Suhted

Ma olen mõelnud ja puurinud ja endamisi arutlenud, kas see, mis ma nüüd siia blogisse kirjutan, on ... ütleme siis selle kohta blogi materjal. Lühidalt, et kas tasub või ei tasu seda kirjutada. Samas, miks ka mitte, minu blogi on see, kuhu ma peaksin või võiksin kirjutada oma mõtteid ja arvamusi. Minu koht, kus keegi ei saa kobiseda, et näe, vale on. OK, saab kobiseda igaüks, aga siin võin jääda oma arvamuse juurde. :) Appi, kõlab, nagu ma hakkaks mingit jube halba asja kirjutama või usku salgama või midagi. Ei, tegelikult pole midagi halba. Lihtsalt mõtted suhetest.

Suhted on üks teema, mis minu meelest on kogu aeg üleval. Eriti minu vanuses, veel natuke aega ju teismeline. :) Kõiki inimesi pannakse paari kõikide vastassoost inimestega ja eks kui piisavalt palju nii rääkida, siis hakkavad igasugused mõtted pähe tulema.

Aga viimane mõte, mis mul tuli pähe, oli selline. Ma ei taha kellessegi enne armuda, kui ma olen Jumalasse rohkem ja rohkem armunud. Kui Jumal on see, kes mu südame rõõmu, ootuse ja armastusega täidab, on minu jaoks rohkem kui number 1 ja ma olen Temasse kõikide jalgadega väga-väga kindlalt juurdunud, võib mu elusse tulla keegi teine, kes mu südame selliselt puperdama ajab. Senimaani pole mul muud, kui Jumalat üha paremini tundma õppida, leida jälle uusi ahhaa-elamusi ja Teda teenida.

See on minu kõige hiljutisem ahhaa-elamus. ;)

Kadrikene juhtis minu tähelepanu sellise kirjakoha juurde nagu Ülemlaul 2:7b, mis ütleb: "Ärge eksitage ega äratage armastust enne kui see ise tahab."

Ja siis juhtis ta mu tähelepanu tsitaadile, mis on Mari Kanguri Facebookis: "A woman's heart should be so hidden in Christ, that a man should have to seek Him first to find her."

Aaaaamen!!!

Inglismaalt...

Tere sõbrad, olen kodus. Mis tunne on? Meh.. ei midagi liiga head. Reis oli võrratu. Imeline. Rõõmustav. Super. Suurepärane. Koor kõlas hästi ja Jumal liikus meie keskel ning ka kuulajate keskel ning tegi oma asja. Ta teeb seda nii hästi. Ja nii hea on, kui ta seda teeb. Meie koori kasutati ka eestpalvegrupina, ehk pärast jutlust, kui oli ülistuse ja teenimise aeg, siis said inimesed tulla ette ja lisaks lahedatele ja pühadele Inglismaa kuttidele, said inimeste eest palvetada ka kooriliikmed. Vägev oli vaadata, kuidas kõik olid täis indu teenida, palvetada teise inimese eest, õnnistada neid ja teha seda kõike täiesti isetult, ootamata mingit tasu. Ma usun, et Jumal sai hästi ja rõõmuga meid kasutada ja inimesed said õnnistatud ning puudutatud. Meie küll saime. Mina enamasti küll laulsin selle palvetamise osa ajal, kuid kahel korral õnnestus mul ka palvega teenida. Mõlemad neist viimasel pühapäeval.

Esiteks pühapäeva hommikul, kui teenistus oli juba üsna läbi ja paljud olid ära läinud. Lõpetasin laulmise ja mu juurde tuli Kristel, kes ütles, et eemal istub üks naine, kes tundub tahtvat, et keegi tema eest palvetaks, aga ta ei julge ette tulla. Läksime siis selle naise juurde ja tundub, et Krissul oli õigus. Lindsey või Lindsay, või Linsey või kuidas iganes seda nime kirjutatakse, oli ta nimi ja ta oli oma koguduses ülistusmeeskonnas või ülistusjuht vms. Aga ta tundis, et ta kannab kaasas mingit nimekirja inimestest, kellele ta ei suuda andestada või kes on talle haiget teinud ja ta tahtis sellest lahti saada, sest tundis, et saatan suudab seda väga hästi ära kasutada. Lisaks rääkis ta, et tunneb väga tugevalt, et Jumal on andnud talle südame just Inglismaa jaoks. Et see on tema rahvas, kellel keskel ta peab olema. Teisi riike armastab ta ka ja toetab eestpalvega, aga Inglismaa on 'see koht'. Eesõigus oli palvetada sellise kõva usunaise eest, kes on ise samamoodi käinud teistes riikides inimesi oma häälega õnnistamas ja teenimas ning kes on nii kindel oma usus ja selles, et Jumal ei lase tal langeda. Mõtlen küll, et mida minul on temale veel pakkuda, aga tõde on selles, et polegi midagi. See-eest Jumalal on talle kõik anda. Absoluutselt kõik tema südamesoovid, tema igatsused ja salaasjad on Jumalale teada ja täita ning tema kurbus, koorem ja negatiivne osa on Jumalal ära võtta. See on mighty awesome, ma arvan.

Ja teiseks päris viimasel teenistusel, keset Hillsongi "Hosannat" tuli Kristjan mu juurde ja ütles, et savi see laul, meil on palvetajatest puudus. Läksin siis kaasa Melanie'ga, kes juhatas mind ühe naise juurde, kelle eest sain palvetada. Naine ütles, et ta on esimest korda sellel teenistusel ja viimati käis ta kirikus väga ammu. Ei osanud midagi ise välja tuua, mille eest palvetada võiksin, seega lasin Jumalal juhatada lihtsalt. Kahjuks ma ei osanud temaga väga rohkem juttu ajada, aga ma arvan, et nii jutlus, kui laulud, kui see palve jõudsid juba kuhugi, sest ta ütles, et ta tuleb kindlasti tagasi kirikusse ja ma usun, et Jumal jätkab tema kallal töötamist. Ainult seda kahetsen, et tema nime ei küsinud. Oleks kergem edasi palvetada ta eest, kui teaksin ta nime. Aga tead, õnneks Jumal teab. :)

Praegu siin tööl istuda on... Mitte väga hea. 1 tunni ja 45 minuti pärast saan kokku Liina-Ly'ga, et koos lõunatada, see on hea. Aga muidu on alati pärast sellised õnnistatud reise ja laagreid hästi kehv tulla tagasi rutiini. Kõik see imeline jääb minevikku ja tundub, et polekski midagi olnud. Tegelikult aga on nii palju juhtunud ning ma pean koos Jumalaga edasi minema ja hakkama Eestit, oma kallist kodumaad muutma. Heh, mu kallis kodumaa, kus ma praegu kohe üldse olla ei taha. Naljakas, et minul vist ikka üldse ei ole seda tunnet, mis Lindsey/Lindsay/Linsey/Linsay'l on. Aga mingil põhjusel ma siin Eestis olen ja tegelikult ma ikka väga armastan seda riiki. Lihtsalt olen veids ... imelik. Tahan, et Jumal mind edasi juhataks kuskile maale või kinnitaks mind siin või ma ei tea. Teeks midagi. Nagu ta ikka teeb, teate ju küll. ;)

Mõnesõnaga, olen ootusärevuses jälle, palju on veel ees ja palju on seljataga. Let's do it! Something! Anything! Now!!

Inglismaale!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Täna!!!!!!!!!!!!

Jeeeeeeeeeeeeee!!!!!!!!!!!! :D

Ootan ärevusega ja põnevusega, mis Jumalal plaanis on ja mida kõike Ta tegema hakkab.

Palvetage siis meie eest, sest ega meil 100% selge pole, mida me seal tegema hakkame.

Jehuu. :)

Hmm...

Ausalt ka ma olen mõelnud juba pikki päevi, et nüüd võiks jälle midagi siia blogisse ka kirjutada. Aga no pole võimalik mingeid mõtteid üheks blogi sissekandeks koondada. Oleks praegu kirjutanud siia, et it's the thought that counts, et ma vähemalt mõtlengi kirjutamisest, aga kuna mul on tööl veids igav, siis ma ju loen teinekord igast tsitaate ja ühes tsitaadis öeldi, et see on üks jama väljend. Ma ei mäleta tegelt, mis selle kohta öeldi ja sõnastust siis veel vähem, aga noh... Jah... las ta siis jääb.

Vaatame siis, kuhu ma pooleli jäin eelmine kord.. :)

Pärnusse hakkasin minema. Pärnus oli tore olla. Ma ei tea, kas sellest, mida ma seal tegin, kellelegi reaalselt kasu oli, aga mulle meeldis seal, Maarja, Paul, Vivian, Günther, Mirjam ja Anita on toredad ja loodan, et järgmine kord, kui keegi neist koos laulab, siis mitte tingimata ühel häälel. :) Aga eks näis. Kiisud olid armsad vähemalt, Bossa ja Pannkook. :)

Pühapäeval panime pidu poole ööni, Kriskapiska tähistas sünnipäeva, mis tegelikult on homme. Nii tore oli kõikidega koos olla ja olles väsinud siiski naeratada ja rõõmustada, et nii vänksid inimesed on kohale tulnud. Mitte küll minu pärast, vaid Krissu pärast, aga ikkagi ka minu sõbrad. Ja nad meeldivad mulle väga. :)

Sellel nädalavahetusel tuli mitu-mitu korda mulle pähe mõte - MIKS MA ÜLDSE RÄÄGIN JÄLLE?? Ma eriti palju mõistlikke mõtteid välja ei öelnud. Aga palju kräppi küll see-eest. Mis on ka tore iseenesest, aga mõnikord tahaks oma ajude potentsiaali proovile panna ja näha, mida see teha suudab. :P

Eile olin veids laip. Pühapäeva hommikul ju vaja vara tõusta ja Krissu pralle hoidis nii kaua üleval, et järgmine päev oli natuke .. mitte nii lihtne olla. Aga sain tööasjus poole päeva pealt linnas Sampos käia ja õnneks oli võtta ka sõber, kes minuga kaasa tuli ja mind lõbustas, nii et see ergastas natukene. :)

Tuleb tänada Jumalat sõprade eest, ega nad just väike kink ei ole. :)

Külm

Võiks ju arvata, et kui kütteseadmete firmas töötada, siis ei ole eriti külm.

Aga mul on külm.

kahju...

Ootusärevus

Ma ei tea, kas te olete ise seda kunagi tundnud, aga mul praegu on hull ootusärevus. Täpselt isegi ei tea, mida ma ootan, või mida ma peaksin ootama, aga selline ... Ärevus, närv, ootus, lootus, natuke isegi igatsus millegi järele... Ja pole aimugi nagu... Mis ... või miks... või kes... või millal? Või.. ma ei tea.

Tuleb lihtsalt oodata ja lasta elul endast üle sõita, et muutuksin jälle ükskõikseks ja rahulikuks vist. :) Või siis mitte... Ma ei tea ju. Tahaks nagu midagi, aga mida ometi, no pekki. Pole õrnematki aimu. Praegu tahaks lihtsalt mitte panna kõiki sooje riideid selga ja minna õue jalutama. Aga see ei oleks just eriti tark tegu minu poolt.

täitsa jama... ma ei saa midagi aru. Aga see äkki ei olegi kõige hullem asi maailmas...

Äkki ma tahan lihtsalt magada.

Äkki ma tahan lihtsalt olla.

Praegu tuli mulle pähe selline mõte, et sellised tunded on mul peaaegu alati kui mingi ülistusmuss käib. Samas täna see vist oli veidi enne kui ma muusika käima panin... Appike. Never mind. :)

Eile oli üks tore õhtu. Sain kokku Imrega, saime rääkida elust, olust, muusikast, sõpradest, suhetest, tööst, kõigest. See rõõmustas mind, kuigi minu jaoks on naljakas, et mingid vanad asjad on veel meeles ja õhus ja mingid väga vanad asjad tulevad järjest meelde. Naljakas on see, et me teame mõlemad, et oleme kohtunud kõvasti enne kui me mäletame. Kui nad käisid Breakthru'ga Viimsi noortekal. Seal ju kohtusime ja kõik ja nii, aga mul ei ole ükski neist bändipoistest meeles sellest ajast. See on huvitav, kuidas Jumal juhib pärast ikka kokku, mis siis, et algus meelest läinud. Jumal teebki põnevaid asju kogu aeg.

Kui tahtsime ära minna, iga roju oma koju (mõlemad rojud oma kodudesse), siis tulid vabakal valgusfoori juures vastu Marii, Ant ja Matu, kes meid Dublinerisse kaasa kutsusid. Sealgi oli tore. Sain teada, et miski Marii unistus kestab 11 kuud ja maksab 150 000 krooni. Nägin Otsakoolikaid. Sõin küüslauguleivakesi, mis vist siiani mu suud kummitavad, see on päris rõve. :/ Ja nüüd tahan teada, mis Marii õhtust edasi sai.

Täna lähen Pärnusse. Peaksin olema üks tark tädi seal. Rääkima oma kogemustest seoses ülistusbändiga, õpetama veidi harmooniaid looma ja häält tegema. Kas ma seda kõike oskan? Ei tea. Jumal vast aitab. Loodan. :) Ma hakkasin mõtlema ise, mis keiss selle ülistusbändiga siis on. Ja ma leidsin, et ainuke vahe, mis on laulmisel ülistusbändis ja lihtsalt bändis, on see, et ülistusbändis laulmisel on minu õlul suurem vastutus - juhtida teisi inimesi ülistusse. Aga mõlemal juhul ma ise ju ülistan seda sama Jumalat, kes need lauludki on andnud. Kui ma saan laulda suvalises bändis ja selle laulmisega ülistada Jumalat täiest südamest, siis kes ütleb, et see ei ole ülistus, sest ei ole "ülistuslaulud"? Mitte keegi ei ütle, ja kes ütleb, sellega on selline lugu, et ... noh, ma ei nõustu lihtsalt. :)

Kui keegi praegu minult küsib, "Liisu, kuidas sul läheb?" siis ma ei oska sellele kuidagi vastata. Võin öelda, et läheb rahulikult. Läheb hästi. Halvasti ei lähe. Mulle meeldib mu töökaaslase vastus sellele küsimusele, ükskõik, kuidas elu tegelikult on. Ta ütleb, et tal läheb väga hästi, kõik kadestavad. :) See on kuidagi.. põnev ... :)

Oh jah, mis ma ikka heietan, pole ju midagi öelda.

Tahaks sellele esimesele teemale midagi head lahenduseks leida. See rõõmustaks mind.

Ärilõuna

Eile käisin oma elu esimesel ärilõunal. Saime Kairiniga kokku Meritoni tädiga. Kui kõik ärilõunad on sellised, siis ma ei saa aru, mis seal kunagi stressiga pistmist saab olla. See tädi oli rõõmsameelne, väga avatud, väga jutukas ja samas asjalik. Kõik ärijutud põimiti väga osavalt kõikide muude juttude keskele ja mis kõige parem - tasuta lõuna. Seal ma siis istusin, naeratasin ja sõin oma 97- kroonist salatit, 55-kroonist suppi ja 35-kroonist (0.2l) mahla. Vahepeal ütlesin umbes kaks asja ja ülejäänud aja kuulasin, sõin, naeratasin ja noogutasin. Aga väga tore oli, Kairinile ei meeldinud siiski, talle üleüldiselt ei meeldi sellised asjad. Järgmine kord pean vast siis üksi minema. Aga jah, et siis pääsesin taas kiirnuudlite söömisest. Täna pääsen ka, emme tegi eile süüa kodus. :)

Siuke lõuna oli pm :P

Kuulake kõik seda laulu ka http://www.youtube.com/watch?v=m52V4cKeNXU :)

... jätk

see laul võiks kõlada umbes nagu see laul

http://www.youtube.com/watch?v=YhB_nvYOK4k

Tahan kirjutada Jumalast laulu nimega "Morning Coffee"...

... aga ma ei oska. :/

Kohane :)

Hea on olla õnnelik. Hea, kui rõõm on südames ja rahu selle üle.

"Hea on mängida meie Jumalale; jah, kaunis ja kohane on kiituslaul." Ps 147:1

Inglise keeles on .."how pleasant and fitting to praise him."

See on nii tõsi. Ükskõik, mis ajahetkel seda öelda või mõelda.

Heh, nii tore. :)

Jeesus - Jumal või õel mees?

Kuulasin ühte jutlust pealkirjaga - Is Jesus The Only God?

Seal tõi jutlustaja (Mark Driscoll) välja ühe väga hea pointi.

Mõni inimene arvab, et Jeesus ei olnud Jumal, vaid lihtsalt prohvet või hea inimene. Aga see ei ole võimalik. Kui Jeesus ei ole Jumal, siis on tema näol tegemist ühe õela inimesega. Mõelge, Jeesus ütles, et kuuleb palveid ja vastab neile. Ta lubas, et läbi tema on meil igavene elu taevas. Ta pani inimesed temasse uskuma ja tema peale lootma. Ja kui nüüd tuleks välja, et ta ei olegi Jumal, kes suri ristil ja tõusis ning läks üles taevasse, vaid üks surnud mees, siis on ta meid kõiki petnud ja meile võltslootusi andnud.

On ju loogiline?

Jeesus lihtsalt peab olema Jumal, muidu oleks väike error maailmas. :)

Wow

Eile lõppes nädalavahetus.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Hmm, peaks vist veel midagi selle kohta ütlema.

Juhtus nii, et jälle on põhjust öelda - Jumal on vägev. Oeh, ma mõtlen praegu selle blogi sissekande peale ja ma tunnen, kuidas see tuleb jälle selline nagu ikka, kui mul mingi vägev nädalavahetus või päev on olnud... segane. Aga tead, mis seal ikka. Vähemalt Ulli loeb selle läbi ja ei saa kurta, et ma ei kirjuta. :)

Reedel läksin Nuutsakule Piiblilugemislaagri tiimilaagrisse. Ma vist mõtlesin umbes 4000 korda ümber selle osas, et kas ikka lähen või ei. See aasta ma ju laagris ei käinud ja tervis oli ka kehv ja nii. Aga otsustasin minna. Niisiis...

Inimesed, kes seal olid, olid loomulikult imelised. See ikka kipub nii olema, kus ollakse ühe eesmärgi nimel koos. :) Saime olla osaduses, lugeda koos Piiblit, laulda, süüa, teha kõike Jumalale ülistuseks. Seda on hea teha. :)

Laupäeva õhtul tehti väike jagamisring. Kõik said öelda, mis keiss on. Mind veids hirmutas, et peab ütlema, sest.. ringi algus oli hästi rõõmus ja lilleline. Oli tunnistusi jagada ja kõik tundusid olevat heas kohas. Ma ise mõtlesin, et ma kahjuks ei olegi nii-nii väga heas kohas, aga ei taha ju seda öelda, kui kõik teised on lillelised. Aga õnneks enne mind ütles üks kutt, et tal on keerulised ja rasked ajad, et võitlus käib ja nii. Väga tobe minust, aga ma olin selle eest suisa tänulik, sest see täiega kinnitas, et ma ei ole ainuke ja ma ei pea panema maski ette ja teesklema, et kõik on superluks. Ja kui see ring vaikselt minu poole liikus ja ma järjest mõtlesin, mida ma ütlema peaks, sai kõik järjest nii palju selgemaks. Mulle sai selge(ma)ks, et kõik ongi Jumala kätes. Ja see täiesti hämmastab mind, kuidas ta tegelikult juhib ja kõike liigutab.

Mida ma rääkisin, mis mulle ka selgeks sai, oli see...

Tavaliselt on keskkool ja ülikool need kohad, kus oleme koos oma eakaaslastega. Ja eakaaslased on need, kellele on kõige lihtsam tegelikult oma usuga ligi pääseda. Me elame läbi samu asju, nii mõneski on samad emotsioonid ja küsimused ja palju on ühist. Mina aga ei kujuta ette, et ma oma usuga praegu kedagi kaasa tõmbaks. Mina olen nüüd kindel uskuja sellesse, et Jumal tegi kohe täiesti ekstra nii, et ma ei teadnud, mida õppida, mida teha ja mida mõelda. Et anda mulle aega sättida korda minu suhe temaga, otsida tema südant ja tema tahet ja .. teda. Ja alles siis, kui ma armastan teda nii hullult, et paistab välja, saadab ta mu inimeste sekka, kes potentsiaalselt saavad mind mõjutada, et ma mõjutaks neid. Sellised mõtted siis. Loodan, et läheb nii. :)

Üldse see nädalavahetus näitas, kuidas Jumal näeb suuremat pilti. Minul on minu mõtted.. Aga siis on kari teisi inimesi, kellel üllatuslikult on ka minu mõtted. Minul on küsimused... Ja siis on kari teisi inimesi, kellel on ka need küsimused. Ja Jumal mõtleb, ohhoo, neil on küsimused - saadaks mingi 4 inimest neile rääkima ja vastuseid andma. Oh kui hea mõte, Jumal! Kiidan. :) See on naljakas, kuidas Jumal paneb täiesti lampi erinevatele inimestele täpselt samad mõtted pähe. Inimesed, kes ei ole omavahel neid teemasid kunagi arutanud, tulevad ja räägivad sama asja ja eh... Täiesti lõpp, lihtsalt nii ... hea.

Kadriga ka rääkisime eile, pärast seda, kui olime kinos Eat Pray Love'i vaadanud, kui hämmastav on, et Jumal kasutab ikka suht kõike, et näidata kui awesome ta on. See film läks minu jaoks täpselt õigel ajal täpselt õigesse kohta. Seal käsitleti mõningaid küsimusi, mis olid nii tavalised ka minu jaoks ja ma ausalt sain targemaks. Seal otsiti taga Jumalat. Mitte küll seda sama Jumalat, keda mina otsin ja teenin ja armastan, aga see ei olnudki oluline. Jumal kasutas mingit suvalist Hollywoodi filmi, et minuga rääkida. Samal päeval kasutas ta muide Kelly Clarksoni laulu, mis tuli mulle pähe palveretke ajal, mis täpselt ütles ära selle, mida mina mõtlesin seoses Jumalaga.

Lõppkokkuvõttes ma ei saanudki sealt laagrist kõigele vastuseid. Ma ei läinud sinna üldse selle ootusegagi. Ausalt öeldes läksin vist lihtsalt sellepärast, et ma teadsin, et saab tore olema. Jumalale ei seadnud ma mingeid ootusi, ei andnud talle nimekirja teemadest, mis nädalavahetuse jooksul peab lahendatud saama. Ma läksin sinna lihtsalt, olles mina ise ja omades oma küsimusi, muresid, leigust ja mõtteid, aga Jumal otsustas ikka, et kannab selle kõige eest hoolt. Ma olen praegu lihtsalt nii õnnelik, et naeratan oma isegi maksaga (nagu Ketut filmis käskis). Ma olen nii tänulik ja täis armastust ja rahu. Mul ei ole kõigele vastuseid, aga see rahu ... see aitab mul vastuseid oodata ja mitte põdeda, et Jumalat ei kotigi. Teda kotib täiega muideks...

Tahaks teha JUHUUUUUUUUUU, aga ma ei saa kohe üldse, see oleks minust tobe. :) Hihi.

Ooooooooooooooooooooeeeeeeeeeeeeeehhhhhhhhhh... see on hea ohe. Rõõmus. :)

Mina ei tea.. Jumal ikka jälle teeb asju. Uskumatuid asju. Häid asju. Ta meeldib mulle nii väga. :)

Lõuna

Ma söön singi-juustu pikukest ja see on imehea. :)

Hommik

Ma ei tea, miks, aga mulle meeldivad hommikud. OK, tegelt ma tean, miks. Ma kohe täitsa südamest ei salli vara ärkamist, sõltumata sellest, mis kell olen eelnevalt magama läinud. Aga kui ma juba üleval olen ja on aega olla, siis on jube mõnus.

Minu täiuslik hommik oleks selline:

Ärkan ütleme... 6.30. Voodist väljas kell 6.50. Kuna mul ei ole kiire, siis ei pane kohe 'päevariideid' selga, vaid tõmban jalga sussid ja käin pidžaamaväel nii vetsus kui köögis, kui igal pool. Loen Piiblist tänaseks päevaks mõeldud kirjakoha EKBL kalendrist. Selleks ajaks on ema juba üleval ja vaatab telekast So You Think You Can Dance. Võtan endale kohvi ja hommikusöögi ja vaatan koos temaga. Ärkab ka isa ja ühineb meiega. Siis võib juba teleka veidi kõvemaks keerata, sest Sikut ja Gretet nagunii ei häiri. Kuuleb ka muusikat. (Y) Kui saade läbi, on aeg riidesse panna. Ärkab ka Grete , kes on heas tujus ja ei jonni üldse. Paneme emaga riidesse ja läheme trolli peale. Me ei pea jooksma, vaid võime rahulikult kõndida ja täpselt siis, kui jõuame peatusesse, tuleb ka troll, kus on piisavalt vabu istekohti. Jõuame linna, mina tulen Vabakal maha, ema läheb edasi. Linnas saan kokku sõbraga, kellega võtan kuskilt tee peale kaasa tassi kohvi või kakaod vms ja jalutame linna peal ringi, räägime juttu, vaatame kõiki inimesi, kellel on kiire. Kuna me töötame suhteliselt lähestikku, siis saame koos tööle jalutada ja tööpäev võib alata.

See oleks hea... tavaliselt kahjuks selleks ajaks, kui ma linna jõuan, on aega trammile joosta ja trammilt kiire sammuga töö poole astuda. Ja sõpra ka ei aja seuksel ajal üles. Aga mõelda on hea. Ühel hommikul õnnestus Imrega paar sammu koos astuda. Jäin tööle 5 minutit hiljaks, aga see oli täiesti seda väärt. Sellest vist ka see tahtmine ja need mõtted...

Igatahes... One day.. :)

P.S. Päris ilmselgelt ei ole see kõik täiesti lambist võetud. Ütleks, et 50:50. ;)

Pilte Soomest

Tantsutädi Turkus

Raisio

Laeval :)

Turku

Üllar ja Heiks

Parainen

Paraineni kogudus / ööbimiskoht

Laev

Bleeh

Ma ei ole ammu kirjutanud. Ei teagi täpselt, miks.

Tegelikult ma ei tea ka, miks ma seda praegu teen, sest mõtteid oluliselt ei ole ja enesetunne on üle keskmise halb. Tavaliselt kirjutan ikka siis, kui kõik on täiesti metsas või täiega hea. Oma tervisest ei viitsi ka kirjutama hakata.

Hmm... Viimati kirjutasin 8. septembril. Peaks kohe mõtlema, mis vahepeal siis toimunud on.

Käisime gospelkooriga Soomes. Pole veel olnud gospelkoori reisi, mis oleks mind külmaks jätnud. Ma täiesti armastan neid inimesi ja ehkki kahe viimase reisi seltskonnad on suuresti erinevad, siis on ikka igaüks neist mulle sügavale südamesse pugenud. See rõõmustab mind. Nad on mõnusad. Ja nendega laulda on järjest meeldivam. Soomes oli tõesti imeline, vastuvõtt oli tore ja kontserdid läksid hästi. Kaks korda esinesime reedel (10.), siis koolis ja kontserdisaalis. Koolis oli palju rahvast, aga kuna see oli neil kohustuslik, siis ma eriti ei imesta. Seal oli vist samal ajal muideks ka rebaste ristimine. Kui me pärast alla sööklasse läksime, siis nägime, kuidas hunnik sabade ja punaste ninadega tüüpe sõid seistes ning olid väga lõbusasti riietatud. Neil oli suht ühtlane stiil kõigil, mitte nagu meie koolis, et iga rebane oma nägu. Aga siis pühapäeval esinesime ka kaks korda, ühe korra Turku vabakoguduses ja ühe korra Raisios. Ääretult raske on sõnadesse panna seda kõike, mis seal oli. Kooriga läks hästi, et noh, kõlas hästi ja nii. Aga inimesed said puudutatud, nii meie ise kui ka rahvas ja lihtsalt väga rõõmustav oli näha, kuidas Jumal tegi seal oma asja, nagu ta ikka teeb. Ta meeldib mulle. :)

Siis käisime sellest järgmisel nädalavahetusel Pärnus, kus oli Birgiti tadaa-pidu. Läks teine Ameerikasse au pairiks, nagu Ullile meeldib öelda. Ma ütleks lihtsalt, et läks lapsi hoidma. :D Aga inimesi oli seal nii piisavalt, et Birgitile kõigi jaoks tähelepanu ei jätkunud ja nii saime Ulli, Tarvo ja Krissuga mõnusasti juttu ajada. Ei olnud sellelgi midagi viga, ega ju eriti tihti tegelikult kokku ei saa, et juttu ajada. Pühapäeviti näeme, aga eriti rohkem mitte. Nii et see oli päris tore. Mingi hetk tuli ka Enel oma perega. Tema tütreke on hulllllult armas. Ainult naerataks. Ja sõi päris palju. :) Siis saime natuke ka nendega juttu ajada. Aga siis ootasime veel rahulikult, et Indrek Tartust jõuaks ja kõhu täis saaks ja siis oligi aeg ära minna. Kell oli selleks ajaks päris palju juba, nii et ikka täitsa terve päev läks selle Pärnu reisi peale. Aga kahetseda pole küll mõtet, tore ju oli. :)

Sellest järgmisel nädalavahetusel (ehk siis nüüd eelmisel) käis siin Oslo Gospelkoor. Nad ei üllatanud millegagi. Nad on ikka endiselt sama head kui varem, ei paremad, ei halvemad. Aga see nende tase on ikka päris hea, nii et kurta ei saa. Nad on oma stiili muutnud küll, vähemalt võrreldes umbes aastaga 2001-2002, millal iganes me neid Hamburgis kuulsime. Teevad nüüd rohkem ülistuslaule. Aga ehk ongi nüüd selle jaoks õige aeg. Igatahes on nende kuulamine rõõm ja nende nägemine ka.

Siis tuli Siku koju. :) Pühapäeval Rootsi laeva pealt lühikeste pükstega ja T-särgiga. No olgu, tal oli olemas ka üks soojem asi, aga siiski. Viisin talle siis teksad. HAH, need ei mahtunud talle jalga. Nii et ta pidi viikarid panema. Mis on muidugi kena, sest me läksime otse kirikusse. Aga siiski... HAH! ;) Kirikus oli täitsa hea jälle, on, mille eest Jumalat tänada.

Siis õhtul oli Ruuter. Seal oli palju head. Mulle meeldib, kui Ulli on õhtujuht. Ta eriti tihti ei ole, aga hästi saab hakkama (nüüd Ruuter ja kunagine gospelkoori kontsert on mul aluseks). Tubli Ulli. :) Minu asi oli feil. Otsisin välja hunniku fakte, et teha õige-või-vale-fakt mängu, aga mul oli vaja umbes viit või kuut ja siis oli kõik. Aga noh, jää murtud ja kõik rõõmsad. ;) Krissu riietas Martinit. (Y) Hiljem rääkis juttu Jana, Madise ja Mariga. Oli.. põnev. :D Ja Jana ja Merje, oo. Sealt võiks üks helikandja küll tulla kunagi. Mulle meeldib nende repertuaarivalik, see sobib neile hästi. Samas ma ei tea, päris paljud asjad vist sobiks neile hästi. Nad on päris head. :) Ja Indrek/Raido oli ka meeldivalt lühike ja asjalik. Ja Marju rlz 4 ever. Ma ei tea, kui mina peaks kunagi hakkama oma lastele küpsetama igast asju, oi-oi... Aga õnneks on veel aega kõike õppida ja järele proovida. :)

Siis tuligi kätte see nädal. Esmaspäeval hakkasin vaikselt haigeks jääma. Gospelkoori proovi sai täis nuusatud umbes kaks pakki salvrätte. Järgmine päev (eile) ei olnud eriti parem, seega lasti töölt palju varem ära, mis oli igati tervitatud. Täna ei ole ka eriti hea, aga proovin vastu pidada võimalikult kaua. Nohu, köha, peavalu ja kergelt paha süda. + Arvutiekraan. Ei tööta koos väga hästi. Aga mis seal ikka, I'll suck it up! ;)

Ühesõnaga, loodan, et mõne inimese uudishimu ja bloginälg said mõneks ajaks rahuldatud ja varsti, kui on midagi jälle kirjutada, siis eks kirjutan jälle.

Töökaaslased

Nii, ma olen nüüd kogunud informatsiooni oma töökaaslaste kohta. Kui siia tööle tulin, siis olid nendeks lihtsalt Kairin, Ranno, Vahur, Liina ja Marko. Siis olid need Kairin (pearaamatupidaja), Ranno (devi küttekaablite kunn, täpsemalt müügijuht), Vahur (ka devi küttekaablite kunn, täpsemalt tehnikajuht), Liina (Danfossi kütteseadmete tädi, täpsemalt müügiinsener) ja Marko (Danfossi kütteseadmete onu, täpsemalt müügijuht).

Nüüd aga, kui olen teostanud ise uuringuid ja hoidnud ühistel söömingutel kõrvad lahti, olen saanud teada, et minuga samas kontoris töötavad hoopis põnevamad isikud.

Kairini kohta ma uut infot ei ole saanud, endiselt on ta pastori naine. :)

Aga teiste töökaaslaste seas leiduvad sellised inimesed nagu

a) Eesti suurima tuulelohe kollektsiooni omanik (http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index.html?op=lugu&rubriik=84&id=3210&number=229)

b) Meie Mehe bassimees (http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=187189)

c) Kunagine Eesti meister võistlustantsus (pole ühtki artiklit kuskilt võtta)

d) Tennisekunn, ma kahjuks eriti täpset infot ei tea, aga ta olla päris hea. (http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=25069)

Vot. Tore. :D

Tellimusblogi

Mitte isegi vist tellimus-, vaid nõudmisblogi...

Kirjutan 10 asja, on kergem, kuigi kerge ta pole. :P

1.) Pühapäeval kogunesime Elav Kivi kogudusega esimest korda Kajas (ruumis 31). Mulle meeldib, et me nüüd seal oleme. Ruum ei ole suur, aga vähemalt ei ole kodu. :)

2.) Täna on tööl mitu mõtet olnud. Põnev, mis? Üldse on tööl rohkem teha vahepeal, ülemus on uusi trikke õpetanud. Aga ei, kiire pole.

3.) Tahan hullult minna Prantsusmaale.

4.) Tahan laulda. For living... (mitte (ainult) living stone)

5.) Nädalavahetus oli tore, sai laulatust, sünnipäeva ja kirikut.

6.) Tahan Soome minna juba, Eesti väsitas korraks ära.

7.) To Save A Life on päris hea film - What's the point if you're not going to let it change you?

8.) Tahaksin väga palju asju, mida hetkel ei saa.

9.) Pean Siku asemel Ruuteri saate tegema seekord. Kuulake 13. september mingist raadiost...

10.) Ma hetkel lihtsalt ei viitsi. Ma ei tea... täiesti tüütu on olla ja tahaks minna koju ja magada maha see päev.

Samas on kõik tore, kurta ju pole tegelikult millegi üle, eks? :)

1. september - jätk...

Indrek vastas nüüd ka, täitsa tore tüüp on siiski ja tuleb välja, et mu kiri rõõmustas teda. Näed siis, kui hästi. :D

Tore. :)

Head 1. septembrit!

Mina läksin 1. septembri puhul natukene hulluks.

Otsustasin otsida üles selle abituriendi, kelle käe otsas ma 12 aastat tagasi kooliteed alustasin.

Võtsin siis ette Rapla Ühisgümnaasiumi vilistlaste lehe ja hakkasin vaatama. Meeles sellest abituriendist oli kaks asja: a) ta kirjutas mulle seal kohapeal kaardi valmis ja b) ta nimi oli Indrek.

Kõigepealt oli vaja välja mõelda, mis aastal ma üldse koolis käima hakkasin. Kui selle suutsin välja mõelda (1998), siis olin natuke aega hämmingus, et pekki, ühtegi Indrekut sellel aastal ei lõpetanud. Aga mingi hetk siis hiljem tuli mulle meelde ka see tõsiasi, et ehkki ma alustasin 12. klassiga aastal 2009, lõpetasin selle siiski 2010. Seega võtsin ette 1999 vilistlased ja paljuski minu rõõmuks oli seal ainult üks Indreku nimeline. Ja tema paralleelis käis muideks Märt Avandi. :D Aga see on juba teine teema. Igatahes, leidsin oma abituriendi perekonnanime ja kõikvõimas Facebook andis mulle nime juurde ka ähmaselt tuttava näo.

Saatsin talle seal kirja ja ootan nüüd vastust. :P Miks, ei tea. Aga tore on. :D

Selline lugu siis tänaseks minu poolt.

Ilusat uut kooliaastat teile kõigile, kallid koolijütsid! :)