Täna

Täna on minu Suur Päev. Nagu öeldakse. Lõpetan keskkooli ära.

Päris hull värk on sellega, sest ma olen juba hommikust saadik väikeses paranoias, et ma jään hiljaks või mu juuksur ei ilmu kohale ja pean ise mingi asja pähe keerama või ma ei saa üldse lõpetada, sest ma pole oma lahkumislehele allkirju kogunud või sada muud asja. Tegelikult on aga nii, et kõik läheb hästi ja noh tegelikult.. pole just palju asju, mis lõpetamisel viltu saaks minna. Eks? ;)

Tegelikult ma tõesti ei tea, kas mu juuksur tuleb kohale, sest ma ei tunne teda, ta kaotas oma telefoni ära ja ta ei tea mu aadressi. Aga siis on mul õde ja ema ja Maarja-Liis, kes oskavad juustega asjatada.

Ma ei jää hiljaks, sest Krissul on juhiload. :)

Keegi ei ole nii puudega, et ei lase mul selle lehe pärast keskkooli lõpetada, olgem ausad.

Ja kõik selle päeva juures on Jumala kätes.

aamen.

Üks mõte

Ma siin jälle mõtlesin. Vineyardi koguduse noortekal tegelikult.

...

Seda et mind rõõmustab fakt, et kui keegi ütleb, et "Mati ei meeldi Jumalale," nähakse selles koheselt nalja ja ei mõelda, et keegi päriselt Jumalale ei meeldi.

See on tore.

:)

Veel 10 asja

1) Täna said mul kõik eksamid tehtud. Kaks koolieksamit sain viied.
2) Vaatame ja mängime sõpradega jalkat, päris tore on. Ma ei mängi, seega pole mark. :)
3) Lõpetamiseni on aega 9 päeva, veids vähem.
4) Mul ei ole lõpukleiti.
5) Vihma sajab täna.
6) Mul on kõht ilusti täis.
7) Jeesus on tore.
8) Ma olen nii rõõmus, sest kõik on hea ja kõik sujub ja ... hea on. :)
9) Krissul on autojuhiload ja mu vanim vend on 26.
10) Mu tulevik ei ole vist enam päris nii lahtine kui enne. :)

Näete, kõik on hea.

Tänu Jumalale. :)

10 asja

1.) Ühiskonna eksam - 79, muusika eksam / kontsert vast 5.

2.) Ilm enam nii ilus ei ole, aga läheb vast jälle.

3.) Siku läks neljaks kuuks USsA.

4.) Tegin 5 minti jooksu, 2 minti kõndi Krissu-Lauri juurde ja tagasi.

5.) Reedel on mul viimane eksam - kõneõpetus.

6.) Esinesime gospelkooriga Tallinna raekoja platsil ja esineme kohe varsti Tartu omal.

7.) Ma tahaks natuke trenni teha, aga lükkan seda oskuslikult edasi.

8.) Jeesus on tore isegi kui mina ei ole.

9.) Hiljutine katse - kui panna roos suhkruvette, siis see püsib kauem elus.

10.) Peaks tihedamini blogi täiendama, aga praeguseks kõik.

Tervitades

Mariliis

Tšeki ilma, mees!

Või naine! Kõik te!

Täna sai ilus suve avapauk tehtud. Keskpäeva paiku sain Grete ja Antiga rannas mängida, siis veids passida ja siis veel ägedatega (krissulaurisikuimreantmatugrete) tsillida. Mõnega neist (krissulaurisikuimreant) läksime õhtul hilja veel Paljassaare randa. Kõigile huvilistele: jah, vesi on ikka veel liiga külm, et ujuda. Aga täiesti tore päev oli, sai nalja, sai sõpra, sai päikest ja kõike küllaga. Või noh, piisavalt, et homme ka tahta ;)

Mõnus on see suvi. Mõnus mõnus.

Meenutus

Mäletan, et umbes-täpselt aasta tagasi istusin umbes-täpselt sama moodi nagu täna oma voodi peal, mõtlesin uuesti üle, mis kõik PP-l toimus ja mida ma nüüd oma elus muutma hakkan. Teine katse.. LÄKS!

PP 2010

Ka see on nüüd möödas. Minu arvates ei ole päris normaalne, kui kiiresti aeg liigub. Alles sai ju läbi PP 2009, mina, Matu ja Marii alles tõmbasime tolmuimejaga vaipu puhtaks ja kerisime neid rulli, ise üleväsimusest peast soojad.

Aga ei, möödas on ka 30. aprill 2010, mil suur hunnik noori inimesi tuli Paidesse kokku, et Jumalat ülistada, nii lauldes kui ka kuulates, mis Risto Tammel öelda on. Möödas on 1. mai, mil see hunnik noori ja natuke veel rohkemgi said kuulata, mida räägivad seminarites inimesed, kes on meist kõigist palju targemad, saime teha Paide ilusamaks kohaks, saime süüa ja juua ja Martin Ruddickut kuulata ja laulda ja palvetada, kuulda tunnistusi Jumala tegudest ja kogeda Jumala puudutust ja Püha Vaimu liikumist ja kõiges selles ning kõige selle läbi ülistada ja kiita ja austada Jeesust Kristust ja tema vägevust ja armastust. Pooleli on 2. mai, mis algas taas sellega, et saime koos väikestes gruppides palvetada, suure grupina laulda, veel suurema grupiga süüa ning seejärel kuulata, kui hea on Ladd Hill ning kui tark on Jose Zayas ja siis veel laulda, võtta osa armulauast, palvetada, teenida eestpalves teisi ning tänada vaevanägijaid ja siis üheskoos veel vaeva näha, et kõigest sellest, mis siin toimus, jääks võimalikult vähe negatiivseid jälgi. Piiblipäevad 2010 möödusid õnnistuse kihi all, Jumal oli siin, ta tegi, ta liikus, ta oli. Ja selle eest tahan ma teda väga tänada. Sain uusi tutvusi, kinnitasin vanu sõprusi ja naeratasin paljudele inimestele, kes olid nii armsad ja ei pidanud paljuks mulle samaga vastata.

Nüüd jääb vaid üle võtta see, mis me siit saime, ja anda seda edasi võimalikult paljudele inimestele, kes veel ei tunne Jeesust Kristust, aga me teame, et nad jäävad millestki imelisest ilma. Ärme hoia Teda endale, vaid jagame edasi. Ükskõik, kui palju me jagame temast ja teda teistele, meile ei jää kunagi vähem, vaid me saame teda seeläbi juurde. Kui me anname teistele armastust, saab Jumal meid täita uue armastusega, nii et me ei pea kunagi, mitte kunagi tundma, et kui me ära anname, siis jääb meile endale liiga vähe. Vastupidi. Pöördvõrdeline on see asi. Mis on suht.. imeline.

Rohkem Jumalat! Ikka veel, alati, täna, homme, igavesti.

Aamen.

Kohtumiseni Pärnus! ;)

Pilt: Helari Hellenurm

Siin (http://www.kaev.net/elamus/rohkem-jumalat) on Helari enda kirjeldus laupäeva õhtust ka. Mõnus :)

Risto Tamme mõttetera

"Soolast on kõige vähem kasu soolatopsis."

Kristlane, mõtle selle peale!

Update

Ruuter on seljatatud, see oli hea ja mõnus. Laikred, Mairo, Janek ja Siku tegid kõik väga head tööd ja Ruuter oli väga nauditav.

Ühiskonna eksam oli päris päris normaalne. Ma küll tean juba kolme asja, mis olid kindlalt valed ja kahte asja, mis arvatavasti on valed, aga siiski, loodan sealt mitte väga halba tulemust. Igatahes, Tarja Halonen on nüüd Angela Merkel ja Kim Jong-Il on nüüd Ban Ki-moon. Ups. Samuti, islam ja judaism on maailma populaarseimad usud. Lihtsalt harin teid. ;)

Nõmme turu peahoone põles ka maha.

Nüüd on 21 minutit aega, kuni peaksin istuma auto peale ja hakkama Paide poole sõitma. Arvan, et kõik on olemas ja korras. Siku peaks juba seal olema. Väike ärevus on sees, ootan ja loodan, et kõik sujub ja usun, et Jumalal on vägev plaan vaja korda saata.

Rohkem Jumalat meile kõigile!

Kirjand on möödas,

vaata, kohe saab uut... Ehk ühiskonnaeksam on juba kolmapäeval. Päris .. lahe.

Kirjandi teemaks valisin "Me kõik elame sama taeva all, aga meil kõigil ei ole sama silmapiir." (Konrad Adenauer). Ja ma ausalt ei oska öelda, kuidas läks või nii. Ma tean, et ühe raamatu pealkirja panin valesti ja ma arvan, et kirjand ikka ei läinud paremini kui proovikirjand. Aga Sikust võiks ikka rohkem saada :D 850 sõna kirjutasin. Loodan, et selle eest punkte maha ei võeta. Käekiri oli vähemalt oi-oi kui ilus. Pluss-punkte ka :D

Ühesõnaga, minu kulunud vastus küsimusele, kas olen rahul: Ühelgi muul teemal ma ei oleks osanud eriti üldse kirjutada ja sellel teemal poleks ka osanud paremini. Nii et.. tuleb rahul olla. :)

Aga jah, kolmapäeval nüüd juba ühiskond ja peaks õppima selleks vist veids. Täna oli üks konsultatsioon, kuhu ma ilmselgelt ei jõudnud. Homme veel viimane võimalus mingeid tarkusi endale pähe varuda õpetajalt, teisipäeval pean oma peaga hakkama saama. Aga küllap saab. Ulli ja Tarvo lubasid palvetada, siis ma vähemalt päris oma pea peale lootma ei pea. :)

Vot. Siis ongi juba PP 2010. Aeg lendab...

Kõigepealt on vaja tänaõhtune Ruuter seljatada. :)

Ja juttu lõpust...

Teatavasti on mõni asi, mille kätte jõudmine ja möödumine annavad märku, et keskkool hakkab läbi saama. Tutipidu, lõpukell, lõpuball, lõpukirjand ja ülejäänud eksamid. Kolm esimest on minul möödunud ja neljas on homme ees.

Tutipidu oli väga lõbus. Meil on traditsioon ühele kirjanduse õpetajale alati midagi teha. Meie lend ehtis ta klassi üleni jõuluehetega ja klassi keskel oli isegi kuusk. Lae all ja igal pool rippusid kommidega täidetud jõulusokid ja kõik oli palju jõululikum, kui jõulude ajal olnud oli. Siis meie klass kogunes õue ja kui kõik õpetajad olid akende peale kogunenud, hakkasime järjest nende nimesid tegema.. inimkettidest siis. Mis seal ikka, muru ja muda peale pikali ja läks. See oli lihtsalt väga tuus, nalja sai palju. Ja märjaks sai loomulikult ja tantsutunnis saime tantsida igihaljaid ringtantse. Jehuu.

Lõpukell oli päris tore. Meie 160 esimese klassi õpilast olid meile kava ette valmistanud ja mina sain ka kõne pidada. Rääkisin kõigile The Game'ist. Sorry, kui sa nüüd kaotasid. :) Ma kaotasin ka. Too bad. Istutasime puu, mille alla matsime purgi, kus sees 15.-, meie lennu klasside nimekirjad ja 20. aprilli Eesti Päevaleht. Kui kunagi see õunapuu ära väsib, siis saab need kätte. ;) Can't wait.

Lõpuball oli ka mõnus. Tantsisin, kuulasin, naeratasin, naersin, laulsin, olin niisama ilus koos teistega ja kõigest sellest jäi nii hea mälestus. Tahaks veel pilte näha ja veel rõõmustada.

Paljud on küsinud, kas ma olen õnnelik, et kool läbi saab. Või mis emotsioonid üldse on. Aga ma ei oska seda kuidagi välja mõelda... Ma ju olen õnnelik, sest ma ei armasta koolis käimist. Samas olen ma õnnetu, sest kunagi varem ei ole ma oma klassikaaslastega nii hästi läbi saanud. Olen rahul, sest sel aastal olin koolis aktiivsem kui kõigi ülejäänud aastate jooksul. Olen hirmul, sest ei tea, kuidas ma eksamitega hakkama saan. Olen küsimuste ees, sest ma ei tea, mis saab edasi. Aga kõige olulisem selle kõige juures on siiski lihtsalt panna oma silmad Jumalale ja usaldada, et Tema juhib mind just sinna, kuhu vaja, just siis, kui vaja.

Hakkame siis pihta. Homme (laupäeval!!) kell 10.00 kuni 16.00 on vaja minu eest palvetada, okei? :)

Pildid ilusast lõpust.

Minu klass tutipeol

Häid jõule, Kirsi!! ;)

Parimale sõbrale saab ikka mütsi pähe panna, kui vaja. ;)

Lõpukella kõne

Minu klass pärast lõpukella

Balli viimane esineja :)

Hea päev

Ulli kirjutab mõnikord, kuidas tal on sõbrannadega head ajad olnud ja kuidas nad on koos toredusi teinud. Täna oli minul sõbranna päev.

Pärast kooli tegin natuke oma klassiõdede ja ühe klassivennaga natuke aega parajaks süües/juues Aura Cafés. Seal on vist linna odavaim Chai Latte, 25.- ja see on üks uus taeva kingitus, ma ütlen teile. See Chai Latte, ma mõtlen. Igatahes. Siis sain Liinaga kokku, La Fleur kohvikus olime ja seal on päris head pannkoogid. Mitte küll linna parimad arvatavasti, aga päris head :) Saime rääkida maast ja saime rääkida ilmast. Rääkisime tema elust ja minu elust ja teiste inimeste eludest ja toredustest ja nii hea oli kuulda, et tal läheb nii hästi. Kohe südamest on rõõmustav kuulda, kui teistel läheb hästi. Eile sain ka häid uudiseid, et kellelgi läheb veel hästi. Mul ka ju nagunii :)

Siis sain Kadriga kokku. Ma ei tea, kas ta ise sai aru, aga me olime 5 tundi koos, istusime, rääkisime, jalutasime, rääkisime ja rääkisime ja jalutasime. Me jalutasime vanalinnas, Kadriorus ja Pirita teel ja üttttlemata mõnus oli. Ilm oli pea täiuslik, seltskond oli imeline, meie jutuajamine... oli vähe teemasid, mida me ei puudutanud ja see oli ülimõnus. Ja Pirita tee on täis ilu ja mõnu, kui seal kõndida nii hea inimesega nii hea ilma korral. Kadrist sai minu asenduskallim. Otsustasime, et kui kummalgi meist tekib kallim, siis võib sõbrannast lahti öelda. Siis nüüd jah... asenduskallim. Kujutasime endale ette ühe Pariisi katusekorteri, max. 2-toaline, ilusa vanamoodsa hubase prantslasliku sisustusega, kus on väike koerake. See on meil kahepeale ja kui kumbki meist tahab sinna oma kallimaga minna, siis ei tohi teine koju tulla. :D Jah, sellised need jutud on, aga vahel on vaja ka lampi ajada.. ju... ;)

Mm... sellised päevad teevad rõõmsaks. Sõbrad on ikka suur väärtus, neid tasub meeles pidada.

Aitäh, kallikesed, ilusa päeva eest! :)

"The way to have a friend is to be a friend." Ralph Waldo Emerson

"Sündmused muudavad inimest." (Alexandre Dumas)

Alates maailma esimesest päevast, lõpetades igapäevaste uute leiutistega - iga päev inimkonna ajaloos, nii möödunud kui eelolev, kannab endas mingit sündmust. Mitte küll tingimata ülemaailmse tähtsusega, kuid mõne jaoks ilmselt suuremat ja olulisemat kui kogu maailm. Igal üksikul päeval tervitab maailm uusi ilmakodanikke ning jätab samal ajal teistega igaveseks hüvasti. Keegi abiellub, keegi lahutab, kuskil on sõda, kuskil sõlmitakse rahu. Ühed loovad uusi seadusi, teised rikuvad juba olemasolevaid. Kõiki sündmusi ei kajastata meedias, ometigi on need paljude jaoks olulised ja muudavad nii mõndagi inimest.

Ajaloos on palju näiteid sellest, kuidas sõjad on inimest muutnud. Mees, kes on elavate kirjast kustutanud teise tavalise mehe, kelle ainus süü on riik, mida ta kaitseb, ei ole enam kunagi sama. Oleme kuulnud jutte, lugenud raamatuid, näinud filme ja sarju sellest, kuidas sõjas käinud inimesed enam tavaeluga harjuda ei suuda. Erich Maria Remarque'i teose "Läänerindel muutuseta" peategelane sai keset sõda võimaluse puhkuseks koju minna. Kodus ootasid teda ema ja õde, kes ta eest hoolitseda tahtsid, kuid mehel oli raske vastu võtta nii nende armastust kui ka vanade sõprade seltskonda. Ta mõtles ainult sõjale ja tahtis tagasi nende kamraadide juurde, kes lahingutes tema kodumaa eest sõdisid. Nende vahele oli tekkinud ainulaadne side, mida murda suutis vaid surm.

Üks sündmus, mis on muutnud Eestimaad ja mille üle me eestlastena võime uhked olla, on laulev revolutsioon. Inimesed, kes sellest osa võtsid, võivad tunda, et neil oli mängida oma roll Eesti taasiseseisvumisel, olgugi et roll oli massistseenis. See oli sündmus, mis muutis paljusid inimesi. Paljud tundsid esmakordselt uhkust oma riigi, rahvuse, isegi lipu üle. Nii mõnigi nägi, et on osa millestki, mis muudab ajalugu ning see andis neile enesekindlust, et asjaga lõpuni minna. Vahest võib isegi veel olulisemaks pidada seda, et laulev revolutsioon kujundas eestlasi rahvusena. Paljud eestlased hakkasid üha enam tundma, et on ühine üksus, mitte lihtsalt eraldiseisvad isikud. Eesti inimene ei olnud enam teise inimese edu üle niivõrd kade, vaid kui kuskil rahvuskaaslast kohati, polnud rõõm häbiasi. Eestlaste vahel tekkis ühtsus- ja vendlustunne ning see on see, mis paneb ka praegu südame kiiremini tuksuma, kui välismaal teist eestlast kohtame.

Maailma jaotab gruppidesse paljude teiste näitajate hulgas ka religioon. Enamikul religioonidest on mingi alguspunkt, mingi sündmus, mis muutis kedagi, kes seetõttu hakkas mõjutama teisi inimesi. Juudid usuvad, et maailma lõi Jumal. Ükski juut ei tea vastust küsimusele, kes lõi judaismi. Kui mormoonidel on võimalik nimetada Joseph Smith ja tema nägemused ning islamiusulistel Muhamed, siis juudid jäävad selle vastuse võlgu. Nende usk sai alguse siis, kui maailm loodi ning kinnitati Moosesele antud seadustega. Oli üks sündmus, mis lõi juudid kahte leeri. Sündis väike poiss, kellele pandi nimeks Jeesus. Ta kasvas üles lihtsas peres. Ta isa oli puussepp, ema koduperenaine, nagu tol ajal kombeks. Üles kasvades käis Jeesus sünagoogides preestritega rääkimas ning jutlustamas ja üsna varsti olid paljud juudid arvamusel, et tema ongi kauaoodatud messias. Teised, keda oli veelgi rohkem, pidasid Jeesust jumalateotajaks ning hoolimata imetegudest, tervendamistest ja jutlustest, võeti ta kinni ja löödi risti. Juudid ootavad siiani oma messiat, kuid Jeesuse elu, surma ja surnuist ülestõusmise tõttu tekkis uus usk - kristlus. Kristuse elu oli suursündmus, mis ei ole siiani lakanud inimesi muutmast.

Maailm on täis erinevaid inimesi. Palju on naisi, kellel pole peale soo ühtki sarnasust. Rohkelt on mehi, kes kohtudes ühtki ühist jututeemat leida ei suuda. Leidub suur arv vanu inimesi, kellele meeldib kududa, lugeda, koeraga jalutada või pensioni üle kurta. Kuid kui perre sünnib laps, olgu ta poiss või tüdruk, suur või väike, toimub paljude inimeste elus muutus. Emadel löövad välja sellised emainstinktid, mille olemasolust neil aimugi polnud. Isadel hakkab tööle generaator nimega hoolitsus, mis paneb neid töötama, et saaks oma perele kõike parimat varuda ning naise ja uue lapse eest hoolt kanda. Vanaemade kudumisvarrastele tekivad ühtäkki turbomootorid ning vanaisad tutvustavad omavahel koera ja last. Minu näited on küll üleni stereotüüpsed, kui usun, et faktiks võib pidada seda, et lapse sünd on sündmus, mis muudab inimest igaveseks ning tavaliselt ei piirdu laps ühe elu muutmisega.

Selle kohta, kuidas sündmused inimest muudavad, saab tuua lõputult näiteid. Võime selleks lehitseda ajalooõpikuid, lugeda raamatuid või rääkida mõne inimesega. Ükskõik, kelle käest küsida, tõenäoliselt oskab iga inimene nimetada vähemalt ühe sündmuse, mis on ta muutnud selliseks, nagu ta on, olgu see hea või halb. See, et kõiki kellegi jaoks olulisi sündmusi meedias ei kajastata, ei tee neid üksikisiku jaoks vähem oluliseks ning inimesed saavad siiski neist muudetud.

Pühad

Huvitav, kumb on suurem pidu kristlastel, kas jõuluaeg või ülestõusmispüha aeg? Ses suhtes, et ülestõusmispüha on väga tähtis meie usu alustala, aga samas ilma jõulu pointita poleks ka seda? Ah, kes teab.

Igatahes on jälle ühed pühad möödas. Päevad mööduvad nii kiiresti, et ei pane tähelegi... peaaegu. Ah, panen küll. Igatahes. . . Üritasin kuidagi saada mööda sellest kalduvusest hakata mulli kirjutama, aga ei õnnestunud. Kahju.

Pühade aeg oli mõnus, sai veeta aega perega, koos rõõmustada ja eks taas ka meenutada, mis sündmus nii paljuski on teinud minust selle, kes ma olen. Mul on tihti päris raske võtta seda isiklikult. Et Jeesus suri minu eest, et mina oleksin vaba patust ja surmast. Ka surm on nii kauge teema, sest kuigi ma olen ju mõelnud selle peale, et mis siis, kui noh.. jäängi auto alla.. siis ikka mõtlen, et tuleb pikk elu veel. Aega oma vigu parandada ja parim suhtumine: homme olen tublim. Kuigi igatsen juba praegu olla ja teha asju õigesti. Alati alustan homme, sest homme on parem päev kui täna... miks, seda ei tea. Aga kindlasti on minu to-do listis sellised asjad nagu õppida Jumalat usaldama, veeta iga hetk oma päevast temaga, otsida tema juhtimist, otsida temaga kontakti, võtta ekstra aega tema jaoks. Kõik need asjad teevad peaaegu sama välja, ma arvan. Aga tasub ette võtta ja kahjuks või õnneks ei ole need sellised asjad, mida saab ära teha. Need on sellised tegevused, mis hakkavad eile ja lõppevad alati homme, mitte täna.

Pühadeaeg on hea, sest tahes-tahtmata lähevad mõtted kuskile.. õigesse suunda. Works every time. Aga et see kanduks ka järgmisse päeva, on juba keerulisem ära teha.

Eilne õhtu avas minu silmad mõne asja suhtes. Näiteks selline asi... (ma olen teadagi pika eelujutu inimene) Ma olin väga pahas tujus, mis arvatavasti oli tingitud unest, aga magama ma ei läinud. Lasin halbadel mõtetel keeda ja haududa ja kõike halba teha, elasin seda välja kallite inimeste peal (õnneks keegi vist väga ei saanud aru :P), lasin pisaraid, otsustasin, et ma ei taha kellegagi rääkida, samas otsides võimalust kellelegi kõik ära pajatada, mis vähegi südames oli. Päris hea loogika, mis? Aga lõpuks ometi, üle oi-oi kui pika aja, rääkisingi ära kõik, mis mind vaevab. Ma olen kõige parem näide sellest inimesest, kes hoiab kõik enda sees ja loodab, et ööga läheb üle ning õnnetuseks lähebki tavaliselt. Aga sain hea õppetunni sellest, kui oluline on leida keegi, kellele aeg-ajalt südant puistata. Ja teine asi, mis samast kohast välja tuli, on see, et ma igatsen õppida inimesi tundma, aga ma ei tee selleks midagi. Ma räägin päris tihti inimestega juttu, aga see on see, mille peale pooled inimesed ütleksid midagi sellist, et I can see your lips are moving, but all I can hear is blablabla. Mula. Ma võin tunde rääkida kellegagi juttu, ütlemata peaaegu mitte midagi. Võin rääkida päeval saja inimesega ja mitte teada, mis toimub mu parima sõbra, mu õe või kelle iganes elus, kellega ma rääkisin. Ma võin kihla vedada, et ma ei tule iialgi sinu käest ühtegi isiklikku asja küsima, aga täiesti kindel on see, et ma kuulan, kui keegi mulle midagi rääkida tahab. Nii palju on seosetut teksti, et on suisa imelik öelda, et ma jõudsin mingile arusaamisele :D Aga suva.

Pühad olid ühe sõnaga kokkuvõttes toredad. Tegin oma elu esimese pasha ja värvisime õdede ja emaga mune ja sõime perega koos lõunat. Das best. Nüüd tuleb mõelda, kuidas kool läbi saaks.. edukalt... ja kuidas lõpukellal tore kõne pidada. Mina pean kõne... :S Imelik. Aga tore. Ja põnev.

Ahh... nüüd ma enam ei kirjuta.

Minu esimene pasha :)

Ruuter

Täna õhtul oli Ruuter jälle. Nii positiivne oli kõik. Veel mõni tund enne üritust olin ma üsna närvis, sest kõik, mis oli minuga seotud oli lahtine ja ebameeldiv. Ehk siis bänd ei olnud proovi teinud (lood olid vähemalt valitud) ja ma ei teadnud, kuidas jutlustaja kohale saab. Aga tänu Jumalale (ja ainult tänu Jumalale) laabus kõik ja Ruuter oli vägagi nauditav. Kõik sujus, rahvast oli palju, meil oli lava, meil oli valgus, meil olid videod (täiesti töötlemata, aga siiski olemas;), meil oli jutlustaja, kellel oli tänu Jumalale hea sõnum meile rääkida. Jah. Nii hea. :)

Tänu Jumalale.

Paar päeva

Viimased paar päeva on päris toredad olnud. Eile, reedel oli minu täditütre laulatus. Dagne Bärenson on nüüd Pr Grant Koch (vist öeldakse nii või?). Pruutpaar oli loomulikult ilus ja laulatuse muusika oli superluks! ;) Ja laulatuse edukust tõendab ka fakt, et Dagne Bärensoni pole enam olemas. Tore oli igatahes ja ma arvan, et pulmade seeria sai hea alguse. Ma tean 17 paari, kes sel aastal peaks abielluma (+ 2, keda ma ei tea, aga prl Kaljuste (üsna varsti Seppel) nimetas nad). Väga hull... one down...

Täna oli Tallinna nelipühi kirikus kolmas PP eelüritus, kolm koosseisu (NÜ, ME ja Eliel) esitasid ka oma toredat loomingut ja usun, et keegi neist saab oma esitust PP-l ka korrata.. pikendatud versioonis tõenäoliselt. Joel Võsu pani ka tarka ja hästi. :) Daniel [dä:niel] Viinalass [vi:nalaps] oli ka sama tore nagu ikka ja isegi Lauri Luide sai oma sarkasmi pilduda. Jääb vaid loota, et kõik said aru, et ta tegi nalja ja ei ole tegelikult.. jobu. :D Ja ausalt öeldes, mul on aeg hakata nahaalselt nõudma kõike, mis mul on vaja... kõrvamonitori. Jube ära tüütab, kui ei saada täpselt aru ja siis ma lihtsalt loobun ja rahuldun kuskil poole peal. :P Aga mis seal ikka. See näitab mulle ikkagi, kuidas Jumalat ei häiri üldse, kas ma kuulen piisavalt kitarri või kellegi vokaali, Ta saab ikkagi tulla ja puudutada inimeste südameid. Minust ei sõltu see kohe üldse. Mulle see sobib. Sobib.

Jumala õnnistusi Sulle, sõberike! Hea on, kui Ta Su elus on.

"Positivity"

Some people ask me why always on the bright side
When there's so much going on down the other side
It's like I live in a bubble with no trouble
And problems don't exist

I chuckle and tell them that ain't the case at all
It goes way back to the time when I was very small
Not in mind but size and age my papa use to say

You can always look at the negative
But you should always live in the positive
So I try everyday to live that way
Yeah, yeah, yeah, yeah, yeah, yeah, yeah, yeah

Some people live in what was and what they could have been
As opposed to living in a what is and how much they can
And be the first to complain about nothing in life going their way
The attitude is "that I can't do nothing 'bout"
And very happy with just breathing in and out
The ones that when you say "lets go make a difference"
They'll say "naw that's OK"

So I don't waste time on the trip side
'Cause I do know the real on the flipside
And I'm crystal clear everyday that's why I say, yeah
Yeah, yeah, yeah, yeah, yeah, yeah, yeah, yeah

When I see the morning
And the sun is smiling down upon me
I joy in the blessing
That still the ground is not above me
And for the people
That I can truly say do love me, I feel
Positivity, 'cause that's what life's meant to be
Positivity, 'cause this day did not have to be

Some ask me why I'm such an optimist
When it's more fashionable be a pessimist
From what's in seventy-five percent of what we read, hear and view
Well I use to have a friend named Minnie Riperton
Who use to always say when she was living
"Like fine wine I like seeing the glass of life as half full than half empty"

I'm saying sometimes life can't be rough
But never to the point of me saying I've had enough
Long as my heart beats I ain't giving up
That's why I say everyday
Yeah, yeah, yeah, yeah, yeah, yeah, yeah, yeah

When people ask me as an African American
What do I see for tomorrow in the human plan?
Is it possible for all the people of the world to co-exist?

I say unity is only as big as our vision
And if its narrow, try to expand beyond the horizon
But true leaders must guide us through the ills of society
That stands in our way
So if the road is to harmony, be with the call
But if its about discord, don't take the ride at all
'Cause the world vision I see is the one-we for everybody
Yeah, yeah, yeah, yeah, yeah, yeah, yeah, yeah

When I see the morning
And the sun is smiling down upon me
Just joy in the blessing
That still the ground is not above me
And for the people
That you can truly say do love you, do feel
Positivity, 'cause that's what life's meant to be
Positivity, and that's the energy the world needs
Positivity, 'cause that's what life means to me
Positivity, 'cause this day did not have to be
Positivity, 'cause that's what life's meant to be
Positivity, 'cause that's the energy the world needs
Positivity, 'cause that's what life's meant to be
Positivity, and this day did not have to be
Positivity, 'cause that's what life means to me
Positivity, and that's the energy the world needs
Positivity, 'cause that's what life's meant to be
Positivity, and that's the energy the world needs

Kuidas Sul läheb?

Ma mõtlesin siin, et peaks vist välja mõtlema, kuidas mul läheb. Kuna ma eriti tihti blogisse ei kirjuta ja seega mõtteid nii väga koondama ei pea, siis oleks hea, kui ma teaksin ise ka, kuidas mul läheb. See, et mul selleks vajadus on, on ka tore, sest see näitab, et mult ikka küsitakse, kuidas mul läheb. Ja mitte alati niisama jutu jätkuks. Kuidas mul läheb....

Peaks vist lihtsalt rohkem blogi uuendama. Saaks vastata: Loe mu blogist! :)

Aga kuidas Sul endal läheb?

10

Lugesin just postitust, mille kirjutasin täpselt aasta tagasi. Selle vahega küll, et tõenäoliselt selle eelmise kirjutasin õhtul. Praegu ei ole õhtu.

Täpselt aasta tagasi oli mu postituse teemaks, et olen 9 aastat olnud "ametlikult" kristlane. 10.03.2000 tegin oma kalli õega selle otsuse ja täna sai sellest päevast 10 aastat. 10 aastat! 10-aastane inimene on üldiselt juba päris mõistusega olend ja nagu jagab matsu enam-vähem. Mina tunnen end ikka veel kui väike laps, kui ma mõtlen Jumalale. Kui vähe ma tegelikult temast tean ja kui palju on mul veel õppida. Kuidas asi, mida ma kõige rohkem tahan teha, on lihtsalt olla ja tunda temast rõõmu. Kuidas mina tahan temale rõõmu teha ja kui lollakalt kerge see tegelikult on, kuigi vaadates oma igapäevaelu peale, tundub, et see on maailma raskeim asi. 10 aastat... See on alles algus. Ikka veel pean ma õppima, ikka veel vajan ma rohkem Jumalat ja pean pidevalt värskendama oma püsiühendust, mille signaal on hetkel päris nõrk.

Aga vähemalt ma tean, et ma armastan Jumalat ja Jumal armastab mind. Vähemalt on mulle selgeks saanud, et tema armastus minu vastu ei ole kuidagi seotud minu tegudega.

Palju õnne, Siku! 10 aastat oleme seda teed käinud, käime edasi ka! :)