Thursday, December 31, 2009

Jõulud

Need jõulud olid mõnusad. Tõsiselt mõnusad. Jõululaupäeval oli koos peaaegu terve minu pere, TarvoUlli olid Pärnus Ulli pere juures. Ülejäänud olid meil. Krissu ja Lauri tulid hommikul 11ks meile hommikust sööma ja siis veetsimegi juba terve päeva koos, sõime, sõime, sõime, käisime kirikus, sõime ja sõime. Kogu selle söömise juures rääkisime mingit mõnusat juttu, nii et vähemalt osa sellest rasvast, mis toidust tuli, sai ikka naermisega ära kulutatud :P Aga tõesti mõnus oli. Meil oli selline diil, et igaüks teeb lühikese ettekande teemal "minu unelmate kingitus". Ehk, mida sa tahaksid jõuludeks, kui mingeid takistusi ja piiranguid ei oleks. Väga põnev oli tegelikult kuulata mõtteid ja eriti armas oli kuulda, et Lauri unelmate kink on minna terve perega ümbermaailmareisile. Loomulikult me naersime natuke ta üle, aga ma hakkasin veids hiljem mõtlema selle peale ja tõesti, eriti mõnus pere on, miks siis otsida mingeid muid inimesi reisimiseks, kui omast käest nii hea seltskond võtta? Oi, seda reisi tahaks kindlalt teha kusjuures... Mm... :)
Igatahes! Laupäeval olid ka Tarvo ja Ulli meiega ja kuigi see õhtu oli üsna lühike, sest kõik olid jõulupidustustest ära kurnatud, oli meil ikka tore ja rõõmus aeg koos.
Tegin selle jõulu ajal palju kaarte. See oli lahe. Lasin oma kujutlusvõimel täiega lendu minna ja tõesti, ei olnud kahte ühesugust kaarti. Mulle meeldib meisterdada niimoodi küll, aga ideed said nii otsa, et lõpus oli suht lambine tunne juba :P
Igatahes jah, minu jõulud olid õnnistatud jõulud. Kinkidele ei olnud nagu mingi rõhku pandud (kaardid ei loe :P) ja pere ja kallitega koos olemine oli hinnas. Mulle meeldib küll mu pere.
Nüüd on vaja uus aasta vastu võtta.
Enne seda tuleb MyFitnessisse trenni minna tegema.
Näeme järgmine aasta, kallid, keda täna ei näe! :)
*inspireeritud: jõulud*

Thursday, December 24, 2009

Jõul!!!


Häid jõule, kallid sõbrad! Armastan teid!




Ja palju õnne sünnipäevaks, kallis Jeesus! :)

Monday, December 21, 2009

Jõul

Tere, sõberid, ma ei tea, kas keegi on märganud, aga jõulud hakkavad kätte jõudma. Ma märkasin, sest mõned hakkasid ükshaaval ette lugema, mida nad kellelegi kingivad. Aga mina ju ei ole veel midagi mõelnud. Vähe tobe... aega on nii vähe. No tegelikult ma olen mõelnud küll, aga välja pole mõelnud midagistki. OHH, tegelt ühe asja mõtlesin küll. Ee... never mind.
Sel aastal on meie kooli jõuluaktus Tallinna Jaani kirikus. Paljud kooliõpilased suhtuvad sellesse väga negatiivselt. Esiteks, vaja linna sõita. Teiseks, kirikus on igav. Kolmandaks, mitte üllatavalt - see on ju usu pealesurumine. Vaimulik sõna kooli aktusel on OK, aga kui seda on vaja kirikus kuulata, siis enam ei sobi. Nii imelik, kuidas inimeste aju töötab. Ma tean, et mul on kerge öelda, sest noh, ma elan linnas, tean, mismoodi kirikus on ja olen usklik inimene. Aga siiski, ma arvan, et peaks varsti tegema ettepaneku kogu maailma rahvale. Jõulud on kristlik püha. Kes ei taha sellel ajal Jeesusest midagi kuulda, ärgu tähistagu jõule. Minugipoolest.
Tegelikult soovin aga kõigile häid jõule ja häid kingiideid, kui neid veel vaja on. Ise tehtud, mitte lihtsalt kallis, on parim, pidage meeles! :)

Wednesday, December 16, 2009

Mis toimub siis?

Ma vaatasin siin, et mu eelmine sissekanne on ikka eriti vägev. Tunnen kohe, kuidas inimesed tunnevad mind paremini ja teavad, kes ma olen ja mis ma mõtlen. Ausalt öeldes on asi lihtsalt selles... vist... et päris palju on toimunud. Ja hästi raske on seda kokku võtta või sõnadesse panna. Välja öelda. Tegelikult välja öelda polegi nii raske, sest suuliselt ma ju oma mõtteid natuke jagasin sellele, kes küsis. Blogimisega on lihtsalt see, et kui ikka paus vahele jääb, siis on jura. Enam ei viitsi eriti võtta ja kirjutada. Aga ma nüüd võtsin. Ja kirjutan.
See nädalavahetus, mis ma seal mainisin. Aah.. tegelikult on mõttetu nii vanast asjast rääkida, võiks uusi asju välja mõelda. A ma ei viitsi. Räägin sellest 20-23 novembrist. Minu kallil kogudusel, Elav Kivi Vabakogudusel oli aastapäeva nädalavahetus. Igal aastal saab EK kogudusel surnutemälestamispühal sünnipäev olema. Seekord oli esimene. Ja see oli suurepärane. Meil oli külas üks seltskond inglise mehi, kes meie üritustel meile häid sõnumeid jagasid ja toredad olid. Kahju on ainult nüüd sellest, et ma rohkem ei oska midagi öelda. Emotsioonil oli nii suur osa kogu asjas, tundsin Jumala lähedust nendel päevadel, nagu ka saatana rünnakut ja seda, et me saame sellest viimasest tahtmise korral hõlpsasti jagu. Selle nädalavahetuse laupäeval oli PP eelkoosolek Pärnus ja see oli ka super, vaatamata kõigele, mis läks mitte nii hästi. Asi taandub sellele, kas Jumal on kohal või mitte. A mulle tundus, et oli.
Kindlasti on veel juhtunud palju head. Palju-palju. Ja palju mõtteid on ka olnud kõige selle kohta. Näiteks 4.-5. detsembril olid ka ülistusõhtud. 4. olin ma kohal ja see oli ka mõnus. Aga veel toimub, veel kohtun ma inimestega, räägin inimestega, kuulen inimestest, kellel on jagada lugusid sellest, mida Jumal teeb. Ta teeb, nii palju teeb! Tahaks, et inimesed jagaksid rohkem sellest, mida Ta teeb.
Veel tahan ma, et Jumal täidaks mind rohkem ja veel rohkem armastusega. Et ma saaksin seda rohkem ja veel rohkem teistele jagada, ilma, et ise tühjaks jääksin. Tahan Sind armastada, sõber, üleloomuliku Jumala armastusega. Tahan, et Jumal oleks minu elus nähtav. Tahan olla aus ja hea inimene. Kõik.

Monday, November 23, 2009

Sunday, November 22, 2009

Hb 1:5-14

See hämmastab mind iga kord kui ma seda loen. Eriti 8-12 salmid. Mida Jumal Jeesuse kohta räägib... Öelge nüüd, et kolmainsus ei ole päris.

Friday, November 20, 2009

the saatan.

Ma ei tea, ma olen vist päris mitu korda siin blogis saatanast kirjutanud. Jälle on, mida kirjutada.
Nimelt.
Viimasel ajal on see düüd väga palju ennast liigutanud. Tundub, et ta on päris paanikas, sest kristlased teevad midagi Jumala nimel. Ja et seda ära hoida, annab ta endast parima ja ründab neid kohti ja inimesi, mis kõige valusamalt torkavad. Ründab neid, kes on kõige tugevamad. Ta kardab, aga probleem on selles, et oma hirmus teeb ta nii palju, mis meid hirmutab. Aga see ei peaks nii olema. Ta ju ei ole meist tugevam. Never! Ta on kaval, ta teab, mida teha, tal on juba sajandeid kogemust, mida meil ei ole. Aga arvake, mis ma nüüd ütlen! Ma usun, et see oli juba alguses teada, et see tuleb. Siit ta siis tuleb: Jumal on veeeeids tugevam kui saatan. Mina Jumalaga vs saatan. No chance in hell, et saatan võidab. Ainus võimalus tal võita on see, kui meie alla anname. Kui me seda ei tee, ei ole tal lootust.
Nii et, kaasvõitlejad. Las käia!
PP-l tuleb selline laul (lühidalt):
I'm in a fight, not physical.
And I'm in a war, but not with this world!
You're the light that's beautiful.
And I want more, I want all that's yours!

I'm counting on God!
*inspireeritud: avatud silmad, võitlushimu*

Thursday, November 19, 2009

Töövarjupäev

Mina käisin täna Maxil sabas. Tegelikult ei käinud sabas... okei, natuke käisin, sest ta näitas mulle maja. Igatahes, Max töötab Tallinna Perekeskuses psühholoogilise nõustajana. Ma sain näha, mida ta seal teeb ja kuidas see tema töö seal käib. Päris põnev ausalt öeldes. Sain ka kätt proovida, kas oskaksin noortele nõu anda, Max vaatas kohe üle ja kommenteeris. Sain sellise kommentaari, et kui ma oleks psühholoog, siis see ei sobiks, aga minult oli hea ;) Ehk ma rääkisin liiga palju endast, mida psühholoog ei pidavat tohtima teha. Igatahes, targad inimesed, võite kõik nõu anda noortele, kes on ausalt öeldes täiesti... clueless... leheküljel www.lapsemure.ee/forum_est/index.php?language=estonian on noori, kellel on palju küsimusi, mõni neist on täiesti lamp, hoiatan, aga mõni vajab tõesti mõnda mõistlikku inimest, kes annaks mõistlikku nõu.
Hiljem sain kokku ühe Eesti Ekspressi ajakirjanikuga (Maris), kes andis nõu seoses minu sooviga minna Tartusse ajakirjandust õppima.
Mõlemad inimesed (Max ja Maris) andsid suht sarnast nõu.
Max: ära psühholoogiat küll õppima mine!
Maris: ära ajakirjandust küll õppima mine!
gee... thanks.
Kes ütleb, mis pärast keskkooli saab? :)
*inspireeritud: töövarjupäev*

Sunday, November 15, 2009

GLS 2009

Ka see lõppes. Paljud olid laupäeva õhtul omadega täiesti läbi. Mina olin füüsiliselt sama väsinud, kui pärast kõige tavalisemat koolipäeva. Võib-olla isegi vähem. Koolis käimine on raskem. Käid kohal, istud, kuulad õpetajat rääkimas mingitel teemadel, mis eriti huvi ei paku, aga mida peab õppima, sest kontrolltöö tuleb, istud ja vegeteerid päeva ära. GLSile läksin natuke varem, kui tavaliselt kooli, kuigi hakkasin hiljem minema ja ka tõusin hiljem. Aga hoopis teine asi oli sinna minna, sest läksin sellisele vägevale üritusele tegema seda, mida ma kõige rohkem armastan ja kuulama väga tarku inimesi rääkimas teemadel, mis mind huvitavad ja üles tõstavad ja mulle väljakutseid esitavad.
Lõpeta passimine, asu tegudele. Ära tee selleks, et saada Jumalalt, vaid selleks, et saada Jumalat.
Hea on olla.
*inspireeritud: GLS*

Monday, October 26, 2009

Tere, mul on uni.

On vaheaeg. Ma ärkasin vabatahtlikult kell 6, et Leenu ei peaks seda üksi tegema.

Tere, mul on Suur Uni!

Thursday, October 22, 2009

Palvevastus

Kirjand läks hästi. Mulle meeldis seda kirjutada. Usun, et Jumal aitas.

Teema: "Unustatud väärtused".

Tulemusi veel ei tea, aga annan teada.

Aitäh palvete eest! :)


Wednesday, October 21, 2009

Proovikas

Mul on proovikirjand. Neljapäeval. Nüüd! Palveta, palun.

Aitäh!


Lubadused.

Olen märganud, et ei anna inimestele kergelt lubadusi. Kui tean, et ei saa oma lubadust pidada, jätan selle andmata. Siis.. teistele inimestele.

Kui ma aga endale luban midagi... isegi, kui ma Jumalale midagi luban, kipun tegema mööndusi, leides igasuguseid vabandusi, miks mul on õigus seda lubadust antud hetkel murda.

Aga lõppkokkuvõttes, keda ma petan? Kes on see, kellel on midagi kaotada? Kes saab liiga, kui Mina murran lubadusi, mida olen andnud Endale ja Jumalale? Olen geenius: MINA! Jess! Ja rohkem teeb haiget see, kui murran Jumalale antud lubadusi. Mida ma luban üldse, kui ma ei ole nõus seda pidama tingimustest hoolimata?! Seda tehes annan ma oma elus rohkem ruumi saatanale ja tema süüdistustele ning allasurumistele. Ja ma lasengi tal endale peale astuda. Lasen tal öelda, et enam rohkem ma Jumalalt andeks ei saa paluda. Või saan, aga ei taha, sest piinlik on. Või tahan, aga kardan, et murran seda lubadust veel-ja-veel-ja-veel.

Kui ma tahan julgelt elada, pean ma ütlema saatanale (kes, muideks, ei ole sugugi tugev, vaid lihtsalt tobedalt kaval ja õel), et tal ei ole minu elus mitte mingit ruumi. Ta ei mahu minu ja minu Jumala vahele. Mitte miski, mida ta teeb või ütleb, ei saa vastu astuda mulle, kui ma käin koos Jumalaga. Usk päästab palju. Usk on toonud mulle võidu saatana üle, mida ma siis veel üldse põen?

Võtan ennast kokku. Saatan võib ise vaadata, kus saab. Hea oleks, kui ei saakski. Ta üritab meelitada ja keelitada nii halva kui heaga, aga kui see miski, millega ta meelitab, vähendab minu isiklikku aega Jumalaga, pole ju mõtet! :)

Johannese esimene kiri
5. peatükk

Maailma võitvast usust

4 Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja
see ongi võit, mis on võitnud ära maailma - meie usk.
5 Kes on, kes võidab ära maailma? Eks see, kes usub, et
Jeesus on Jumala Poeg!

Aamen!

*inspireeritud: hilisõhtune mõttelend*

Monday, October 19, 2009

Elu On Lill

Mulle meeldib, kui elu on hea. Ma olen üks õnnelik inimene. Noil hetkil, kui tuleb väike emo peale, piisab sellest, kui ma mõtlen, et on ainult üks, kes tahab, et ma õnnetu oleksin, ja juba selle pärast ma ei taha mossitada. Suht hea ju? :)

Naeratame rohkem! Hullult tore on!

*inspireeritud: hea tuju*

Saturday, October 17, 2009

Tere!

Ma tahaksin Sinuga juttu ajada! Helista mulle! Või ära helista, räägi MSNis või Skype'is.

Räägime.

:)

*inspireeritud: chat mood*

Sunday, October 11, 2009

Mõte

Mairo jutlustas täna meie kirikus. (Tallinna Elav Kivi Vabakogudus) Praegu ei mäleta täpset teemat, kuigi meeles on küll, mis ta rääkis.

Point siis, miks ma kirjutan. Täiesti muuhulgas, sellel pikemalt peatumata, ütles Mairo Jeesuse sõnad Matteuse evangeeliumist "..Jesaja on teist õigesti ennustanud, öeldes: see rahvas austab mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel."

Sõna "austab" oli ta küll asendanud sõnaga "ülistab", aga point jäi samaks (või tuli minu jaoks just tugevamini välja). Ja kõige selle jutu keskelt, mida Mairo rääkis, oli just see lause see, mis mind kõvasti torkas ja tuikama jäi. Olen väga tihti selle koguduse ees mikri taga ülesandega juhtida meid kõiki ülistusse, aga samas olen tundnud, et mu süda on kaugel sellest, kus ta olema peaks. Laulude ajal on tulnud ette, et mõtlen järgmist käiku, üritan meelde tuletada, mis on sõnad, mõtlen, kas rahvas seisab või mitte (enamasti on minul silmad kinni) jms. Täiesti jaburaid asju. Samas suuga laulan "tänan risti eest Sind" või "võin jääda laulma Su armastusest". Miks on vaja nii kahepalgeline olla? Mis siis, et ükski inimene seda ei märka, Jumal ju teab, mis on südames. Jumal teab, kus minu mõtted on.

Ja ütlen ausalt, päris mark hakkab.

Enam ei tee. Ülistus on ülistus ja seda tuleb teha südamega ja Jumalale!

Aitäh, Jumal! :)

*inspireeritud: Mt 15:7-8*

Thursday, October 8, 2009

:)

Armastan oma uusi kõrvaklappe.

Leenu, neid ma tagasi ei taha, mis ma sulle andsin! ;)

Wednesday, October 7, 2009

Siiras ümiseja ja tüütu jänes

Palju on toimunud tegelikult. Tegevusetus ei ole põhjus, miks ma kirjutanud ei ole. Põhjuseks on hoopis see, et ma ei ole suutnud ennast kokku võtta, et midagi kirja panna.

Jah ja Ei koha pealt... Olen edukas, ütlesin ühele asjale ei. Ja Jumal ütles teisele minu eest. Aga ma ei suuda õigetele asjadele õigel ajal jah ikka öelda. Ei tegele plaanitud koguses kooliga, Jumalaga, sõpradega.

Aga tegelikult olen ma armastust täis. Palju armastust on. Armunud ma ei ole, aga armastan palju.

Ja lähen teed jooma.

*What the world needs now is love, sweet love*

Ema kutsub.


Tuesday, October 6, 2009

I want...

I want to run as fast as I can into a wall, then fall down and not get up until I'm really ready.
I want someone to come to my room and sing to me with the voice of an angel.
I want to sit on Daddy's lap and tell Him about my day and everything that's going on in my life. I know He knows, but that just makes telling Him easier.
I want to dance like no one's around.
I want to sing like nobody's listening.
I want to give like I have plenty.
I want to see the world through Jesus' eyes.
I want to love like He loves.
I want to live like he wants me to.
I want to live like there's no tomorrow.
I want to be the person I was made to be.

*Note to self: train to be able to run fast; pray for angels; pray; stop feeling ashamed; pray; pray; pray.*

Thursday, August 13, 2009

Jah ja Ei

See suvi on olnud jube mõnus. Juulikuust läks lahti ja polegi veel otsa lõppenud.
Laager, laager, 18, laager, laager, laager ja muud sellised asjad. Ma olen Jumalale nii tänulik selle suve eest, sest ma olen ikka eriti rahul sellega. Nii palju mõnusaid inimesi ja mõnusaid hetki Jumalaga.
Järjest rohkem on mu mõtted aga sügise peal. Olen otsustanud vähematele pakkumistele "jah" öelda, et saaksin keskenduda koolile. Saate aru, "väike Liisu" hakkab keskkooli lõpetama. Ma tahan nii väga lõpetada tulemustega, millega ainult mina rahul ei ole, vaid veel vähemalt üks inimene. Ja et ma saaksin seda teha, peaksin tegelema võimalikult väheste kooliväliste asjadega. Eks?
Aga kui ma praegu sügisele vaatan, tundub mulle, et võib juba olla liiga palju asju.
Siit palve teile. Palun, et te palvetaksite minu eest. Palvetage, et Jumal näitaks mulle üsnagi selgelt, millele peaksin ütlema "jah" ja millele "ei". Kõik need asjad, mis ees on, on sellised, mida ma ise väga väga tahan teha, aga ma ei tea, milline on Jumala arvamus neist asjust. Tahan mitte olla kurnatud. Tahan koolis teistele eeskujuks olla oma rõõmu ja armastusega, et kasvõi tekitada küsimust, "miks sa selline oled?!", aga kui ma tegelen liiga paljude asjadega, usun ma, et need kahvatuvad mu unise oleku kõrval. Mõistate? :) Kui saate Jumalalt mingit nõu, mida mulle edasi anda, palun tehke seda.
Loodan teie peale! :)

Armastusega,

teie õde Liisu.

*inspireeritud: mõtted tuleviku suunas*