Jalgpall

Poleks kunagi arvanud, et mina, Mariliis Luide saan olla nii kaasa haaratud mingist spordialast. Eriti jalgpallist. Aga EM2008 on tõestanud, et saan. Ja siiani olen toetanud kõige ebatõenäolisemaid meeskondi (venemaa, türgi jms). Päris hästi on mul läinud.

Aga nüüd on finaalis kaks sellist meeskonda. Saksamaa ja Hispaania. Milleks ometi? Tahaks Pavljuchenkot ja Arshavinit seal näha, mitte Ballackit ja Fabregast. Onju?

*inspireeritud: jalgpalli EM 2008*

uus postitus

Sain kaebuse eelmise postituse kohta. Kirjutan uue.

Teine kord ;)

Kallistused on mõnusad, kallistage rohkem, inimesed! :)



Yaay for the effort...

Hommikusöök

Pühapäev, 11.05.2008 kell 8.18-...
Hommikusöök: Nuudlid ketšupi, juustu ja porgandisalatiga.

Oehh, Liisukene, miks sa ei maga?





Head isu...

Päikesetõus...palve

Rääkige, milline endast lugupidav mõistusega inimene magaks maha PÄIKESETÕUSU?

MINA!

Tavaliselt.

Täna, 11.05.2008, pühapäeval, emadepäeval, nelipühapäeval, ÜLEMAAILMSEL PALVEPÄEVAL otsustasin seda siiski mitte teha. Otsustasin tõusta kell 4.30 ja minna päiksetõusu tervitama. Palvega. Koos minuga oli seal veel 20 noort inimest, kes ei pidanud paljuks natuke oma uneajast Jumalale loovutama. Teate, ma ei kahetse ühtki sekundit sellest ajast, ma ei nuta taga oma uneminuteid ja ei taha tagasi saada neid tunde, mil ma olin üleval, kui oleksin võinud õndsat und magada. Jumal on väärt igat sekundit minu uneajast, kui saaksin, tahaksin ka need Temaga osaduses olles veeta. Kuigi esialgu pean tegema tööd selle kallal, et ärkveloldud sekundid, minutid, tunnid, päevad temale pühendada.

Jumal tahab meiega juttu ajada. Jumal igatseb olla meiega osaduses. Ta on meie ISSI, kes armastab meid nii-nii-nii palju. Mõnus teadmine.

*Inspireeritud: 11.05.2008 hommik*

Pärast loomist...

... Kõik me teame lugu 1. moosese raamatust, kuidas loodi maailm. Kuni inimeseni välja. Viimasel ajal olen ma mõelnud, et peaks seda täiendama. Alguses lõi Jumal taeva ja maa ja nii edasi ja nii edasi, ja siis mõtles ta, et inimesel on igav. "Aitan neil leiutada trükikunsti. Aitan leiutada telefoni, avastada kõiksugu elektrit ja muud säärast. Aitan neil näidata liikuvat pilti seinale. Aitan panna raudkolaka mere peal ulpima ja liikuma mandrite vahel. Aitan teise raudkolaka üles taevasse liikuma kõrvale põigeldes gravitatsiooniseadustest. Heh, miks mitte, ma olen ju Jumal, mis seal's ikka."
Jumal loob ju ikka veel... ja see, mida ta lõi kõik see aeg tagasi on ikka veel alles.
Mis Talle siis võimatu on?? Ega ei olegi midagi... :)

*Inspireeritud: Liiga palju aega omaette mõtlemiseks ;)*

A smart man once said...

...to be grateful is to recognize the Love of God in everything
He has given us.... and He has given us everything. Every breath
we draw is a gift of His love, every moment of existence is
a gift of grace, for it brings with it immense graces from Him.
~Thomas Merton~

Õnnelik

Hea on olla õnnelik. Olen seda viimasel ajal eriti tundnud. Ma olen õnnelik. Elu on ilus. On ju? :)

Üks asi, mille peale olen palju mõelnud, on see, kui suuuuuuur, kui lõputult suur on Jumala armastus. Seda ei ole võimalik mõõta ja see lihtsalt on... imeline! Tundub võimatu, aga see on tõsi, et Jumala armastus on piiritu ja täielikult tingimus-te-ta! Tee, mis tahad, ta ei hakka kunagi sind vähem armastama. Samas ta ei hakka kunagi sind ka rohkem armastama. Aga tead, mis? See ei olegi võimalik, sest ta juba armastab sind nii palju, et ta vahetas oma kõige kallima elu sinu oma vastu.

Ma olen õnnelik, sest Jumal teeb mu õnnelikuks. Jumal toob mu ellu need asjad ja inimesed, tunded ja mõtted, mis panevad südame kiiremini lööma, mis toovad naeratuse näole ja mida lihtsalt ei taha endale hoida.

Jumal on imeline!

*Inspireeritud: Jumal; rõõm (mis tuleb ülevalt :) *

Huvitav...

Täna, kui sõitsin bussiga Viimsist linna, oli bussis ka kaks vene noormeest, kes istusid kõige taga ja naersid ja jõid terve tee õlut. Vahepeal sisenesid ka kaks vanemat soome naist. Sõitsime siis edasi ja ma mõtlesin selle peale, mis mulje võib nendel soomlastel eestlastest niimoodi jääda, kui need kaks tüüpi niimoodi jätkavad. Kadriorus pidid need kutid maha minema. Nad läksid ukse juurde ja kui buss pidurdas, lendas nende pudel (mida nad kaasa ei tahtnud võtta), natuke ettepoole. Tüübid naersid kõva häälega ja läksid välja. Pudel jäi sinna. Sellel hetkel oli mul natuke veel piinlikum, et eestis elavad inimesed selliseid asju teevad turistide juuresolekul. Aga see pudel seal kõlksus ja kolises ja ühe korra, kui see kõvasti vastu mingit metalli põrkas ja mul närv peaaegu mustaks läks, naeris üks soome naistest vaikselt ja ütles teisele naeratusega: "Musiikkia". Minu süda läks kohe palju soojemaks. Mõtlesin, kui palju on tegelikult meie suhtumise asi. Kuidas me midagi ise võtame. See naine ei lasknud ennast häirida, vaid leidis ka sellest midagi head, midagi ilusat.
Ja tegelikult saabki igas päevas, igas asjas leida midagi rõõmustavat, ilusat ja head.

*Inspireeritud: toredad soomlased :)*

Pind ja Palk

Kes meist ei teaks lugu Piiblist, kus on pind ja palk ja silmad ja muu säärane. Ütleme nii, et minu elus on see täitsa reaalne värk.
Vahel on nii, et ma vaatan inimest midagi tegemas ja ma mõtlen, et miks ta ometi niiiii peab tegema. Või et kahju, et ta nii teeb või mis iganes. Läheb mõni aeg mööda ja ma hakkan märkama enda juures seda sama asja. Heeei, mida ma teisi vaatan, kui ma isegi nii teen.
Olen mõelnud, et ehk Jumal üritabki nii teha. Et ma näen teiste juures mingit viga ja siis näen seda sama viga ka enda juures. Imeline on see, et siis see viga ei tundugi enam mingi näitaja olevat.

Huvitav?

*Inspireeritud: ka seekord elust enesest*

Sosoh...

Etskae imet, mis avastus praegu tuli just.
Jumal on tõsiselt äge (tahtsin panna äge inimene, aga siis mõtlesin, et... oot-oot, midagi ei klapi ;).

Siinkohal oodatakse tavaliselt seletust. Jumal on äge? Miks? Mis mõttes?

Kõige lahedam on aga see, et mul ei ole mitte mingisugust plaani seda lahti seletama hakata. On ju lahe? Jumal on äge, minu jaoks ühtmoodi, teiste jaoks teistmoodi. Selle, miks ja kuidas Ta sinu jaoks äge on... you figure it out!


*inspireeritud: Jumala ägedus*

Väärtused

Kui tüüpiline on see, et inimesed hindavad asju siis, kui nad on sellest ilma jäänud või jäämas või oleks peaaegu jäänud. Ja mitte ainult asju, vaid ka teisi inimesi. Miks ei oska me hinnata seda, mis meil on, vaid tahame aina rohkem ja rohkem kuni lõpuks meil ei olegi midagi. Mõttetu ju.
Mul oli just üks hirmujuhtum, mille tagajärjel oleks ma kellestki olulisest arvatavasti ilma jäänud. Mitte, et keegi oleks suremas, vaid asi oli selles, et ma oleksin pidanud natukene ajusid kasutama, enne kui kasutasin sõnu. Kuna kui sõnad tulevad tahtmatult välja, võib nii mõndagi üsnagi viltu minna. Ma tean seda nüüd paremini kui varem. Lihtsalt mõeldes sellele olukorrale, on kõige "lahedam", et kõik oli kinni minu otsuse taga. Väga hull, tahaksin ma öelda. Kujutan ette, et maailmas oleks praegu vähemalt kaks natuke õnnetumat inimest juures, kui ma oleksin teinud teise otsuse. Ma avastasin aga seda, et tänu sellele juhtumile hindan ma seda inimest nüüd kuidagi palju rohkem ja ei arva, et ta nüüd ongi seal, vaid et ma tegelikult pean temast kinni hoidma.
Kuigi praegu käis see jutt ühe konkreetse inimese kohta, usun, et selliseid juhtumeid on veel. Arvatavasti mitte täpselt selliseid, kuna see oli päris sürr. Aga just seda, et inimesed on harjunud, et neil on keegi kõrval, mingi sõber, sugulane või kes iganes. Me ei pruugi nendega koos olles enam jälgida, mida me suust välja ajame (sõnu, mitte mingeid jälkusi), ei pruugi neist välja teha või mida kõike veel. Kuid kui nad on läinud, on üks suur AUK ja mitte midagi muud. Mis asja hullemaks ajab, see AUK valutab. Ja kõige hullem on see, et seda AUKu ei saa mitte millegagi täita. See AUK on sellise kujuga, et mitte ükski muu täide sinna sisse ei sobi. Päris halb, mis?
Sõbrad, selle AUGU tekkimist saab ära hoida. See on imelihtne! Märka seda, kes on su kõrval. Mitte ainult märka, vaid hooli temast ja küsi mõnikord, kuidas tal läheb. Kui vastus on "hästi", siis uuri, milles asi. Kui ta küsib sinu käest, kuidas sul läheb, ära ütle "hästi", kui see nii ei ole. Kui sa tahad temast hoolida, lase tal seda teha ka sinu osas.
Ole õnnistatud, sõber, kes sa vähegi seda loed! :)

*Inspireeritud: elust enesest*

Pane ennast põlema ... Jumala järele!

...Kui nii võtta, siis see ei kõlagi nii halvasti, mis?
Käisin üritusel nimega Mäkketõus. See oli lihtsalt nii ülimalt mõnus aeg, mida võtta selleks, et olla Jumala ees, et laulda talle ja palvetada ta poole. Nautisin seda, et sain olla täiesti mina ise Jumala ees ja ei pidanud teesklema mitte midagi. Siis tundsin, et tahaks lihtsalt ennast põlema panna nii, et see tuli levib ka teistele ja nad saaksid sellest puudutatud. Ma loodan, et keegi ei arva, et ma olen enesetapumõtetega. Ma ei ole, ausalt. Aga see soov on mul südames, et ma võiksin kristlasena olla eeskujuks inimestele, kes Jeesust ei tunne.
On üks Kirk Franklini laul, mis ka mulle südamesse tungis oma sõnadega. Selle nimi on The Last Jesus. Ja see räägib sellest, kui tühjad võivad minu sõnad olla. Kui ma ütlen, et tunnen Jeesust, aga minu elust, käitumisest, sõnadest ei ole Teda näha, siis on minu sõnad täiesti tühjad. Me võime olla ainuke Jeesus, keda nad näevad.
http://www.metrolyrics.com/the-last-jesus-lyrics-kirk-franklin.html
Siin on selle laulu sõnad.
Paneb ikka mõtlema küll, kui palju on minu elust Kristust tegelikult näha. Minu klassikaaslaste, sõprade seas. Praegune vastus: Mitte üldse! Ja see on täielik jama. See, mida nad näevad, on üks sarkasmi täis tüdruk, kes mõnikord on ka täitsa sõbralik. Mis kasu sellest Jumalale on? Ei olegi, ega ju? Siis on aeg muutuda, leian ma. Ma ei arva, et peaks võtma ja lööma Piibliga pähe, sest see ei tooks ka Jumalale olulist kasu arvatavasti. Ma võib-olla ei teagi, kuidas olla, kas rohkem vaimulik või mis iganes. Aga mida ma saan teha, on olla sõbralik, vähendada neid asju, mis Jumalale au ei too, üks neist: sõber Sarkasm. Kusjuures see on nii raske. Sarkasm. Ta ei lähe ära. Ta on nagu selline sõber, kellest tahad lahti saada ja üritad kuidagi ära joosta või midagi, aga ta ei saa aru, et ta peab ära minema. Tüütus. Minu puhul veel eriti.
Oeh, ega siin midagi teha polegi, peab lihtsalt andma endast parima, et minu osa Jumala kõrgeks tõstmisest oleks tehtud. Peab üritama teha nii, et ma pigem toon Jumalale au, kui häbi. Ei! Nii, et ma toon Talle AINULT AU ja häbi mitte üldse!

*Inspireeritud: Mäkketõus, Kirk Franklin: "The Last Jesus"*

Lumi!!!

Ma ei oma aimugi, mis hea pärast talv pidi kevadel tulema, aga vähemalt ta tuli!! :D

Käisime Lauri, Matteuse, Imre ja Mariiga kelgutamas. See oli lihtsalt nii mõnus.

"Suur eellugu"

Istusin arvutis, pidžaamapüksid jalas ja valmis suht varsti magama minema, kui kostus "kopp-kopp-kopp". Siku tegi ukse lahti ja kui Lauri ja Matteus sisse tulid, oli enamvähem esimene asi, mida nad ütlesid: "Lähme kelgutama!" Nad vist ei saanud päris sellist reaktsiooni, nagu tahtsid, Krissu oli pidžaamades ja voodis, Siku luges ja ütles, et talle ei meeldi lumi. Mina just eriti tihti sellistele pakkumistele ära ei ütle, nii et vahetasin püksid ära ja panin riidesse. Samal ajal läks Lauri MSNi veel inimesi värbama ja Matteus helistas Imrele. Kusjuures esimene asi, mida tema kuulis, oli: "Hulluks läksid vä?" Igatahes saavutati siis Imre ja Marii. Korjasime Marii ja tema pepuka auto peale ja oli aeg minna Matteuse ja Imre juurde, et poisid saaksid soojad riided ja meie endale istumise alla kiled. Aega võttis, aga asja sai ja lõpuks, kui me olime endale muretsenud veel ühe pepuka, ühe kile, hullud vanakooli suusad ja kelgu, saime minna lauluväljakule!

Läks lahti :)

Jõudsime lauluväljakule kuskil kell 23 ja rahvast ikka oli. Mitte just palju, aga sellise kellaaja kohta mõnusalt. See meid ei takistanud. Läksime ja hakkasime kohe liugu laskma. Nalja sai hullult, poisid (eesotsas Imre ja Lauriga) üritasid üksteist lollustega ületada, meie, ülejäänud tsillisime ka nii kuis saime. Ühel hetkel ütles keegi, et oi, kell on 1! Oh well, jätkasime :) Ühel hetkel sai küll ja siis oli aeg teha viimane liug. See lõppes ainsana vigastustega, mina halvasin oma sabakondi, Lauri pani endale suusarihmaga vastu pepsi ja armas sinine kelk on nüüd pragune armas sinine kelk. Järgmine päev ütles Marii, et tal on põlv ka valus. Suht lahe.

Tagasiteel rääkis Lauri, kuidas tal läks lumi püksi ja sealt tuli uus tore väljend: "Täiesti püksis!" Tuli geniaalne idee: "Lähme mäkki!" Liisu küsib: "Lauri, sul raha on?" "Eip." Ega kellelgi (peale Matteuse) ei olnud ka, nii et seekord läks iga roju (vist) oma koju. Välja arvatud Lauri, kes tuli taaskord meie juurde.

Magama sain vist kella kolme paiku, Lauri samamoodi, Marii mingi viiest. Poiste kohta ei tea. Aga eriti vara just mitte, sest kahe paiku sai koju alles. Sellest hoolimata ei kahetse ma ühtki minutit sellest õhtust ja teeks niiii hea meelega seda uuesti!

Sõpradega veedetud aeg ei ole kunagi raisatud aeg, ütlen ma! Peaks seda rohkem tegema :)

*Inspireeritud: 26.03.2008 sündmused :)*

Tõlketöö

Mulle meeldivad väga ühe Brian Littrelli laulu sõnad. Laulu nimi on "Wish" ja ma tõlgin selle siia ära ka :)
Siit ta tuleb ;) :

Soovin, et oleksin võinud seal olla
ainult üheks hetkeks.
Et näha Su esimesi samme, kuulda Su esimest sõna.
Ütle mulle, kas Sa komistasid kunagi ja kriimustasid oma põlve?
Kas Sa teadsid, et Sinu haavad parandavad ühel päeval maailma?

Soovin, et oleksin võinud näha Sind kasvamas, õppimas puussepa poja elu.
Üks väike poiss, vaatamas tähti,
Kas Sa mäletad nende kõigi loomist?

Kui Sa minust mööduksid, kas ma näeksin last või Kuningat?
Kas ma oleksin teadnud?

Soovin, et oleksin võinud olla seal,
mu ainus soov on kohtuda Sinuga silmast silma.
Soovin, et oleksin võinud olla seal,
lihtsalt kohtuda Sinuga, Jeesus, näost näkku.

Soovin, et oleksin võinud olla seal
vaid üheks hetkeks,
kui Sa jätsid oma jäljed lainetele.
Käia Sinu kõrval ja mitte kunagi kõrvale vaadata.
Sinu sosistus ning tuul ja meri alluvad.

Näha Sind toitmas inimesi,
tunda tervendamist Su puudutuses.

Kuulda Sind üksinda aias palvetamas,
loovutamas oma tahet iga pisaraga.
Näha Sind kõndimas sel üksikul teel,
valmis surema minu eest.
Ja ma tean, et sel hetkel oleksin ma pidanud olema seal,
Sa võtsid mu risti ja andsid oma elu.

Ja Sa elad taas!
Soovin, et oleksin võinud olla seal,
mu ainus soov on näha Sind uuesti tõusmas!
Soovin, et oleksin võinud olla seal,
mu ainus soov on näha Sind, Jeesus, näost näkku!
Ühel päeval olen ma seal, ma olen seal,
ma näen Su nägu, Su halastust, Su armu.
Ühel päeval, ühel päeval,
näen ma Sind, Jeesus,
silmast silma!

22.03.2008

22.03.2008 käisime tüdrukutega Asti sünnipäeva tähistamas. Täiesti mõnus õhtu oli, saime heietada vanu mälestusi ja tekitada uusi.

Üks mäng või asi, mis me tegime, meeldis mulle suht väga ja sellest tahaks ka kirjutada.

See hõlmas hunnikut ajakirjadest välja lõigatud pilte, mis laotati lauale ja põrandale laiali.

Esimesena pidi igaüks võtma pildi, mis iseloomustaks nende praegust elu ja siis rääkima sellest, miks see nii on. Minu pildil oli mees, kes istus tugitoolis, suured kõrvaklapid peas. See oli inspireeritud minu reedesest päevast, kus tuli väike emo peale ja tahtsin olla üksi oma muusikaga ja mitte kellegagi suhelda. Aga tegelikult ei ole ma kogu aeg nii. I'm a people person ;)

Teisena vist oli pilt, mis iseloomustaks seda, millega sisustan või tahaks sisustada oma vaba aega. Võtsin kaks pilti. Ühel oli naine tugitoolis raamatuga ja see näitas seda, et ma tahaks rohkem veeta aega piiblit lugedes. Õigemini tahaks, et see sisustaks mu vaba aja. Mitte küll tervet vaba aega, vaid suure osa sellest. Täiega suurema, kui praegu igatahes. Teisel pildil oli kaks inimest, kes jalutasid ja ühel oli seljas kitarr. See näitas seda, et ma tahan oma sõpradega koos aega veeta, jalutamas käia ja võimalusel koos muusikat teha. Veids kaifiks seda ... :)

Kolmandana pidi võtma pildi millestki, millest tahaks lahti saada. Võtsin jälle kaks :) Üks oli pilt toidust, sest ma söön liiga palju või siis lihtsalt valesid asju. Ja teisel pildil oli Flegma. Õnneks võttis Siku selle pildi pärast endale, nii et see on mul siin olemas, aga ta on tõesti Flegma Suure Tähega. Igaljuhul, ta sümboliseerib laiskust ja tähtsate asjade edasilükkamist ning unustamist. Niih, siit tuleb Flegma:

Neljandana, ma arvan, oli vaja võtta kaks pilti. Üks iseloomustamaks seda, kus olen oma vaimuliku eluga praegu ja teine seda, kus tahaks olla. Esimese peal oli pikutav ja haigutav mees ja tema kõrval istuv naine. Minu tõlgendusel ei mängi sugu rolli, sest mina olin nagu see mees ja naine iseloomustas Jumalat. See, kuidas mul on kõik võimalused olemas, aga ma eelistan lebotada ja midagi mõttetut teha selle asemel, et Jumalaga aega veeta, kuigi ma tean, et Tema on mu kõrval ja ootab kannatlikult, et ma ka Tema jaoks aega võtaks. Ja see, kuhu ma jõuda tahaks, oli selline pilt:

Kvaliteet on kehvake, aga on aru saada, et seal on õnnelik vana mees, kes seletab midagi ja tundub olevat väga rahul oma eluga. Seda ma tahakski, lihtsalt olla rahul sellega, mis mul on. Teada, et ma olen enda poolt andnud kõik, et Jumalale lähemale jõuda ja Temaga kontakti saada. Ja olla nii veendunud selles kõiges, et tahaks kõigile ka kuulutada :)

See vist oligi kõik. Võtsin veel ühe pildi sealt kaasa. See vana mees iseloomustab minu vaimuliku elu lõppseisu. Aga võtsin kaasa pildi, mis iseloomustaks minu eluõhtut :)

A little dream of mine. Meeldib vaadata vanu paarikesi, kes ikka veel nii väga armastavad teineteist. Paneb mõtlema tuleviku peale ja ootama, et näha, mis Jumalal minu jaoks plaanis on.

*Inspireeritud: Asti sünnipäev*

Suitsetameee! EI!

Mind on tõsiselt hakanud häirima need inimesed, kes lihtsalt "mõnu pärast" rikuvad enda tervist, mõtlemata sellele, et nad teevad sama ka teiste inimestega. Tõmbavad suuuuure mahvi mingi pulga otsast ja siis puhuvad selle võhivõõrale näkku. No milleks?
Mul on nii raske olla salliv, veel vähem armastav inimeste suhtes, kes enda siskonda tossutavad. Siis saab, kui ma tunnen või tean neid inimesi muidu ka ja tean, et nad on toredad inimesed ja kõik ja nii, aga üldiselt. Lihtsalt ei saa aru, milleks see vajalik on.

Paljud võivad öelda, et ah, sa ei saagi aru, sa oled pastori tütar, rikkumata vms. Küllap nii ongi. Võimalik, et selle "kaifi", mis nemad saavad suitsust, saan mina Jumalalt. Selle erandiga, et Jumal ka tegelikult täidab auke südames, kaitseb, juhib, hoiab ja ei riku tervist, vaid kingib seda. Kumma valiks? You figure it out! :)


*Inspireeritud: igapäevaelu, kui peab tänaval hinge kinni hoidma, et mitte suitsu sisse hingata*

Laululahing

Kui me jõudsime 4. märtsil 2008 VVK parklasse, nägin autost väljudes, et "oi näe, Anu Välba!" Siis otsustasin, et vaatasin kõõrdi või midagi, sest "miks peaks Anu Välba siin olema?!" Ja läksin sisse oodates proovi algust. See oli no niiiii tavaline proovi algus lihtsalt, kuigi mõtlesin küll, miks me lavale minema peame. Aga no savi, pikalt ei juurelnud, täitsin käsku. Kusjuures ma eriti hästi lavale ei mahtunudki, astusin trepile ;)

Kui härra Leinatamm sisse astus, kujutan ette, et mul olid suunurgad kõrvadeni. Kõigest kahtlustamistest ja muust säärasest hoolimata ei osanud ma telerahvast meie proovi oodata. Aga nii lahe, et nad ise tulid.

Kõik see hõiskamine ja tervitamine jms oli meil ju tegelikult juba selge. Telekast varem nähtud, et tuleb plaksutada ja naeratada ja huilata, nii et see osa oli ilusti kaetud. Usun, et Happy Day Leinatamme juhatusel oli ka päris ponks.

Ja ma usun ka seda, et intervjuud läksid tegelikult normaalisesti. Loomulikult me kõik ju teame seda, et palju rohkem oleks võinud Jumalast rääkida ja ma arvan ka nii. Aga see siiski oli esimene selline asi meie jaoks ja ma usun, et saime hästi hakkama. Tögama me loomulikult ei pea, aga näitasime, et meil on huumorimeel, et meie keskel on armastus ja Indrek ütles ka ilusti, et meie keskel on ka Jumal. Ja kes teab, milline osa meist telekasse lastakse.

See oli siis esimese, šokiõhtu kohta.

Edaspidiselt tahaks mina juba isiklikult rohkem lasta Jumalat välja paista. Kõigest. Meie olemisest, sõnadest, käitumisest teineteisega, nii kaamera ees kui taga. Kui kaamera ka meid ei jälgi, Jumal ikka jälgib ja talle headmeelt valmistada on suurim rõõm.

Kui meid täidab Jumala armastus, ärgem hoidkem seda endale vaid jagame ka nendega, kes sellest midagi ei tea!

*Inspireeritud: pääsemine Laululahingu 12 edasipääsenu hulka, kallite koorikaaslaste mõtted sellega seoses*
[Kui meile oli sellest teatatud, palus Indrek Luide, et kõik jagaksid oma muljeid, siin on siis minu osa :)]

Iba vs mitte-iba

Taban end väga tihti kellegagi rääkimas nii, et sõnu on küll palju, aga samas öeldud pole mitte midagi. Konkreetne iba ajamine.
Ja samas on nii palju öelda, nii palju, millest rääkida. Nii-nii palju kasvõi lihtsalt imelist, mida Jumal on loonud või midagi, mis parasjagu elus toimub.
Aga ei, ma ei kasuta võimalust end avada ja ütlen palju asju, millel ei ole lõppkokkuvõttes mittemingisugust tähendust.
Kellele on kasu tühjadest sõnadest? Sama hästi võiks mu suust tulla auru, selle vahega, et aur ei saa ka kaudselt midagi halvasti öelda. Mina, sarkast, iroon, nagu ma olen, saan. Ja väga kergesti!



*Inspireeritud: jutuajamine Matteusega 09.03.2008*

Küsimused, millele vastust teab vaid Jumal!

Kui vana oli Aadam, kui ta loodi? Kas ta oli beebi ja hakkas kasvama või oli kohe mees?
Kui vana oli Eeva? Kas Aadam ootas, kuni tema naisest sai naine, või tegi Jumal nii, et ootama ei peaks?
Mis keeles rääkisid omavahel Jumal, Aadam, Eeva ja madu?
Kus elasid jääkarud ja pingviinid, kui Eedeni aias oli soe?
Kui loomad elasid rahus ja tapmist ei olnud, kuidas said lõvid jms, kes tänapäeval söövad teisi loomi, seedimisega hakkama?
Kui tapmist ei olnud, kust võttis Jumal loomanaha Aadamale ja Eevale katteks?

Missugune oleks elu praegu, kui Eeva oleks maole vastu astunud?



**inspireeritud: DocInc jõulupidu 2007, jutuajamine Astiga 07.03.2008, jutuajamine emaga 08.03.2008*