ja kes teda hästi ei tunne, aga natuke teab, siis see teab ka. Teate küll. Vahet pole. Suur armastus selle tegevuse vastu on põhimõtteliselt mu point.

Mu nimekirjas oleks veel... õunakrõpsud. Uskumatu kui väga nad mulle meeldivad.

Coldplay "Paradise"! Tõsiselt uskumatu, kui väga see laul mulle meeldib, tegelt ka. No teeb lihtsalt rõõmsaks.

Grete südamest tulev naer. Kui Grete kuskil naerab niimoodi, et kohe naerab, siis pole mul lihtsalt füüsiliselt võimalik tõsiseks jääda. Nii rõõmustav.*

Kingituste tegemine. Random acts of kindness are awesome. :D Üks näide (suuresti Janeti läbiviidud act. :D): Tegime Jannuga laupäeval Üllari jaoks Kristiine T-Särgipoes särgi. Müüja oli täiega täiega tore inimene. Niisiis, kui me esmaspäeval pärast proovi Prismasse läksime (mul oli vaja õunakrõpse osta!!!), siis vaatas Jannu, et oh näe, sama müüja on tööl (kell oli 21 läbi, nii et see võre oli lastud poole peale alla), et ostame talle šokolaadi. Mõeldud-tehtud. Läksime siis tagasi selle poe juurde ja vaatasime, nope, ei ole sama müüja. :D Mõtlesime natuke aega, aga Jannu ütles, et savi, anname ikka talle, vahet pole. Siis koputasime ja ronisime ta selle võre alt läbi ja andsime selle šokolaadi talle.
J: "Tere, tõime teile šokolaadi!"
M: "Miks??"
J: "Tuli südamesse anda."
M: "... no aitäh siis."
J&L: "Paluuuun, ilusat õhtut!"
Ohhh oli tore. Miks mitte teha head, kui saab head teha. :)

Küpsetamine. Meeldib uusi retsepte katsetada ja teha küpsetisi, eriti igasuguseid šokolaadilisi.

Šokolaad. Jep.

Minu sõbrad. Nii need, keda olen tundnud üle 10 aasta kui need, keda olen tundnud 1 aasta ringi, oohh... Iga päev olen tänulik ja õnnelik selliste õnnistuste üle.

Pinks. Mõnus mõnus mõnus.

Ma rohkem ei kirjuta siia midagi. Lemmikuid ja niisama suurepäraseid asju on täiega veel. See on nii tore. Kõige selle eest olen Jumalale voh NIIIIIIIIIIII tänulik! :)



*Sama kehtib ema-isa naeru kohta.

Uus algus

Uued algused on toredad ja ääretult keerulised asjad. Ütlesin täna hommikul (jälle) Jumalale, et tänasest alates(!!!) lähevad asjad paremaks. Pühendun rohkem. So far so... something. Polegi aru saanud, kas olen siis päriselt midagi teisiti teinud. 9gag.com'i ma ei lähe enam. Naljakas, aga see tekitas täiega sõltuvust. Naljakad pildid on seal ja kogu aeg ikka ainult üks lehekülg veel, kuni olen ära vaadanud mingi miljon lehekülge ja aeg oluliste asjade tegemiseks mõttetustele kulutatud. Mõtlesin, et miks küll ma ei oska eriti mõelda Jumalale mingil sügavamal tasandil. Miks mul ei ole sügavamat suhet Jumalaga. Aga mis sügavust saab sellel olla, kui kogu mu ajumaht kulub täiesti muudele asjadele. Meelelahutusele meelerikastamise asemel. Tahan uuesti proovida. Uuesti ja paremini. Kohati tundub narr küsida jälle uut võimalust, öelda Jumalale, et seekord kindlasti!! Aga tahan! Tahan ja tahan ja kõik! Jumalaga koos edasi, muidu on sakk.

Oeh, nii palju siis ühest mõttekast postitusest, mis siit tulema pidi. Mis seal's ikka. Parem kui mitte midagi või..? :)

1. Korintlastele 10:13: "Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda."

1. Korintlastele 15:58: "Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine!"

Ja SEE LAUL! See on midagi imelist. Uskumatult suurepärane laul minu jaoks. 

Aamen.

Miika 6:8

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. 

Ja mida nõuab Issand sinult muud, 

kui et sa teeksid, mis on õige,

armastaksid headust

ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?

love it.

Jaakobuse 1:5

Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse. 

The rest is still unwritten...

See on minu raamat. I hope it's gonna be a good read once I'm finished.

Täna hommikul hakkas mul kummitama Natasha Bedingfieldi laul "Unwritten". Ja ma mõtlesin, kui väga ilusti on tegelikult need sõnad kirjutatud. 

Feel the rain on your skin! No one else can feel it for you, only you can let it. No one else can speak the words on your lips. Drench yourself in words unspoken, live your life with arms wide open. Today is when your book begins - the rest is still unwritten. 

Ärkad üles ja su ees on tühi valge leht. Iga päev on jälle uus võimalus oma raamatut kirjutama hakata. Need otsused, mis ma täna teen, määravad ära, milline mu raamat on. Mõelge, ise kirjutame! Loomulikult Jumal teab, mis raamatus juhtub, enne kui see juhtub, nagu teab Ta ka tavaliste raamatute puhul, kui kirjanik seda alles kirjutab. Aga see, millise suhtumisega me oma päeva mööda saadame, kuidas võtame vastu kõike head ja halba, milliseid otsuseid teeme, kui mitu korda vahetame mossituse naeratuse vastu ja vastupidi, teeb kindlaks, milline raamat tuleb. 

Ja naljakas on see, et kuigi  ma mõtlesin seda kõike teel tööle, siis kui ma tööl üksinda teisel korrusel olin, käisid peas ainult väiksed porisevad mõtted. Mis on kehvasti, mis on kehvemini, mida ma kõike valesti teen ja mida kõik teised valesti teevad ja kui igav mu töö on ja kui jama üldse on kuskil praegu olla, kui mingeid toredaid asju teha. Õues on ka külm ja tuuline ja järelikult on varsti kontoris hästi külm ja ma tahaks, et elu oleks lihtne ja ma ei peaks mõne asja peale mõtlema ja tegelikult ei ole ju mingit muutust elus ette näha, igavesti hakkabki olema nii nagu praegu on, et hommikul ärkan ja lähen tööle ja siis tulen koju ja rutiin sakib ja tegelt ka, miks ma üldse teki alla ei ole praegu?! Vingvingving.

Ja kahesekundilise vaikuse järel tuli pähe küsimus: Liisu, miks sa nii halba raamatut tahad kirjutada?

Hea päev

*vahemärkus: pealkirjade välja mõtlemine on ikka üks igavene nuhtlus.. peaks hakkama mingit süsteemi looma, tsitaate kasutama? vaatame, varsti selgub.*

Kas teil on ka mõnikord selliseid päevi, et tahaks kohe veel ja veel ja veel midagi teha, et see ometi otsa ei saaks? Et veel kuidagigi pikendada seda päeva, mis on nii hea, aga mis muidu lihtsalt otsa saab, kui midagi ette ei võta? Tahaks lihtsalt veel olla koos sõpradega, teha midagi toredat, olla õnnelik ja naerda mingi tobeduse peale. Teinekord on selline päev, et ei jõua ära oodata, et kell oleks piisavalt palju, et saaks magama minna. Või selline, et kui keegi sinuga julgeb juttu alustada, siis oi-oi-oi.. Ometi pole midagi juhtunud, kõik oleks justkui tavaline. Millest küll sõltub see, milline päev on? Milline mu tuju mingis päevas on? Tahaks ju, et iga päev oleks hea. Kas see, kui minu suhtumine on hea, on piisav selleks, et ka päev püsiks hea? Et ka läbi raskuste suudaksin säilitada positiivse suhtumise ja ehkki naeratus vahepeal kaob, lõpetaksin päeva siiski tänuga, mitte meeleheites.. Tänu on tore asi. Kui sul on millegi eest tänulik olla, siis ei saa kõik olla halb. Ja kui tundub, et ei ole millegi eest tänulik olla, siis mõtle natuke, kasvõi korraks, selle peale, mis sul tegelikult on.. Leiab ka kõige pessimistlikum inimene selle midagi, mis on väärt ühte naeratust, ühte rahulolevat ohet, ühte tänusõna. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada... Tegelt ka. Kui ma oma blogilehe lahti tegin, oli mul hoopis teine mõte peas, tahtsin rääkida, miks mu nädalavahetus hästi tore oli. Toimus Equip konverents, kus mul oli eesõigus taaskord auväärt lektorit tõlkimas käia. Avastasin muuseas, et on kaks asja, mille osas olen enda suhtes ääretult kriitiline - laulmine ja inglise keel. Kui ma tean, et mul ei läinud nii hästi kui oleks võinud või saanud, siis see, kui keegi tuleb ja ütleb, et "Sa oled nii tubli!", ajab mind närvi. Võib-olla, et saingi hakkama paremini kui mõni teine, aga ma ei saanud hakkama nii hästi kui oleks saanud. Selle asemel, et öelda, "Aitäh!", tahaksin öelda hoopis "EIIIIIIIIIIIII, ära kiida, kiida siis, kui ma paremini teen!" Aga see ei ole vist kõige tervislikum lähenemine... :) GOSH, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Equipist tahtsin rääkida... (kus mu tõlkimine ei läinud nii hästi kui tahtsin, sellega on nüüd selge!). Equip on üks juhtimiskonverents.  Ta on siin Eestis kordi väiksem kui GLS, aga sisult on nad mõlemad niiiiiiiiiiiiiiiiiiii superid (jep, see on sõna!). Tänan jälle Jumalat, et ta on andnud mulle need annid, millega sellistel üritustel kaasa teenida, sest muidu ma ju  arvatavasti kohale ei veaks ennast. Aga kui mul on konkreetne ülesanne, siis lähen kohale, teen oma asju ja saan nii väga õnnistatud. Kuigi ma ei juhi tegelikult midagi ja need on juhtimiskonverentsid. No Jumalal pole vahet, mida kasutada, võib ka mu veetopsi kasutades mulle mingi õppetunni anda, mis mind elus edasi viib või maa peale tagasi toob. 

Jahh, ma tegelikult ei oska Equipi kohta rääkida.. hästi hea oli, soovitan järgmine kord ka tulla.

Eile käisime pärast kirikut Pärnus. Ei tahtnud minna alguses, oleks pidanud minema ema-isaga ja kuigi nad on imetoredad, tundus see mõte minu jaoks kuidagi ... noh, igav. Aga Krissu tuli ka, nii et saime nii sinna minnes kui tagasi tulles kahekesi UNOt mängida (Kristel sai üsna kurvalt pähe), + tegime Saalemis ilusti ilusaid laule ja tervitasime tädi ja vanaema ja pärast saime head sööki ja pärast saime Krissu juures veel UNOt mängida, nii et oli siiski tore päev. Oma kirikus oli seekord ka väga hea, Tarvo juhatas ja jutlustas ja sai palju laulda ja oma mõtteid jagada ja nautida oma perekonda. Mul on tore pere.