Mõtted

Uus postitus

2012-01-16T12:34:00.001+02:00

Kätte on jõudnud 2012.

Juba mõnda aega tegelikult on see käes olnud, kui nüüd mõelda asja peale ja detailide kallal nokkida. Mida uus aasta küll toob?

Muutust? Kahtlemata.

Põnevust? Täiega.

Ilusaid sündmusi? Üks kuni mitu.

Tuleb leida uus töö, on võimalus minna vähemalt kahte pulma, varsti on Heartbeat Tallinn! Ja siis on sügis ja mina ei tea, mis siis saab. Sestap ongi põnev.

Siku läks täna ära, Inglismaale. Kuidagi oli selline tunne, et saatsime ta reisile, mitte päris ära, aga küllap varsti jõuab kohale, et pole aimugi, millal ta tagasi tuleb.

Ei tea, mis see siis tähendab mu jaoks, kui see kohale jõuab... Mul on lihtsalt hea meel, et ma tean, kuhu ta läheb, ma tean, kelle juurde ta läheb ja seetõttu tean, et tal on seal väga väga väga awesome aeg.

Tore. :)

Kuidas Sul läheb?

2011-12-22T15:51:00.000+02:00

Tihtipeale, kui küsin mõnelt sõbralt seda küsimust, saan vastuseks ühe neist kahest:

a) hästi / normaalselt

b) teen seda, tegin teist, käisin seal, olin siin.

Mõlemad variandid tekitavad minus alati ühe küsimuse: "Aga kuidas Sul läheb?"

Inimesed nagu eeldavad, et kuigi ma küsin, kuidas neil läheb, ei huvita see tegelikult mind eriti. Ja eks see ongi tihtipeale võib-olla rohkem jutujätkuks ja sõnakõlksuks saanud, selle asemel et olla tõeline ja siiras huvi.

Aga ma arvan, et tasub tõeliselt huvituda oma lähedastest, mitte ainult jõuluajal, vaid läbi kogu aasta, iga päev ja iga tund. Küsi ja siis kuula, mis tal öelda on. :)

On another note...

JÕULUD!!!!! :)

Taanieli 11:32b

2011-11-28T13:13:00.000+02:00

"...aga see rahvas, kes tunneb oma Jumalat, jääb kindlaks ja tegutseb."

God is Amazing!

2011-11-07T09:37:00.002+02:00

There's Someone that knows you better than you know yourself, but still loves you more than you could ever imagine would be possible.

People say He doesn't care whether you love Him or not, He still loves you. I don't think that's entirely true. Yes, He loves you no matter what, but He is soooo happy when His children love Him back. He cares deeply about what we think about Him, He desires to have a loving relationship with us. But the truth is, He will never let your opinion about Him change His opinion about you.

He created us, knowing that we would mess up bad. He gave us life, knowing that sooo many will not even believe He exists. He put us on this planet, knowing that many would rebel against Him, hate Him, deny Him.

BUT
He said - it's worth it! I love them! They're beautiful, they're lovely, I've made them in my image and likeness, I want them to have and take care of this amazing home I've created for them. I want them to learn to look out for each other, care for each other, love each other. I'll give them a second, third, fourth, fifth chance, as many as it takes for them to seek me, find me, love me, follow me, worship me, live for me, in me, through me. I just love them!

And that, my friends, is why my God is so amazing!

My Favourite Things

2011-11-02T12:11:00.001+02:00

Raindrops on roses and whiskers on kittens

Bright kopper kettles and warm woolen mittens

Brown paper packages tied up with strings

These are a few of my favorite things

Ei tea, kui ma üritaks sellist nimekirja teha, mis seal siis oleks.

Eile sain kinnitust, kui väga kindla peale oleks seal laulmine. Sain jälle teha proovi ülistusbändiga ja see on lihtsalt uskumatu, kui õnnelikuks see mind tegi. Ma ei teadnud, et ma seda nii väga igatsenud olen, tundus, et ikka olen saanud ju laulda. Suvel ka ülistusbändiga korra ja nüüd naistekonverentsil ka, aga need mõlemad olid kuidagi eksprompt ja lühikese ettevalmistusajaga ja natuke toored. Praegu proovis olid tuttavad lood, mis juba toimisid selle koosseisuga, sest nad on palju kokku mänginud ja ma sain lihtsalt teha, mis ma tegin ja lihtsalt... oh kui hea.
Alguses kutsuti mind bändi Anthony asendajaks, aga proovi käigus selgus, et Anthony ikka saab ka tulla, nii et laulame koos ja täiuslik muutus täiuslikumaks.
Sorry, igav jutt. Aga laulmine minu jaoks on võrdeline fotograafiaga Ulli jaoks. Kes teda hästi tunneb, see teab. Ja kes teda hästi ei tunne, aga natuke teab, siis see teab ka. Teate küll. Vahet pole. Suur armastus selle tegevuse vastu on põhimõtteliselt mu point.

Mu nimekirjas oleks veel... õunakrõpsud. Uskumatu kui väga nad mulle meeldivad.

Coldplay "Paradise"! Tõsiselt uskumatu, kui väga see laul mulle meeldib, tegelt ka. No teeb lihtsalt rõõmsaks.

Grete südamest tulev naer. Kui Grete kuskil naerab niimoodi, et kohe naerab, siis pole mul lihtsalt füüsiliselt võimalik tõsiseks jääda. Nii rõõmustav.*

Kingituste tegemine. Random acts of kindness are awesome. :D Üks näide (suuresti Janeti läbiviidud act. :D): Tegime Jannuga laupäeval Üllari jaoks Kristiine T-Särgipoes särgi. Müüja oli täiega täiega tore inimene. Niisiis, kui me esmaspäeval pärast proovi Prismasse läksime (mul oli vaja õunakrõpse osta!!!), siis vaatas Jannu, et oh näe, sama müüja on tööl (kell oli 21 läbi, nii et see võre oli lastud poole peale alla), et ostame talle šokolaadi. Mõeldud-tehtud. Läksime siis tagasi selle poe juurde ja vaatasime, nope, ei ole sama müüja. :D Mõtlesime natuke aega, aga Jannu ütles, et savi, anname ikka talle, vahet pole. Siis koputasime ja ronisime ta selle võre alt läbi ja andsime selle šokolaadi talle.
J: "Tere, tõime teile šokolaadi!"
M: "Miks??"
J: "Tuli südamesse anda."
M: "... no aitäh siis."
J&L: "Paluuuun, ilusat õhtut!"
Ohhh oli tore. Miks mitte teha head, kui saab head teha. :)

Küpsetamine. Meeldib uusi retsepte katsetada ja teha küpsetisi, eriti igasuguseid šokolaadilisi.

Šokolaad. Jep.

Minu sõbrad. Nii need, keda olen tundnud üle 10 aasta kui need, keda olen tundnud 1 aasta ringi, oohh... Iga päev olen tänulik ja õnnelik selliste õnnistuste üle.

Pinks. Mõnus mõnus mõnus.

Ma rohkem ei kirjuta siia midagi. Lemmikuid ja niisama suurepäraseid asju on täiega veel. See on nii tore. Kõige selle eest olen Jumalale voh NIIIIIIIIIIII tänulik! :)

*Sama kehtib ema-isa naeru kohta.

Uus algus

2011-10-24T11:28:00.002+03:00

Uued algused on toredad ja ääretult keerulised asjad. Ütlesin täna hommikul (jälle) Jumalale, et tänasest alates(!!!) lähevad asjad paremaks. Pühendun rohkem. So far so... something. Polegi aru saanud, kas olen siis päriselt midagi teisiti teinud. 9gag.com'i ma ei lähe enam. Naljakas, aga see tekitas täiega sõltuvust. Naljakad pildid on seal ja kogu aeg ikka ainult üks lehekülg veel, kuni olen ära vaadanud mingi miljon lehekülge ja aeg oluliste asjade tegemiseks mõttetustele kulutatud. Mõtlesin, et miks küll ma ei oska eriti mõelda Jumalale mingil sügavamal tasandil. Miks mul ei ole sügavamat suhet Jumalaga. Aga mis sügavust saab sellel olla, kui kogu mu ajumaht kulub täiesti muudele asjadele. Meelelahutusele meelerikastamise asemel. Tahan uuesti proovida. Uuesti ja paremini. Kohati tundub narr küsida jälle uut võimalust, öelda Jumalale, et seekord kindlasti!! Aga tahan! Tahan ja tahan ja kõik! Jumalaga koos edasi, muidu on sakk.

Oeh, nii palju siis ühest mõttekast postitusest, mis siit tulema pidi. Mis seal's ikka. Parem kui mitte midagi või..? :)

1. Korintlastele 10:13: "Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda."

1. Korintlastele 15:58: "Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine!"

Ja SEE LAUL! See on midagi imelist. Uskumatult suurepärane laul minu jaoks.

Aamen.

Miika 6:8

2011-10-20T15:28:00.000+03:00

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea.

Ja mida nõuab Issand sinult muud,

kui et sa teeksid, mis on õige,

armastaksid headust

ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?

love it.

Jaakobuse 1:5

2011-10-14T13:29:00.002+03:00

Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.

The rest is still unwritten...

2011-10-07T12:49:00.000+03:00

See on minu raamat. I hope it's gonna be a good read once I'm finished.

Täna hommikul hakkas mul kummitama Natasha Bedingfieldi laul "Unwritten". Ja ma mõtlesin, kui väga ilusti on tegelikult need sõnad kirjutatud.

Feel the rain on your skin! No one else can feel it for you, only you can let it. No one else can speak the words on your lips. Drench yourself in words unspoken, live your life with arms wide open. Today is when your book begins - the rest is still unwritten.

Ärkad üles ja su ees on tühi valge leht. Iga päev on jälle uus võimalus oma raamatut kirjutama hakata. Need otsused, mis ma täna teen, määravad ära, milline mu raamat on. Mõelge, ise kirjutame! Loomulikult Jumal teab, mis raamatus juhtub, enne kui see juhtub, nagu teab Ta ka tavaliste raamatute puhul, kui kirjanik seda alles kirjutab. Aga see, millise suhtumisega me oma päeva mööda saadame, kuidas võtame vastu kõike head ja halba, milliseid otsuseid teeme, kui mitu korda vahetame mossituse naeratuse vastu ja vastupidi, teeb kindlaks, milline raamat tuleb.

Ja naljakas on see, et kuigi ma mõtlesin seda kõike teel tööle, siis kui ma tööl üksinda teisel korrusel olin, käisid peas ainult väiksed porisevad mõtted. Mis on kehvasti, mis on kehvemini, mida ma kõike valesti teen ja mida kõik teised valesti teevad ja kui igav mu töö on ja kui jama üldse on kuskil praegu olla, kui mingeid toredaid asju teha. Õues on ka külm ja tuuline ja järelikult on varsti kontoris hästi külm ja ma tahaks, et elu oleks lihtne ja ma ei peaks mõne asja peale mõtlema ja tegelikult ei ole ju mingit muutust elus ette näha, igavesti hakkabki olema nii nagu praegu on, et hommikul ärkan ja lähen tööle ja siis tulen koju ja rutiin sakib ja tegelt ka, miks ma üldse teki alla ei ole praegu?! Vingvingving.

Ja kahesekundilise vaikuse järel tuli pähe küsimus: Liisu, miks sa nii halba raamatut tahad kirjutada?

Hea päev

2011-09-26T11:14:00.001+03:00

*vahemärkus: pealkirjade välja mõtlemine on ikka üks igavene nuhtlus.. peaks hakkama mingit süsteemi looma, tsitaate kasutama? vaatame, varsti selgub.*

Kas teil on ka mõnikord selliseid päevi, et tahaks kohe veel ja veel ja veel midagi teha, et see ometi otsa ei saaks? Et veel kuidagigi pikendada seda päeva, mis on nii hea, aga mis muidu lihtsalt otsa saab, kui midagi ette ei võta? Tahaks lihtsalt veel olla koos sõpradega, teha midagi toredat, olla õnnelik ja naerda mingi tobeduse peale. Teinekord on selline päev, et ei jõua ära oodata, et kell oleks piisavalt palju, et saaks magama minna. Või selline, et kui keegi sinuga julgeb juttu alustada, siis oi-oi-oi.. Ometi pole midagi juhtunud, kõik oleks justkui tavaline. Millest küll sõltub see, milline päev on? Milline mu tuju mingis päevas on? Tahaks ju, et iga päev oleks hea. Kas see, kui minu suhtumine on hea, on piisav selleks, et ka päev püsiks hea? Et ka läbi raskuste suudaksin säilitada positiivse suhtumise ja ehkki naeratus vahepeal kaob, lõpetaksin päeva siiski tänuga, mitte meeleheites.. Tänu on tore asi. Kui sul on millegi eest tänulik olla, siis ei saa kõik olla halb. Ja kui tundub, et ei ole millegi eest tänulik olla, siis mõtle natuke, kasvõi korraks, selle peale, mis sul tegelikult on.. Leiab ka kõige pessimistlikum inimene selle midagi, mis on väärt ühte naeratust, ühte rahulolevat ohet, ühte tänusõna.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada... Tegelt ka. Kui ma oma blogilehe lahti tegin, oli mul hoopis teine mõte peas, tahtsin rääkida, miks mu nädalavahetus hästi tore oli. Toimus Equip konverents, kus mul oli eesõigus taaskord auväärt lektorit tõlkimas käia. Avastasin muuseas, et on kaks asja, mille osas olen enda suhtes ääretult kriitiline - laulmine ja inglise keel. Kui ma tean, et mul ei läinud nii hästi kui oleks võinud või saanud, siis see, kui keegi tuleb ja ütleb, et "Sa oled nii tubli!", ajab mind närvi. Võib-olla, et saingi hakkama paremini kui mõni teine, aga ma ei saanud hakkama nii hästi kui oleks saanud. Selle asemel, et öelda, "Aitäh!", tahaksin öelda hoopis "EIIIIIIIIIIIII, ära kiida, kiida siis, kui ma paremini teen!" Aga see ei ole vist kõige tervislikum lähenemine... :) GOSH, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Equipist tahtsin rääkida... (kus mu tõlkimine ei läinud nii hästi kui tahtsin, sellega on nüüd selge!). Equip on üks juhtimiskonverents. Ta on siin Eestis kordi väiksem kui GLS, aga sisult on nad mõlemad niiiiiiiiiiiiiiiiiiii superid (jep, see on sõna!). Tänan jälle Jumalat, et ta on andnud mulle need annid, millega sellistel üritustel kaasa teenida, sest muidu ma ju arvatavasti kohale ei veaks ennast. Aga kui mul on konkreetne ülesanne, siis lähen kohale, teen oma asju ja saan nii väga õnnistatud. Kuigi ma ei juhi tegelikult midagi ja need on juhtimiskonverentsid. No Jumalal pole vahet, mida kasutada, võib ka mu veetopsi kasutades mulle mingi õppetunni anda, mis mind elus edasi viib või maa peale tagasi toob.

Jahh, ma tegelikult ei oska Equipi kohta rääkida.. hästi hea oli, soovitan järgmine kord ka tulla.

Eile käisime pärast kirikut Pärnus. Ei tahtnud minna alguses, oleks pidanud minema ema-isaga ja kuigi nad on imetoredad, tundus see mõte minu jaoks kuidagi ... noh, igav. Aga Krissu tuli ka, nii et saime nii sinna minnes kui tagasi tulles kahekesi UNOt mängida (Kristel sai üsna kurvalt pähe), + tegime Saalemis ilusti ilusaid laule ja tervitasime tädi ja vanaema ja pärast saime head sööki ja pärast saime Krissu juures veel UNOt mängida, nii et oli siiski tore päev. Oma kirikus oli seekord ka väga hea, Tarvo juhatas ja jutlustas ja sai palju laulda ja oma mõtteid jagada ja nautida oma perekonda. Mul on tore pere.

TSAU ULLI!

2011-09-21T09:40:00.003+03:00

On aeg jälle ennast kokku võtta ja ~~Ullile elumärke näidata~~ blogi kirjutada.

Vahepeal on jälle ju juhtunud... asju. Kertu ja Raimo on nüüd mõlemad Jakobsid. Mul on nii hea meel, laulatusel oli naeratus selline, et lõin suunurgad vastu kõrvu ära (laenatud väljend) ja pidu oli ka nõnna tore. Sain ju laulda bändi saatel, mida veel vaja. ;) Tähendab, muud oli ka, toit oli imehea, pruutpaar oli imeilus, seltskond oli suurepärane ja DJ Gaga (Lauri Luide) tegi head tööd. Ja avastasin, et see oli esimene selline... sõbranna pulm. Inimene, kellega koos ma olen üles kasvanud, kohtusime ju, kui ma olin 8 (peaaegu 9) ja ta oli 11. Ja nüüd, 11 aastat hiljem on tema abielus ja ma muudkui mõtlen, et milline ja millal see minu päev tuleb. OK, kogu aeg ei mõtle, aga (sain just kirja manonthemoon@danfoss.com'ilt) ikka... nüüd, kui mu sõbranna on abiellunud, on vist mõtted rohkem sellel teemal. Siku-Kadriga on ikka korralikult mõtteid vahetatud sellel teemal, Sikul pulmaplaanid peaaegu et paigas, ainult üks komponent puudu. Kahjuks on see komponent üsna oluline, nii et veel ei saa seda päeva ära teha. Teate küll, millest (kellest) ma räägin.

Varsti tuleb ka Asti pulm, mida ma ei jõua ära oodata. Loodan ainult, et lumi siis maas ei ole. Kunagi ei või teada, eriti pärast seda möödunud talve ja arvestades, et sel aastal lubati samasugust või hullemat. Aga loodame ja palvetame, et läheks kõik ilusti ja kallil armsal Astil tuleb tõsiselt kaunis ja meeldejääv pulmapäev.

Allianssi palvenädala tekst on nüüd tõlgitud. Eile lõpetasin.

Lehari assistent olen jätkuvalt, see töö mulle meeldib, kuigi pidevalt tunnen, et saaksin seda paremini teha. Peaks siis hakkama seda paremini tegema vist.

Konverents on veel ees, kuigi vahepeal ütlesin juba, et ma ei saa sinna minna, sest tegin väikest topelt bookingut, pidime samal ajal olema gospelkooriga Kohtla-Järvel. Kohtla-Järve lükkus edasi, nii et konverents on jälle jõus ja ütlen ausalt, et mul on üsna hea meel, et nad mõlemad siiski toimuvad. A kust ma tean, miks. On lihtsalt. :)

Perega (v.a Ulli ja Lauri ja Mann ja Grete) + Helari Puuga käisime Olevistes laulmas Wardo Holmi 100. sünniaastapäeva mälestusteenistusel. Ta oli ühtlasi Liivia Kausteli isa, Lehari Kausteli vanaisa ning Lauri Pesuri vanavanaisa. Keda iganes neist keegi tunneb. See ei olnud meie tavapärane pere-gospelkoori kava, vaid meile anti ette Holmi kirjutatud laulud, mis .. no ütleme, et ei olnud kergemate killast. Partiid olid keerulised ja sopranipartii ~~käis ultrahelides~~ oli kohati väga kõrge. Aga saime hakkama, olin jälle uhke oma pere üle, sest saime kahe prooviga hakkama lugudega, mis paljudel võtab aega ikka .. no rohkem. :D Mitte, et ma nüüd kiidelda tahaks, eks.. Peaks vist lõpetama selle teema. Tore oli. :)

UNOt oleme ikka mänginud, aga mitte enam nii iga õhtu. Inimestel on õhtutel ka muud teha mõnikord. Imelik, ma tean. Aga tõsi.

Vahepeal tekkis tõesti selline tunne, et I'M BACK!! Teen rohkem kui tegin suvel ja üldse varem. Ja see on tore. Loodan, et olen tark ka oma jah'ide ja ei'dega ja ei jäta olulisi asju tegemata (sõpradega aja veetmine, Piibli lugemine, palvetamine).

Mis seal muud öelda: Palvetage ikka. :)

Et mis toimub siis.

2011-09-08T11:55:00.000+03:00

Praegu toimub asju. Gospelkoor hakkas uuesti. Tööl käin endiselt. Kertu-Raimo pulmad on tulemas --> vaja teha pulmaleht ja proovi. Tõlgin isale allianssi palvenädala teksti. Töötan Lehari assistendina Heartbeat Tallinnaga seoses (www.2012.ee). Lubasin ühele konverentsile minna bändiga, millega tuleks nüüd tegelema hakata. Ja veel ühele üritusele kolme laulu laulma mittebändiga. Ja veel ühele üritusele kolme laulu laulma mingi pundiga. Heh, ja ikka tundub, et ei saa üldse laulda... Aga eks nii see läheb, kui iga ürituse peale saab kokku kaks korda laulda - üks proov ja üks esinemine. Great. Igatahes... UNO!!! UNOt oleme palju mänginud. Nüüd on paar päeva vahele jäänud tegelt.. Peaks uuesti ette võtma.

Mul on palju teha, aga naudin täiega. Eile olin veerand seitsmeni tööl, suhteliselt ilmselgelt mitte tegemas oma tavatöö asju, vaid rohkem neid teisi. Aga hea on jälle asjalik olla, vahepeal nagu ei olnud üldse, ei asjatanud ringi ja ei teinud palju.

Igatahes... teha on palju, energiat ka piisavalt, aga palvetage ikka, et oleks jätkuvalt piisavalt energiat ja tarkust ja aega ja kohusetunnet ja kõike, mida tegelikult vaja on, et hakkama saada selle hunnikuga, mis kaela olen võtnud. Millestki ju loobuda ei taha. ;)

Tagasi kooli või?

2011-08-30T23:57:00.003+03:00

Ei, ei lähe. Seekord veel mitte. Aga niiiiiiiiiiii paljud inimesed mu ümber (Facebookis) räägivad, et kool algab, kellel on siis põnevus, kellel on ärevus, kellel on juba eos kopp ees ja kellel pole aimugi, mida oodata, või mida tunda. See on tore. See on taaskord pannud mind rohkem mõtlema selle peale, et mis siis järgmine sügis saab. Praegust tööd siis enam ei ole (ja kui pakutakse, siis ei taha), peaks nagu midagi muud tegema. Ülikool või kutsekool? Tallinn või Tartu? Eesti või välismaa? Ülikool või elukool? Mida kooli kõrvalt teen? Mingi töö peaks ju leidma. Kus, mida, kuidas? Olen kahjuks selline üks-samm-korraga tüüpi inimene. Praegu on töö, siis pole vaja edasi mõelda. Aga tegelikult, kui ma tahaksin teha midagi põnevamat kui Tallinna või Tartu ülikool, siis on praegu ju viimane aeg hakata asju ajama, et see võimalikuks saaks. Samas, kui ühtegi ideed tegelikult ei ole, siis mida ma ajan.

Mõistate? Ma ka ei mõista.

Ehk: palvetage ikka! ;) :)

Tagasi tööle või? :|

2011-08-25T11:26:00.001+03:00

OK, ma ei olnud ju eriti kaua ära! Aga täiesti pael, ma ei taha enam KUNAGI vist puhkusele minna, kui selline asi siin vastas ootab. Jah, isegi minul! :P Mingid arved on tasumata, + ma ei tea, millised arved tegelikult tasumata on ja millised tasutud ja millised süsteemi sisestatud ja millised mitte ja siis on vaja palju teisi arveid lapata ja kaustadesse panna ja siis on üldse nagu palju vaja teha, mis nõuab natuke rohkem motivatsiooni ja energiat, kui mul on. Kliendile ka ei tasu helistada, kui uni silmas ja keele peal.

Igatahes.

Palvetage, praegu on veids nõme.

Homme on elu ilusam! ;)

Hullupea reis vol LÄBI!

2011-08-24T21:54:00.002+03:00

Olen kodus.

Kodus on hea.

Sõbrad on ka toredad.

JA HOMME LÄHEN TÖÖLE, JEEE!!! .......

Tänan tähelepanu eest, nüüd ei kirjuta enam vist pikka aega. :D

Aga palvetage ikka. ;) :)

Hullupea reis vol 16

2011-08-24T01:09:00.001+03:00

Olin täna hommikul üsna närvis, et kuidas ja kus ja millal ja nii. Aga tänu Jumalale läks k6ik hästi sujuvalt. Ainukt probleem oli lennujaamas, kui check-inis ei olnud kohe teada, et mul pagasi eest makstud on, aga 6nneks sai ühe k6nega see selgeks tehtud. Ja saingi asuda teele Pariisist Stockholmi poole. V6i noh, Beauvais'st Skavsta poole. Siin pidin v6tma endale hotellitoa... aga k6ik toad olid täna ära bookitud. Jehuu. Great success. Pandi mind ootenimekirja ja öeldi, et äkki saab. Aga ma ei tahtnud ehku peale minna ja otsisin CouchSurfi kaudu endale Skavsta lähedale Nyköpingusse diivani, kus peal olla. Mind v6ttis vastu tüüp nimega Baha, ta on vist Indiast. Ma arvan... Mingit imelikku keelt räägib lisaks rootsi keelele. :D Aga ta on tore, andis mulle palju süüa ja kohvi ja viib mind lennujaama, nii et k6ik hästi. Ta töötab sellises kohas nagu KebabCenter, kus ma temaga ka kokku sain. Nii kuidagi kodune tunne oli seal pärast Pariisi, sest seinal ilutses pilt Eiffelist ja ühel hetkel astus sisse tüüp, kelle kotis olid plätud, kuhu oli kirjutatud France. Väga armas. Hiljem sirvisin mingit suvalist 2009 aasta reisiajakirja ja üks suur pealkiri oli Jul i Tallinn. Great. :D

Käisin siin veel Rootsile omase maastiku peal k6ndimas, ehk siis kaljune pind. Mulle nii väga meeldib. Nii-nii väga. Ronisin seal ja tegin pilte veids ja nautisin elu.

Homme j6uan koju. Can't wait. Tahan juba. See üks vahe-etapp v6iks ära jääda, pole vaja siin Rootsis olla, kuigi siin on hea. :D

Aga.. palvetage ikka, mis siis, et reis läbi. Armastan teid ja Jumal on lihtsalt imeline.

Hullupea reis vol 15

2011-08-23T02:53:00.000+03:00

Nonii, viimane päev. Ärkasin varakult, et enne kohtumist jõuaks oma asju selga proovida, et kas saab koti kümne kilo sisse ära mahutada. Proovisin - ei saa. Nii et ostsin lisapagasi, mis on hästi nõme, sest ma ei tahtnud üldse selle peale raha kulutada. Aga mis seal ikka. Needed to be done, see on ikka odavam kui maksta kohapeal iga ülekilo eest 20€.

Sain siis kokku Logan Bakeriga, kes on tüdruk Ameerikast, kes otsustas osa oma suvest Euroopas veeta. Pärast Itaalia-Saksa-Belgia trippi jõudis ta Pariisi ja nüüd saime kokku, et ... kokku saada. Sõin Crème Bruléed, ta sõi mingit vaarika asja ja siis läksime Le Cimetière du Père-Lachaise'i, et vaadata, kuhu on maetud näiteks James Morrison, Edith Piaf ja Oscar Wilde. Leidsime nad üles. Oscar Wilde'i hauaga on komme, et naised värvivad oma huuled punaseks ja teevad hauakivile musi. Ma seda ei teinud, aga Logan tegi küll. Ja peale tema ikka veel väga paljud inimesed, päris punane on ta haud juba. Ja see on üsna suur. Ja keegi on huulepulgaga sinna suurelt kirjutanud The Game.Väga õnnetu. Aga pole midagi teha, eks. Elu on selline.

Igatahes, siis hängisime veel ringi natuke aega ja läksime laiali. Ostsin endale puuvilju ja tulin koju ja nagu viimasel päeval ikka, went wild - jäin diivanil magama... juhuu. Magasin, kuni host koju tuli ja siis hängisin temaga. Tegi mulle couscous'i, mis ei ole väga maitsev, aga on see-eest arvestatav toit. Positiivne. Ja siis oli vaja mõelda, kuidas ma enne kukke ja koitu bussile saan, mis mind lennujaama viib. Päris karm oli see, nii et ma olen praegu ikka veel üsna närvis, kas ja kuidas ja nii. Loodan ja palvetan, et läheb kõik hästi.

Varsti kodus - palvetage ikka. :)

Hullupea reis vol 14

2011-08-22T01:12:00.000+03:00

Käisin Hillsong Paris koguduses täna, nagu plaanitud. Teel sinna vaatasin, et üks lahe stiilne kutt kõnnib samas suunas, mõtlesin, et oh, ta võiks ka sinna minna. Ja jee, läkski. Ja siis mõni aeg hiljem oli laval (üks koguduse trummaritest), rääkis, kuidas ta oma naisega just puhkusel käis. Jee. Tore. :D

Väga meeldiv teenistus oli, üks laul oli inglise keeles (mu praeguse aja üks lemmikuid, Yahweh). Tõi pisara silma, et just see laul, tundsin, et olen õiges kohas. Ülejäänud lauludel olid lihtsalt sõnad antud mõlemas keeles.

Pastor on seal austraallane, tänane jutlustaja oli Inglismaalt. Hea jutlus oli, rääkis, et meil on vastutus mitte lihtsalt istuda ja olla laisad kristlased, vaid teha tööd. Ef 2:10 - oleme loodud heade tegude tegemiseks. Päästetud armu läbi usu kaudu. Meie pääste on 100% Jumal, 0% meie. Ma olin väga unine, aga oli hea jutlus! Sinna kogudusse lähen vast veel, kui Pariisi tulen. Põhiliselt, kuna see on ainuke kogudus Pariisis, mida ma tean, mis ei ole suur ja Pariisi landmark. :P

Täna oli siin ~32 kraadi.

Homme peaks olema ~28. Saan kokku kahe inimesega ja pakin asjad, et teisipäeva hommikul ära kaduda. Loodan, et kõik läheb hästi, palvetage ikka. :)

Hullupea reis vol 13

2011-08-21T00:16:00.000+03:00

Täna mõtlesin minna Eiffeli torni. Jõudsin siis sinna kohale ja... mõtlesin ümber. No ikka haigelt palju inimesi, ei viitsinud seal oodata. Jama vabandus, ma tean, aga noh. Mis seal ikka.

Käisin ringi Pariisi peal ja mõtlesin, et ma peaksin rohkem naeratama. Kui ma jõudsin, siis naeratasin vast isegi liiga palju, aga nüüd kuidagi.. moss-moss tunne endal. No vähemalt täna oli, ei teadnud tähele panna, kas varem ka seda probleemi on olnud. :P Aga igatahes. Tänasest naeratan rohkem.

Mu host oli täna ja eile oma tüdrukuga tsillimas ee... normandy coast, ütles ta. Tegin endale puuviljasalatit. See oli väga maitsev. Eeh, ma pean vist rohkem tegema, pole midagi kirjutada :P Homme Hillsong. Exciteeeeed. :)

Olge musinad, palvetage ikka, kõik on hästi. :)

Hullupea reis vol 12

2011-08-20T00:18:00.000+03:00

Täna pidin varem ärkama, et üks tsikk saaks käia korterit vaatamas. Ma usun, et see oli ta elu kõige mõttetum sõit.. see korter ei ole väga kesklinna lähedal, vaid oma metrooliini viimaste peatuste seas. Ja tüdruk veetis siin oma 3 minutit, ma arvan.. vb mitte nii palju. Aga igatahes. Siis ma olin üleval kell 11, veids vara ikka. Mu host jällegi pole kodus, kell on muidugi ka alles veerand kesköö, aga ma ei ole kindel, kas ta tuleb täna koju või läks ta oma tüdrukuga mere äärde kahe tunni kaugusele siit. I guess I'll find out soon :P

Täna ei külastanud ma ühtegi muuseumit, aga käisin läbi väga mitu suveniiripoodi ja jätsin Pariisile endast päris mõne euro. Loodan, et eriti rohkem ei pea jätma. Leidsin kaks suveniiripoodi, mis tegid mind lihtsalt nii rõõmsaks, et kohe jube. Nad ei olnud sellised tavalised, vaid üks oli nt veids kodu sisustamise pood jms, nii et kui (when) ma Pariisi kolin, siis ostan sealt endale kõik asjad... kaasa arvatud vetsupaberit. Jep, seal on äge vetsupaber. :D Nii tore oli, käisin naeratusega tänavate peal ringi, sest need kaks poodi olid mu jaoks väga rõõmustavad kogemused. :D

Pühapäeval, kui Jumal lubab, võtan ette teekonna Pariisi Hillsongi kogudusse. Panin Google otsingusse Hillsong Paris, et teada saada, kas selline asi on üldse olemas ja näe, ongi. Kodukal täitsa kirjas, et teenistused on.. bilingual (no ei tea eesti keeles seda sõna, bilinguaalne? Kakskeelne... või? Mis iganes, saate aru küll), nii et noh.. jee. Ja asub ka sellises ümbruskonnas, kus ma juba käinud olen, nii et oskan sinna isegi minna arvatavasti. Metroo liin 13 või 6 ja paar sammu tipa tapa ja olengi kohal. Äratus siis tavapärasest palju varem, aga noh, küllap see on seda väärt. ;) :)

Tänased uudised lõppenud, 3 tervet päeva jäänud, palvetage ikka! :)

Hullupea reis vol 11

2011-08-19T00:54:00.000+03:00

Noniinonen. Kell on juba peaaegu kesköö ja mu host pole kodus. Päris põnev, küllap hängib oma tüdrukuga kuskil. See on tore, loodan, et ta on õnnelik. Võiks ju olla, eks. :)

Mul oli täna jällegi tore päev. Käisin natuke ringi, ostsin paar suveniiri oma kallikestele, mis on nagu jube raske asi, mida teha. Homme tuleb veel minna, peaks täpsemalt läbi mõtlema, mida kellele vaja on :D Nobody is allowed to get their hopes up!!! Ja ma pean tõsiselt mõtlema, mida ma oma pagasiga ette võtan, sest juba tulles oli vaja 3 ülekilo riideid selga panna... Peab äkki seljakoti panema alla pagasiks ja käekotiga võtma ülejäänud stuffi. Keeruline värk see reisimine.

Igatahes, vaatasin jälle oma kalli Eiffeli üle. See on tore. Ta on tore. Jaa... Crepe'i sõin, see on ka maitsev ja tore. :D

Homme vaatan äkki mingit muuseumi, Musée d'Orsay pidi hea olema. Tundub, et Pariisist kaugemale ma siiski ei jõua, 4 päeva veel ainult siin alles. Teisipäeva hommikul lähen juba lennukile Stockholmi poole ja kolmapäeva pärastlõunal jõuan koju. Kiiresti liigub aeg, pole midagi öelda.

Palvetage ikka. Jumal on hea, õnnistusi sajab. :)

Hullupea reis vol 10

2011-08-18T00:40:00.000+03:00

Mõtlesin, et täna tuleb üks mõttetu päev. Noh, nii mõttetu kui Pariisis olla saab, eks, ehk siis mitte väga :P Aga siis otsustasin mingi aeg ikka, et ei tohi tulla, nii et läksin välja, tulin jälle suvalises peatuses metroost maha. Jaa see oli mu elu parim jalutuskäik. Kõndisin umbes 4-5 tundi (peaaegu) jutti (peaaegu, sest käisin vahepeal McDonald'sis, sest mu host ütles, et peab ikka ära käima kohalikus mäkis :P) ja jõudsin no nii ilusasse kohta, et nutt tuli kurku. OK, ei tulnud, aga nii ilus oli. Panthéoni juurde jõudes tõsiselt vajus suu lahti, sest see oli minu jaoks niiiiiii väga ilus. Pilti tegin ka, aga pff, päris ma suudangi seda jäädvustada. Kaamera on hea küll, aga mitte nii hea ja mina ei ole ka väga hea selle taga. :P Igatahes... kõndisin edasi, ühe tänava lõpus kauguses paistis Eiffel, teise tänava lõpus kauguses paistis Notre-Dame. Mõtlesin, et istun lihtsalt maha ja oigan natuke aega, olin täiesti.. in awe. Kõndisin igatahes väga palju ja väga kaua ja avastasin, et Pariis on väiksem, kui ma tahaks, sest jõudsin kaks korda tuttavasse kohta ja ühe korra tegin lihtsalt ühe ringi ka. See oli veids mõttetu ja pärast seda läksin koju tagasi kohe, kui olin Cherry Coke'i ostnud (kiidetakse, ma polnud kindel, kas olen proovinud, nii et ostsin -oli OK) ja metroo leidnud.

Täiesti mõnus päev oli, päike ei hävitanud, aga väga-väga soe oli (teksad oli halb otsus).

Elu on ilus, palvetage ikka. Vähem kui nädal veel jäänud :)

Hullupea reis vol 9

2011-08-17T02:22:00.000+03:00

Täna tahtsin minna endale TOMSe ostma. Märkisin oma kaardil ära 4 aadressi, kus Pariisis neid müüdama peaks ja hakkasin rändama. Vaatasin kaardi pealt, et enam-vähem Louvre'i poole peab minema ja läksin siis metroo peale. Tulin maha ühes peatuses, mis on Louvre'i lähedal ja hakkasin liikuma mingis suunas, et mitte päris Louvre'i juurde minna, aga umbes sinna kanti. Kõndisin kõndisin, leidsin vahepeal riidepoode (ostsin endale ühe onepiece'i :P) ja kõndisin veel. Ühel hetkel siis otsustasin jällegi kaarti vaadata, et kuhu ma jõudnud olen. Vaatasin oma tänava üle ja vaatasin kaardile - ei ole olemas. :D Seal on isegi nimekiri tänavatest, aga ka seal ei olnud seda tänavat. See oli kas liiga väike tänav, või siis liiga kaugel, aga igatahes teda polnud. Natuke kõndisin siis edasi ja leidsin oma tänava kaardi pealt üles ja hakkasin kõva häälega naerma, sest ma olin no niiii kaugel oma soovitud kohast, et kohe kole. :D Eks siis hakkasin naerulsui kõndima ja ükshaaval leidsin kõik 4 kohta üles.

Esimene koht kuhu jõudsin, ei ole enam olemas. Leidsin koha üles aadressi järgi, aga poodi seal kahjuks ei olnud. Nii et läksin edasi. Teine pood oli olemas, aga seal ei müüdud ühtegi paari TOMSe. Kolmas pood oli ka olemas ja TOMSid olid seal ka olemas, aga seal oli ainult see kõige lihtsam versioon ja need olid 55€. Ei ostnud. Neljas pood oli olemas, aga see oli nagu Stockmann, aga palju suurem ja fancym. Seal olid igasugused Guccid ja Puccid ja Hermes'd ja Armanid ja D&G'd ja you name it, mis fancy asi seal veel võis olla, aga TOMSe ei leidnud kuskilt. Mittemitte kusagilt. Nii et andsin alla ja otsustasin minna koju oma imehead jäätist sööma - Ben & Jerry's chocolate fudge brownie ice cream. Seda ei saa palju korraga süüa, sest see on väga magus ja rammus, aga minee ära kui hea ta on. Mmm....

Ilm on täna väga väga ilus olnud, päike on paistnud ja õhtul kesköö paiku oli ka veel ikka väga soe õues. Ma vist sain päiksepiste, sest pea valutab, aga eiii kurda. Isegi siis ei kurda, kui kaks 400st tabletti midagi ei tee. Ma olen Pariisis ju, mis ma ikka vingun. ;)

Elu on ilus, palvetage ikka! :)

Hullupea reis vol 8

2011-08-16T02:26:00.000+03:00

Tuju on praegu väga hea. Ei tea, millest see olla võib. Võib-olla lihtsalt sellest, et Pariis meeldib mulle hästi palju.

Täna otsustasin tänu Helmi soovitusele minna täiesti ilma plaanita linna peale. Läksin siis metroo peale, tulin maha Ledru-Rollin peatuses (valisin selle, sest ma ei salli seda peatuse nime millegipärast :P) ja see oli täielik great success. Koht, kuhu ma jõudsin (siiski Pariis), oli nõnna kaunis, et oleksin võinud seal ikka tunde ringi käia, aga kahjuks väsisin mõne aja pärast ära, nii et otsustasin korra koju sööma minna ja siis õhtul uuesti väljuda, kui on juba pimedam. Mõeldud, tehtud. Mõtlesin, et söön oma nektariine ja ongi söödud, aga host tuli koju ja tegi pastat, nii et kahjuks ei saanud nii lihtsalt sedapuhku. :D Õhtul siis läksin jälle välja, aga seekord ei õnnestunud peatuse valimine nii edukalt. Astusin välja kuskil mõttetus kohas, mis oli suht inimtühi ja kus ei olnud peaaegu midagi. Silmailu mõistes vähemalt. Kõndisin siis mõnda aega ja läksin uuesti metroo peale, mis viis mind natuke edasi. Jaa nii ma jälle Eiffeli juurde jõudsingi. Mitte otse metrooga, kõndisin ikka mõnda aega enne kui jõudsin, aga põhimõtteliselt jälle seal käidud. Ja ma nii armastan seda kohta, nii palju ilu. Üritasin mõista, miks see kolakas nii ilus on, aga ei suutnudki välja mõelda. Lihtsalt meeldib nõnna palju. Tegin mõningaid pilte, ostsin crépe'i (hah, Crépe au Chocolat kõlab fancylt küll, aga on tegelikult pannkook Nutellaga :D) ja nautisin elu.

Ja kui koju tulin, siis mu hosti polnud veel. Mineee ära kui hea tunne oli. Kaks uksekoodi peas, oma võtmed käes tulla Pariisi koju, kus kedagi pole. Living the dream, ma ütlen. Tundsin, kuidas tulevik vilksatas silme eest läbi. :D Tähendab jah, nii palju siis mu unistustest, eks. Hästi hea tuju, kohe hästi hea. Nüüd olen väsinud, aga ma ei raatsi kunagi oma hostile öelda, et ma tahaks magama minna, see tähendab, et ta peab oma kodus oma diivanilt ära kobima. Kehv. Nii et ootan, kuni ta märkab, et ma olen väsinud, või otsustab ise magama minna. :D Mõistlik, ma tean.

Muidu ikka ikka kõik hästi hästi, mingit arengut siit ära minemise osas pole olnud, ikka ainult negatiivsed või puuduvad vastused igalt poolt, kuhu kirjutanud olen. Ja tundub, et hostil pole ka kiiret mu ära ajamisega, nii et eks vaid Jumal teab ja juhib, mismoodi asjad lähevad. Palvetage ikka. :)

Hullupea reis vol 7

2011-08-14T23:04:00.000+03:00

Tänane päev on suht... sakk olnud. Pole eriti midagi teinud, öösel ei saanud magada eriti, sest kõht valutas ja kuna see läks täna edasi, siis ei teinud ma tõesti suuremat midagi. Olen palju arvutis olnud, käisin korra väljas süüa toomas ja siis olen vaadanud inglise The Office'it. Päris naljakas on.
Kahjuks ma pole saanud ühtegi positiivset vastukaja üheltki CouchSurfingu ööbimisvariandilt, ega ka odavalt autotranspordivõimaluselt. See on väga sakk, sest ma tahan nüüd siit juba ära minna. Põhjus lihtne - mu hosti endine tüdruksõber ei ole enam endine. Veids kehv on siin nende romantikat rikkuda, eks. Nii et ma ei tea, püüan siis Pariisis teise koha leida või midagi, vaatab.

Muidu on tore, palvetage ikka :)

Hullupea reis vol 6

2011-08-14T03:09:00.001+03:00

Täna mõtlesin veids oma hostiga tsillida, kuna ta on tõesti tore, aga ma ei ole temaga peaaegu üldse koos aega veetnud. Mõeldud, tehtud - ta magas häääääääääästi kaua ja siis me rääkisime juttu päris kaua ja siis läksime Montmartre'isse. Nii palju rahvast, et kohe täitsa hull. Lisaks on mu host kõige aeglasem kõndija maailmas, nii et see oli üks kannatlikkuse proov. See teine, kellega siin hänginud olen, on just vastupidine, ma arvan, et Anule meeldiks temaga jalutamas käia. :P Aga igatahes, siis nägin ära Sacre Coeuri kiriku, mis on minu meelest häääästi ilus, nii seest kui väljast. Meeldib väga.

Käisime ka söömas Pepone Café's, sõime pitsat. Nõnna suur pitsa oli, et mul jäi pool alles ja kõht on siiani täis. Ja siis oli veel vaja üks tiramisu süüa. Päris ränk. Ma pole siin Pariisis olles eriti palju söönud, sest kõik on räme kallis, nii et see pitsa mõjus väga hullusti :P Aga vahelduseks jälle sobib. Ja pärast söömaaega vaatasime Moulin Rouge'i üle, vähemalt väljast. Ei tea, pole midagi nii erilist. Ja siis läksime juba tuntud kohta, Louvre'i juurde, istusime seal ja rääkisime juttu, sain ta pere kohta rohkem teada ja nii. Öösel on paljud asjad ikka üsna ilusad, Louvre on vinks ja Eiffel on vinks ja Notre Dame on vinks ja kindlasti veel nii mõnigi. Ja nii soe oli ka. Täitsa tore täitsa tore. Siis tulime "koju" ja nüüd ma siin jälle olen.

Pariis on ikka mõnn, pole midagi öelda.... :)

Palvetage ikka, peaks siit täna-homme-ülehomme ära liikuma. Plaan minna Lyoni ja siis sealt edasi Montpellieri, Nice'i või Marseille'i. Aga eks näis, kuhu satun. :)

Hullupea reis vol 5

2011-08-13T02:56:00.001+03:00

Täna, kui ärkasin, oli õues suht kehv ilm, nii et magasin edasi. Olin ikka üsna kaua voodis, aga siis võtsin üks hetk end kokku ja otsustasin minna Centre Pompidou'sse. See meeldis mulle isegi rohkem kui Louvre, kui nii võib öelda. :P Vast võib. Seal oli päris kifta kunst, kuigi mõni asi pani jällegi mõtlema, et mina võin ka kunstnik olla. Aga üldiselt meeldis ja isegi julgen soovitada teistele.

Pariis... on lihtsalt suurepärane. Täielik ego-booster, tõsiselt ka, ma pole elu sees nii palju komplimente saanud kui siin mingi viie päevaga. Tänaval, kui tulin Pompidoust, oli mingi ehtne, sorry, kui nii ei tohi öelda, aga ehtne neeger. Siuke punupatsidega, kottis pükstega, suure särgiga ja naeratas oma meelat naeratust ja ütles hey baby what's up. :D Enne, kui läksin Pompidou'sse, siis küsis üks, ma ei saanud aru, mis maalt pärit mees, kas ma tahaksin temaga kohvi juua. Aga kuna ta ei osanud inglise keelt absoluutselt, siis meie kõikide huvides ütlesin talle ära. Siis läksin jälle metroosse, mu lähedale istus mingi tüüp, kes hakkas siis ka rääkima ja uuris, kust ma pärit olen ja mis ma Pariisis teen ja taaskord - kutsus kohvile. Aga kuna ma ütlesin, et saan sõbraga kokku, siis ütles ta lihtsalt, et you are very beautiful ja läks maha. Ja siiis õhtul veel kõnnin tänava peal, mingid tüübid olid oma autoga kuskil, kutsusid enda juurde ja küsis siis üks, et kas ma vesipiipu teen. Näitas veel kui lahe toss välja tuleb. Aga jällegi ütlesin, et ei ja aitäh ja ilusat õhtut teile ja sain veel õhtu lõpetuseks ühe you are very beautifuli. Päris tore on niimoodi.

Ja üldse, kuidagi nii nii hea on siin Pariisis olla. Järjest enam õpin ise liiklema, nüüd sain hostilt ka võtmed, mis tähendab, et õhtud ei sõltu enam temast (ei pea muretsema, et tulen liiga hilja koju ja pean ta üles ajama) ja isegi kui ma olen hommikul liiiiiiga kaua toas, on ikka nii mõnus. Nagu kodus. Ja siis lähen kodust ära, käin poest läbi ja lähen linna peale. Tsill. Olen täitsa lummatud sellest linnast. See ei ole isegi alati nii-nii ilus (kuigi ükskõik, kust vaatad, paistab kas Eiffel või Notre Dame), aga lihtsalt nõnna hea on siin. Peab käbe ikka mingi mehe leidma... Igatahes. Naudin. Homme, kui õnnestub, lähen Lyoni, mingi aeg peaks sealt edasi kuskile lõunasse minema, kas siis Marseilles, Nice või Montpellier või midagi sellist. Eks näis. Rongipiletid on tunduvalt kallimad kui ma arvasin, isegi kallimad kui mu stockholm-pariis lennupiletid. Kõik kokku läksid vist natu-natukene kallimaks kui see rongipilet, aga mitte oluliselt. Päris karm.

Anyway. Koduigatsust veel eriti ei ole, aga siin tekib küll kodutunne vaikselt.

Hullupea reis vol 4

2011-08-12T02:51:00.000+03:00

Eile kui "koju" jõudsin, siis ütles host, et ta vajab mult teenet, et ma siis järgmisel (täna) hommikul ootaks kella 10-11 ajal mingit pakki, mis tuleb tema nimele. Seega ma ei maganud väga kaua. Tõusin üles, tegin arvuti lahti, panin hosti Dave Matthews Bandi plaadi mängima ja tsillisin arvutis. Tsillin tsillin, vahepeal saadan hostile sõnumi, et what you ja siis hakkasin aja veetmiseks vaatama filmi "Extract". Suht mõttetu film, ei soovita. Aga igatahes siis ootasin kuni ta saatis mulle sõnumi, et ma võin ära minna ja ta helistab ja sõimab neid natuke. Vaatasin oma filmi lõpuni ja just, kui ma hakkasin ära minema, siis helises uksekell ja sisse tuli hosti endine tüdruksõber. Talk about awkward. Aga see oli ainult alguses, siis ta juba sai aru, et ma olen CouchSurfingust siin ja siis polnud enam hullu. Kui ta ära läks (mis oli üsna tüki aja pärast, ta ei kiirustanud üldse), siis sain ka mina minema hakata ja läksin siis metrooga. Mõtlesin, et huvitav, kuhu üldse sõita ja tulin mingis suvakas peatuses maha, mis juhtus olema Eiffeli torni peatus. Põnev. Tegin siis suht sama marsruuti, nagu ikka olen teinud, vist suutsin hoiduda Eiffelist pilti tegemisest. Aga otsustasin kõndida selle Pompidou juurde, et seda ka soovitati ja nii. Kõnnin ma mis ma kõnnin, aga üles ei leia. Ja ei leidnudki lõpuks, ostsin hoopis endale suveriiripoest uue koti, sest mu kõrgkvaliteediline Terranova kott ei pidanud enam vastu. Ja siis jõudsin jälle Notre Dame'ini ja kuna ma pidin minema oma uue sõbraga kokku saama, siis üritasin leida metroo üles. See eriti mul ei õnnestunud, sest alguses oli mul liiga palju aega ja ma ei tahtnud veel minna, aga pärast ei leidnud ühtegi metrood üles. Ja õnneks jäi siis mu kõrval seisma takso, küsis kuhu ma lähen ja ütles, et hüppa peale. Ma ütlesin, et je n'ai pas d'argent, aga ta lihtsalt kehitas õlgu ja ütles, et pas probleme. Nii ma siis sõitsingi tasuta taksoga, juht veel pärast ütles vous etes tres jolie. Läks hästi, eks eks. :D

Sõbraga läksime pmst samma kohta jälle, Notre Dame'i juurde, aga kuidagi niimoodi tagantpoolt, et nägi ka jube ilus, aga teistsugune välja. Väga kena, aga ma eriti häid pilte ei saanud, sest õues oli juba pime ja kaamera ei händelinud ära. Või mina. Aga pigem ju kaamera. :) Siis kõndisime veel ringi, nägin kahte ülikooli ja oleks näinud ka paari parki, aga need olid suletud, ja siis läksime juba laiali, tunduvalt varem kui eile. Ja siis, kolm metrood hiljem, jõudsin "koju".

Ja siin ma olen, host norskab jube valjusti teises toas. 10 minuti jooksul pärast voodisse minemist hakkas ta juba sellega pihta, ja nüüd, üle poole tunni hiljem, pole ta veel lõpetanud. Amazing.

Homme tahaksin minna ühele klassika kontserdile, aga see maksab 27,5€. Pole veel otsustanud, aga kuna minu lemmik klassikaline pala tuleb esitusele, siis oleks ilgelt lahe minna (Thais "Meditation").

Ma olen väsinud.

Palvetage ikka.

Hullupea reis vol 3

2011-08-11T05:04:00.000+03:00

Täna ärkasin, peas mõte: "pekki...". Miks? No esiteks (ja viimaseks), kell oli 14. Eesti lugejate jaoks 15 ja Inglismaa lugejate jaoks 13. Tegin ikka korralikult oma Stockholmis puudu jäänud une tasa. Kell on praegu 3.40, aga loodan, et homme sama ei juhtu. Õnneks mu host ütles, et 10-11 paiku tuuakse talle siia mingi pakk, mille ma pean vastu võtma, nii et siis saab vast üles. :)

Aga kui ärkasin, siis vaatasin, et mu Gmaili inboxis oli kiri CouchSurfingu kodulehelt, üks pariislane ütles, et kui ma tahan, et keegi linnatuuri teeks, siis võin ühendust võtta. Kirjutasin kohe vastu ja siis sellest saigi asja. Kahjuks küll jäi kokkulepitud kohtumisajaks kell 22.30, nii et oli aega päeva sisustada.

Läksin siis välja ja otsustasin, et ei lähe kohe linna turistide juurde, vaid vaatan "oma kodukohas" ringi. Tegin oma esimese päris prantsuskeelse ostu. Ostsin poest natuke söögipoolist ja lisasin "un baguette aussi s'il vous plait". Enam prantslaslikumaks ei lähe, ma ütlen. :D Siis kõndisin veel ringi ja ostsin allergiatablette, sest hosti juures on sulepadi ja -tekk, ja ärgates olid silmaalused veids paistes. Siis nägin, et üks sildike ütles, et kuskil peaks olema mingi Jardin de keegi ( ei mäleta enam, ei leidnud üles ka, nii et arvatavasti mingi väike väike asi, kuigi aed võiks ju näha olla). Siis kõndisin veidi veel ja läksin metrooga linna. See viis ilusti Arc de Triomphe'i juurde, aga ma läksin sealt edasi hoopis Louvre'i poole. Vaatasin, mis tänavatpidi sinna saab ja hakkasin tammumata, teadmata, kui friiking pikk maa see tegelikult on :D Tee peal tegin palju pilte, Luis Vuittoni ja Abercrombie&Fitch poodide uste ees olid järjekorrad, sest sisse lasti mingi teatud arv inimesi korraga. Huvitav. Sellel tänaval (Avenue de Champs-Elysée) oli veel palju palju ilusat, kuigi ma eriti palju pilti ei teinud. Natuke tegin. Käisin veel natuke oma marsruudilt väljas, vaatamas Hotel d'Invalides, mis on endine Musée d'Armée või midagi sellist. Oli ikka ilusaid asju, tõesti.

Veel läksin oma marsruudilt välja, sest nägin ühte ilusat pargikest, mõtlesin, et puhkan seal veids jalga. Aga tuli välja, et see park oligi see, mis oli täpselt Louvre'i ees. Eriti mugav :) Läksin siis Louvre'i poole, mõtlesin, et teen väljast pilti ja on linnuke kirjas, et nähtud. Aga see oli ta-su-ta, nii et läksin ikka sisse ka. Mul oli mingi 1-1,5 tundi aega, nii et ma eriti palju ei näinud, aga Mona Lisa vaatasin ikka üle. Täitsa... tavaline. Võis leida täiesti tühjasid ruume, aga Mona Lisa juures oli pidevalt mingi 20-30 inimest. Trügisin ka hulka, tegin oma pildi ära ja vaatasin edasi. Seal on ikka nii mõndagi ilusat, aga kunst on minu jaoks selline... noh, et tahaks kultuurne olla, aga eriti pole minu thing, kuigi ma väga hindan seda, kui inimesed seda hästi teevad. Mõni asi oli loomulikult selline, et ma võiks ise ka parema teha, aga kui see on kunst, siis see on kunst, pole mõtet vaielda. ;)

Ja siis läksin ja otsisin metroo üles, et oma uue sõbraga kohtuda. Sõitsin ühe peatuse vale metrooga, siis sain aru, et see sobib ka ja olin 40 minutit liiga vara meie kohtumiskohas. Tegin pilti ja vaatasin, et seal on üks kontsert, kuhu ma tahaks minna, aga see on reedel ja ma ei tea, kas nii kaua on mõtet Pariisis olla. Aga eks näis, räägin hostiga ja vaatab seda asja. See on mingi tore klassikaline kontsert, tõotab tulla ilus. Sain siis kokku selle sõbraga ja käisime koos ikka üsna pikki maid, ta viis mind Notre Dame'i juurde ja näitas veel igast erinevaid asju ja väga väga käis peale, et ma oma prantsuskeelt praktiseeriks. Väga tahaks, aga ma ikka ei oska üldse... Ta rääkis vahepeal ainult prantsuskeeles, aga ma tõesti ei saanud essugi aru, sest see, mida õpetatakse eesti koolides, on siiski tunduvalt erinev sellest, mida kõneleb päris prantslane. Aga polnud hullu, ta sai inglise keeles hakkama küll. Tulevikus võtan küll agendasse see kaunis keel ikka suhu saada.

Igatahes, me hängisime koos, kuni kell oli juba kaua, nii et pidin taksoga tagasi "koju" tulema. 17€ nagu nalja. Homse õhtu vist plaanin siiski kuidagi paremini.

Paar fakti:

Valgusfoorid on siin tugevalt soovituslikud. Eriti jalakäijatele, aga mitte ainult.

Bisnesmen sõidab rolleri või jalgrattaga, see on cool.

Tänan tähelepanu eest, mul on kõik hästi, palvetage veel. :)

Hullupea reis vol 2

2011-08-10T02:26:00.001+03:00

Bonjour (ilmselgelt on nuit, kui ma seda kirjutan, aga oh well, eks ole...), mes amis, je suis à Paris! Tänane päev on juba täitsa nagu päev olnud. Kui tahtsin lennuki peale minna, pidin minema läbi kontrolli, kes siis mu kotti kaalus. (Tln-Stock teel seda ei juhtunud.) Ülekilosid oli ca 3. Jooksin vetsu, panin umbes 2kg riideid selga ning võtsin vedelikud ja läpaka kätte ja oldi mu 9,6 kiloga rahul. Lennuk tõusis õhku kell 6.40 ja Beauvais'sse (eesti keeles vaja ju korrektselt kirjutada... loe: boveesse) jõudis ta kuskil kella 9 paiku. Rootsis ja Prantsusmaal on sama aeg, et te teaks.

Jõudsin siis Beauvais'sse ja ostsin endale bussipileti (15€, wuhuu) Pariisi. Buss sai täis pakitud, inimesed (mina nende hulgas) veel järjekorras ja naine karjub, who is alone? Alone? Ma siis noh, et jah, et mina noh.. ja ta ütleb Good, you can come. Nii et sain esimese bussi peale ja ei pidanud järgmist ootama. Nii lennu kui bussisõidu magasin ma maha, sest eelmine öö ei olnud just liiga unelmate puhkus. ca 2-3 tundi und vast sai kokku. Lend ja bussisõit juurde arvestada, tuleb ca 2-3 juurde. Ja jõudsin siis Pariisi. Polnud esialgu õrnematki aimu, kuhu ma minema pean, nii et otsustasin minna massiga kaasa. Õnneks läks mass õiges suunas ja kui see laiali läks, siis oskasin ise õigesti ennast edasi juhtida. Hakkasin mööda mingit tänavat kõndima, järsku vaatan - taamalt vaatab vastu Arc de Triomphe. Läksin kõigepealt sööma ja internetti (nett tasuta, aga ostsin elu kõige kallima cesari salati..) ning alles siis sammusin edasi selle kuulsuse poole. Pilti ma sellest ei teinud, sest ma ei viitsinud kaamerat kotist välja otsida. Telefoniga tegelt tegin ja saatsin Annile, kes minult tõendusmaterjali nõudis. Siis mõtlesin, et võiks minna edasi Eiffeli juurde. Võtsin kaardi ette (aitäh, Laura) ning teadmata, mis pidi seda üldse käes hoida, hakkasin sammuma. Sammun sammun, järsku vaatan kella 10 suunas ja ongi - Eiffeli torn vahib vastu nagu see oleks kõige tavalisem asi maailmas. Tegin sellest paar pilti ning otsustasin ringiga sinna minna, sest tundus, et otse vast ei saa. Ja mul tuli lihtsalt hästi suur naeratus näole, kui ma seda nägin. Lähemalt siis. Mõtlesin, et täitsa pael, ma olengi siin. Ja ma pean ütlema, et tegin sellest ikka väga mitu pilti, eest, tagant, alt, külje pealt... Sinna sisse ma ei roninud, päris kallis on teine. Et pigem paneks selle raha Louvre'i alla. Eks näis, eks näis. Läksin torni alt läbi ja natuke eemale muruplatsile, kus tsillis üsna palju inimesi, nii et ma läksin ka. Panin koti pea alla ja jaki muu alla ning nautisin. Päikest, und, Pariisi.

Siis läksin edasi, plaaniga otsida kohvikut, kus istuda ja netis olla. Aga sinna jõudmiseks läks mul umbes 2 tundi, sest ma ei teadnud täpselt, kus ma olen ja kuhu lähen. Aga jõudsin! Ning siis jõudis kätte aeg minna metrooga sinna, kuhu host minna käskis. Sain Karimiga kokku ja läksime ta koju ning ajasime juttu. Ta on ülilahe inimene, kõik muretsejad, võite lõpetada. Tegi meile ka süüa ja pani head muusikat ja rääkis oma kontsertide elamustest ja CouchSurfingu kogemustest ja nii. Ja siis rääkisin päris palju Sikuga Skype'is ning Karim läks oma tuppa interneti pokkerit mängima. Ja siin ma siis olen. Ilge uni on peal, aga mõtlesin, et tahaks midagi ikka kirja panna enne kui tuduma hakkan.

Hoidke jätkuvalt palves, et rahadega tuleks kõik ilusti välja ja ma leiaks endale õigel ajal head hostid ning et suudaks ühtlasi ka paika panna, kuhu minna tahan.

Aitäh, side lõpp!

Hullupea reis vol 1

2011-08-08T21:08:00.002+03:00

Olen jõudnud omadega.. mitte just eriti kaugele.. Viimased kolm tundi olen veetnud Stockholm Skavsta lennujaama kõrval oleva hotelli lounge'is. Ostsin endale 50 SEKi eest 3 tundi internetti ja see hakkab vaikselt otsa saama. Kaalun, kas võtta siiski siin tuba ja magada korralikult, või veeta öö lennujaamas. Homme saate teada! ;)

Igatahes. So far so good, loodan, et edasi läheb ka sujuvalt. Palvetage ikka ja praegu eriti mu esimese hosti eest, kes kahjuks ei ole mu kirjale veel vastanud, milles ta peaks ütlema, millal ja kus kokku saame. :)

Pilti olen teinud lennukist avanevatest vaadetest. Ikka tõeliselt ilus on see asi...

20-aastase pätu esimesed mõtted.

2011-08-08T10:42:00.002+03:00

Minu jaoks on lihtsalt... imelik..., et ma just 20 aastat vanaks sain. Üritasin veel eile õhtul enne magamaminemist mõelda sellele ja harjuda mõttega, aga kuidagi.. ma ei tea, vist ei jõudnudki kohale. Võib-olla ei olegi eriti millelgi kohale jõuda, aga igatahes, kui on, siis ta ei ole jõudnud. Mis nüüd teisiti on või kuidas nüüd käituma peab või ... Vast ei peagi tegelikult midagi muutma hakkama niimoodi jõuga, vaid see... küpsus või mis iganes asi ta on, vist tuleb ise ajaga? Tuleb või? :D Ehk tuleb.

Praegu pean oma 20-aastase aju panema tööle, et välja mõelda, mida kaheks nädalaks endale käsipagasisse pakkida ja mis pole eriti oluline. Mõeldes veel ka sellele, et jääks ruumi asjade tagasi toomiseks. Ei ole lihtne. + pean minema poodi šokolaadi ostma. Ja üldse see reis on veel üks asi, mis ei jõua kohale ja millega on raske harjuda - tegelt ka, mida purki, et ma üksinda kaheks nädalaks võõrasse riiki lähen, teadmata, kus olen või mida teen. Ei ole väga tark minust. Aga ma loodan, et sellest tuleb üks positiivne seiklus ja midagi, millest lastele rääkida... et kuidas ma nende isaga kohtusin :D OK, nali-nali, ma ei ole nii meeleheitel (kuigi juba 20 ja vallaline :| ). Hehe, oh neid nalju, eks.

Igatahes, mida ma ikka ibatan, 20 olla on tore, Prantsusmaale minna on väga tore, pakkida ei ole tore.

Võite palun aitäh mind palvetes täiega meeles pidada, et kõik lihtsalt... sujuks. See oleks imetabane. :) Et oleks võimalusi oma usku tugevdada ja jagada, silmi, et näha kõiges Jumalat, tarkust, et plaanida järgmisi samme. Et ma lihtsalt usaldaks Jumalat ja teaksin, et kõik on tema kätes. Eks. :)

Aitäh teile mu kallid sõbrad.

Tervitustega,
20-aastane Liisu... Mariliis.

Pariisi lähen kindlalt, ülejäänu kohta veel ei tea. Päris tore, mis? ;)

Luulet

2011-08-06T15:24:00.001+03:00

Leidsin ühe luuletuse. Ei ole minu kirjutatud, aga see-eest on lihtsalt... nii armas.

on the way to my journeys end
the light of day was to think of you smile
A poem worthy of you I started constructing
yet, words, obstructing, felt too small
so I leave you with this:
you are like poetry in motion
realizing I had made a poem
by simply saying the words,
perhaps if I say be mine, you will be mine
be mine

Tere, olen Poolas.

2011-08-03T01:11:00.001+03:00

Ma hakkan vist suureks kasvama... olen tööreisil Poolas. Whaaaat??? Uskumatu, ma tean. OK, see on kõigest koolitus, aga asi seegi.

Olen siin põhimõtteliselt oma ülemusega ja veel ühe naisega Lätist. See, et nendega olen, tähendab seda, et me tulime Riiast sama lennukiga ja nad on stuck with me. Esmaspäeval jõudsime siia kohale, veetsime aega linnas nimega Gdańsk (ca 400km Varssavist kuskile poole..). Väga kehv ilm oli, kui jõudsime, nii et läksime paduka eest restorani varju. Ja siis pärast söömist ütles ülemus, et OK, kohtume kell 19.30 seal-ja-seal, et ei pea kõik koos ringi käima, muidu peame ootama üksteise järele ja nii. Nii ma siis jäin üksinda lambikasse linna Poolas, kell oli 15.00 ja ma ei teadnud tõesti, mida teha, kuhu minna või kuidas olla. Ostsin Costa Coffee'st suure kohvi (massive, tegelt ka..) ja hakkasin tiirutama mööda linna ja aeg veeeeenniiiiiiiisss... kuni jõudsin kaubanduskeskuseni ja siis oli pmst aeg läbi ka (need viimased paar tundi, mis oli vaja sisustada). Jätsin natuke raha sinna, muidu oleks rahakott liiga raske olnud, et edasi-tagasi tassida. Mõistagi. Muidu on Gdańsk.. no suht OK linn, mitte just eriti ilus, aga täitsa vaadatav ja käidav.

Siis läksime tagasi oma hotelli, või noh... jah, hotell on kuidagi imelik öelda selle kohta. Selle nimi on Palaz w Leznie ja selles suhtes on hea, et ainult üks prussakas oli mu toas ja internetikaablit, fööni ning triikrauda ja -lauda on võimalik vastuvõtulauast küsida. Ja süüa pakutakse ka. Kahjuks on see kuskil .. pekis, nii et iga päev kulub meil umbes 50€, et sõita hotellist koolituse kohta, tagasi hotelli, linna jne. Õnneks ei lähe see minu rahakotist...

Täna käisime linnakeses nimega Sopot. Väga ilus mu arust, kuigi hästi.. igav... Takso pani meid maha peatänaval ja seal oli nii paremal kui vasakul üks lõputu rida söögikohti - baarid, kohvikud, lounge'id, restoranid, jms. Ja siis oli suveniiriputkasid ja tänavakunstnikke ja tänavamuusikuid. Üks ainuke riidepood - Reserved. Aga vähemasti on Sopotis rand, ehkki vesi on seal kergelt mustjas. Taaskord ditchisid mind mu lätlased, aga seekord sain aega veeta meie taanlasest koolitajaga, kes on noor naine puhta ameerika aktsendiga. Täiesti imeline vaheldus läti ja poola aktsentidele. Temaga oli väga tore, huumor täitsa klapib minu omaga ja üldse väga .. vahva. Siis käisime söömas mingis imelikus kohas, kus on maailma väikseim menüü ja siis ostsin Coffee Heavenist kohvi, mis oli kohe väga hea. Üks hea asi Poolas - kui sa ostad suure kohvi, siis see on ikka suur!!! Medium siin on nagu meie suur-suur ja siinne suur on nagu .. suurem, kui meil üldse miski :D Et kohvi isu saab pikaks ajaks rahuldatud selleks ajaks. Ja see suur-suur maksab siis 13 žlotti, mis on 3,25€. Totally worth it.

Igatahes. See on nagu enamjaolt kõik.. Kui on küsimust, palun esita! ;)

Siuke cool maja on Sopotis. (pilt netist, ma ei viitsinud ise pildistada :P)

Coffee With God

2011-07-29T09:31:00.002+03:00

http://www.youtube.com/watch?v=-xU9GR4H0WQ

Oleks ainult tahtejõudu, et seda aega võtta, siis olekski elu ilusam. :)

Uskumatu...

2011-07-27T12:06:00.000+03:00

Olen kuulnud raadiost ja lugenud internetist Utøya saare sündmuste kohta. Ja ei mahu pähe, kuidas see kõik üldse võimalik on. KUIDAS ometi... Lugesin pisarsilmil ellujäänute kirjeldusi juhtunust, pealtnägijate tunnistusi ja tavalisi ajaleheartikleid, kuidas Breivik tunnistas üles, et ta on mõrvade taga, tegemist ei olnud kuritegude vaid hädavajalikkusega, kuidas ta otsustas kasutada selliseid kuule, mis võimalikult palju vigastusi tekitavad, kuidas maksimaalne karistus Breivikule on 21 aastat vangistust, mille ta veedab luksusvanglas. Ma ei saa aru, lihtsalt ei saa aru, kuidas saab üks inimene otsustada, et lihtsalt üks hunnik inimesi ei ole väärt elama. Mis mõttes see võimalik on.. Oeh... Jumal mõistab õiglast kohut.

Heureka

2011-07-26T09:03:00.003+03:00

<<<>>>
Matteuse
Evangeelium
peatükk 5,
salm 16:
>>><<<
Nõnda paistku teiegi valgus inimestele,
et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.
<<<>>>
Meie teeme
häid tegusid -
Isale kuulub
ülistus.
>>><<<
Nii käib.
<<<>>>
>>><<<
<<<>>>
>>><<<
<<<>>>

Nädalavahetusest

2011-07-25T12:34:00.003+03:00

Mõtlesin, et kirjutaks natukene oma nädalavahetusest ka. Pikk versioon, mis ma kirjutasin Krissule (lühemaks versiooniks keri allapoole!):

Kui te ära läksite, siis ma tõusin suht üles ka. Sõin hommikust natuke, siis käisin jooksmas ja siis sõin veel.

Siis mõtlesin, et koristan veids, aga nii palav oli, et üldse ei edenenud. Siis saatsin Imrele ja Janetile sõnumid, et tunni pärast saab meie juures lõunat (siis oli kell juba 12 läbi). Siis läksin poodi, ostsin riisi, Uncle Ben's Sweet & Sour kastet, tomatipastat, jäätist ja arbuusi ja läksin koju süüa tegema. Vahepeal valisin pühapäevaks laulud välja. Siis tulid varsti Imre ja Janet, kellega sõime koos ja rääkisime juttu ja varsti hakkas pihta loomulikult mingi Youtube'i pidu. Kasutasime emme arvuti monitori, see on hea suur. Siis Imre käis vahepeal ära Marii juures, rõdu pahteldamas ja siis sai oma ema ja õega kokku, me Janetiga vahepeal tsillisime niisama ja siis otsustasime, et teeme kooki. Siis otsisime retsepti ja kirjutasime välja, mida selle jaoks vaja on ja läksime Selverisse. Selverisse sellepärast, et me eeldasime, et sealt saab köögikaalu ka osta, kuna meie oma ei tööta enam. Aga Selveris ei müüda köögikaalusid, nii et läksime igaks juhuks Maximast läbi, kus müüdi ka suht kõike peale selle. Siis läksime koju, kus Janet sai kõne oma emalt, kes ütles, et Janet käiks enne koju minemist poest läbi. Siis otsustasin, et käime parem kohe siis poest läbi, sest kes teab, mis kell Janet ära läheb. Niisiis sõitsime Mustika Prismasse, kuna siis saime kohe Janeti emale stuffi ära viia ja lisaks sellele müüdi seal ka köögikaalusid. Siis veetsime mingi 10 minutit Janeti juures ja sõitsime jälle meie koju. Tegime siis kooki, mille nimi on "Kook kolmes vaatuses." Mõtlesime, et saab õhtul süüa, kui Imre tagasi tuleb (plaanisime õhtul filmi vaadata). Koogi esimene vaatus on põhi, mis on põhimõtteliselt brownie kook. Teine vaatus on juustukook, mis läheb sinna brownie peale. Ja kolmas vaatus on vaarikavaht, mille me tegime lihtsalt marjavahuks (vahukoor segatud/mikserdatud marjadega), sest me kumbki ei fänna väga vaarikaid. Ja kui kook oli ahjus (enne vahukoore lisamist siis), lugesime retseptist, et GREAT, kook peab mõne tunni külmas veetma. Imre jonnimise peale andsime talle siiski ühe tüki maitsta. Väga hea oli. Siis vaatasime filmi nimega Arthur, aga kuna Imre jõudis alles kella kümne paiku ja natuke läks aega enne kui vaatama hakkasime, siis ei vaadanud keegi meist seda lõpuni. Imre läks viimasele bussile, Janet viimasele trollile ja mina ei viitsinud seda lihtsalt edasi vaadata, sest kahjuks Russell Brand ei ole väga hea näitleja ikkagist. Ma läksin hoopis vanni. Peab ju vannis käima, kui üksi kodus olen, eks. Ja siis koristasin nii kaua kui juuksed kuivasid. Ja siis panin endale äratuse kella 7:30ks ja läksin magama.

Pühapäeval ärkasin Martini kõne peale kell 10:50. Küsis, kas ma lähen kirikusse. Mõtlesin: pekkipekkipekkiPEKKI! Ütlesin, et noh.. jõuan 1,5 tunni pärast, kui tulen. Otsustasime, et pole mõtet. Siis tõusin voodist üles ja hakkasin endale praemuna tegema. Panin käima ühe Newspringi koguduse teenistuse. Seal on alguses ka ülistuse osa, nii et kui praemuna valmis, laulsin kaasa, kuna otsustasin, et kirikus ikka peab korralikult kaasa tegema. Siis sõin praemuna ja kuulasin jutlust. Ja kui praemuna oli otsas, siis sõin putru. Ja kui puder oli otsas, siis sõin šokolaadihelbeid piimaga. Samal ajal kuulasin jutlust ja mõtlesin, et jube hea jutlus ikka. Vahepeal olid mõned korrad pisarad silmas ka. See ju näitab, et on hea! Eks ole. Igatahes, siis sai kirik läbi, rääkisin Janetiga, et mis keiss on. Janet magas ka sisse ja ei läinud kirikusse. Kuna pidime Pesuriga kokku saama, siis tegime mõlemad omi asju, kuni Janet käskis mul Pesurile helistada. Ja siis helistasin Pesurile, kes võttis vastu ja ütles, et helistab mulle kohe tagasi. Ja kui ta tagasi helistas, siis leppisime kokku, et hakkame kõik minema ja saame Selveris kokku. Siis vahetasin paar korda riideid ja hakkasin Selverisse minema. Palav hakkas. Siis sain Pesuriga kokku ja ootasime Selveris pingi peal Janetit. Janet tuli, siis läksime poodi sisse ja hakkasime mõtlema, mida üldse tegema peaks. Söögiks siis. Otsustasime lõpuks pärast pikki mõttepause, et läheb eilne toit kordusele. Ostsime siis samad asjad ja läksime edasi. Edasiminek tähendas, et läksime Säästukasse, kust tahtsime arbuusi osta. Ma jäin asjadega välja ootama, Janet ja Pesur läksid jahile. Tulid sealt välja kõige suurema arbuusiga, mida ma näinud olen. Ütlesid, et see oli seal viimane ja kaalus peaaegu 10 kilo. Siis läksime koju ja hakkasime süüa tegema. Siis lõikas Pesur arbuusi lahti ja tuli välja, et see on seest peaaegu täiesti õõnes. Servades oli umbes 2 cm arbuusi ja ülejäänud oli plöga või tühi. Siis naersime ja kuna meil olid prügikotid otsas, läksin jälle poodi neid ostma. Siis ostsin prügikotte, vetsupaberit ja uue arbuusi, mis oli seekord palju ... täiem. Siis sai toit valmis ja me hakkasime sööma ja jätkasime oma jutuajamisi. Siis mõtlesime, et võiks filmi vaadata. Aga siis me ei leidnud ühtegi head varianti, nii et otsustasime, et sööme kooki ja joome Janeti ostetud lastešampust, mille korgi ta aknast välja lennutas ja see lendas väga väga kaugele. Ja siis rääkisime veel palju juttu ja siis hakkasime ülistuslaule kuulama ja laulma ja siis varsti pidi Pesur ära minema, et viimasele rongile jõuda. Janet jäi veel minuga ning mõne aja pärast tuli ka Imre, sest ta unustas laupäeval oma kohvipaki meile. Siis helistasite teie. Siis läks Janet koju ja mina ja Imre vaatasime lühifilmi nimega The Butterfly Circus, mis oli väga hea. Siis sai see läbi ja Imre läks vetsu, mille ajal ma vaatasin talle bussiaegu. Selgus, et ta peab suht kohe ära minema, et viimasele bussile jõuda. Siis ta läks ära ja ma hakkasin koristama. Ja siis panin öösärgi selga ja siis tulid teised koju. Siis ma veel rääkisin natuke Gretega, natuke Sikuga, natuke emmega ja läksin magama.

Aga lühida(ma)lt... Sain päris palju aega veeta oma sõpradega. Reede õhtul läks lahti ja laupäev-pühapäev läks edasi. Kuna mu kodupere läks Hiiumaale, siis oli kodu minu päralt ja ma kasutasin seda täitsa ära, Janet ja Imre käisid laupäeval külas ja Janet ja Üllar pühapäeval. Tsillisime, tegime koos süüa, vaatasime arvutitest asju ja rääkisime põnevaid asju. Esimene kord vist Janeti ja Üllariga niimoodi tõsiselt juttu ajada, ja ma pean ütlema, et see oli täiega mõnus. Rääkisime elust ja surmast ja hirmudest ja rõõmudest ja tulevikust ja minevikust ja usust ja muidu toredustest.

Väga mõnus aeg koos kallite inimestega, kuigi oleksin väga hea meelega ka oma laheda perega Hiiumaal olnud.

Kes tahab millalgi head toitu teha, siis soovitan: riis + Uncle Ben'si Sweet&Sour + kanatükid. Imeline.

Kes tahab millalgi head kooki teha, siis soovitan: kook kolmes vaatuses: brownie + cheesecake + marjavaht. Annan retsepti, kui tahad.

Olen Jumalale tänulik selle nädalavahetuse eest. Ma armastan Teda täiega. Pole midagi öelda...

Sun Stands Still

2011-07-25T10:54:00.001+03:00

Pühapäeva hommik möödus minu jaoks plaanitust teistmoodi. Plaan oli ärgata õigel ajal ja minna Viimsisse klaverit mängima. Tegelikkus oli see, et ärkasin kell 10:50 Martini kõne peale, et jou, tuled või? Ütlesin, et jõuan 1,5 tunni pärast. Otsustasime, et ma vast ei hakka siis minema. Aga kuna tegemist oli siiski pühapäevaga, siis ei tahtnud ma seda niisama tühja lasta. Võtsin siis ette Newspring koguduse kodulehe ja pika valimise peale valisin sealt jutluse pealkirjaga Sun Stands Still. Ja see oli nii hea minu arvates. Jutlustajaks oli kolmekümnendates mees, kes rajas viis aastat tagasi kaheksa inimesega koguduse, kus nüüdseks käib 11 000 inimest. Tema jutluse point: 'If you’re crazy enough to pray it, God’s powerful enough to perform it.' Vähemalt see oli üks pointidest, mis mulle väga eredalt meelde jäi.

Jutluse aluseks oli kirjakoht Joosua 10:7-14. Joosua tegi oma elus mõningad valed otsused, mille tulemusena pidi ta pidama lahingu, mis Jumalal tema jaoks üldse plaanis ei olnud. Sellest hoolimata palus ta Jumalat endale appi ja Jumal läks talle appi. Aga see ei olnud mingi lihtne palve. Joosua palvetas reaalselt seda, et päev oleks pikem.

¹²Siis Joosua rääkis Issandaga sel päeval, kui Issand andis

emorlased Iisraeli laste kätte, ja ütles Iisraeli nähes: "Päike, püsi paigal Gibeonis ja kuu, Ajjaloni orus!"¹³Ja päike püsis paigal ning kuu jäi seisma, kuni rahvas oli kätte maksnud oma vaenlastele. Eks see ole kirja pandud Õiglase raamatus? Ja päike seisis keset taevast ega tõtanud loojuma peaaegu kogu päeva.¹⁴Ei enne ega pärast ole olnud selle päeva sarnast, et Issand oleks võtnud kuulda ühe mehe häält. Aga Issand sõdis Iisraeli eest.

Ükskõik, mis su elus praegu toimub, mis mure või probleem sul on, ükskõik, millise palvega sa Jumala poole pöördud - see ei saa olla suurem kui palve jätta aeg seisma. Miski pole võimatu. Vana hea tõde, aga imehea meeldetuletus sellest, et Jumal ei ole mitte ainult võimas, vaid kõikvõimas. Palu ja sulle antakse. Omal ajal. Aga ära loobu, ära väsi, ära tüdi.

Läks südamesse.

NB! See sissekanne kannab alapealkirja: Liisu kuulas jutlust.

Maarja on awesome.

2011-07-21T16:00:00.004+03:00

Ja kui ma ütlen Maarja, siis seekord ei mõtle ma ühtegi Maarjat, kelle perekonnanime ma tean. Ma räägin Maarjast, kes tegi ühe väikese olulise asja, mis natuke muutis ajalugu - sünnitas Jeesuse.

Kui sina olid 12-13-14-15-16-aastane tüdruk (eeldades, et sa oled kunagi olnud 12-13-14-15-16-aastane tüdruk), mida sa tegid? Ma ei mäleta tegelt eriti.. 15-16 juba natuke mäletan, siis läks põnevamaks elu, aga mis enne seda oli, who knows. Kohe kindlasti ei mõelnud ma sellele, et oh, võiks lapse sünnitada.

Maarja oli tõenäoliselt 12-13-14-15-16-aastane suhteliselt vaene, arvatavasti kirjaoskamatu, puussepa Joosepiga kihlatud neitsi, kui ingel talle ilmus ja ütles, et „sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.” Kui mina oleksin Maarja, siis oleks mu reaktsioon olnud tiba teistsugune... Ma arvan. Aga mida tegi Maarja? Maarja ülistas. Luuka 1:46-56:

⁴⁶ Ja Maarja ütles:

"Mu hing ülistab Issandat
⁴⁷ ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast,
⁴⁸ sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale.
Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved,
⁴⁹ sest mulle on suuri asju teinud Vägev,
ja püha on tema nimi
⁵⁰ ja tema halastus kestab põlvest põlveni
neile, kes teda kardavad.
⁵¹ Ta on näidanud oma käsivarre kangust,
ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt.
⁵² Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt
ja ülendanud alandlikke,
⁵³ näljaseid on ta täitnud heade andidega,
ent rikkad saatnud minema tühjalt.
⁵⁴ Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli,
pidades meeles oma halastust,
⁵⁵ nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja
tema järglastele igavesti."

Täielikus usalduses peitub täielik ülistus.

Selle asemel, et muretseda, ülistame! Maarjal oli palju palju põhjuseid, miks olla mures – ta oli noor; ta ei olnud kindel, kuidas Jooseb reageerib, ja üksikemana pole palju võimalusi, kuidas vastu pidada; ta maine läks tavalisest noorest tüdrukust hooraks ja abielurikkujaks, kes tavaliselt viidi linnaväljakule, võeti paljaks, pandi kaltsud selga ja peksti ning loobiti kividega; ta ei teadnud, kuidas ta pere reageerib; tol ajal surid paljud naised sünnitusel ja lapsed imikutena.

Maarja oli kirjaoskamatu, aga oma ülistuses tõi ta välja Jumala erinevad omadused, mida on Vanas Testamendis välja toodud – Jumal on igavesti Issand, Päästja, kõiketeadev, lugupidav, võimas, isiklik, püha, halastav, väärt meie parimat, väeline, sõltumatu, armuline, lahke, õiglane, alandlik ja ustav.

What’s not to worship? :)

Põhjus, miks me ei ülista, on see, et me arvame, et me oleme pahad, ja me olemegi. Aga me ei mõtle oma päästja peale. Me peame mõtlema kõigepealt oma patule ja siis päästjale. Siis on enam kui küll põhjust, miks laulda, miks usaldada, miks ülistada, miks kiita läbi oma murede, läbi oma raskuste, millele Jumalal on juba lahendus. Mmh, mõnus.

Worship your way into worship – you sing until you feel it, not because you feel it.

Aamen.

NB! See sissekanne kannab alapealkirja: Liisu kuulas jutlust.

Hb 1:5-13

2011-06-29T10:47:00.001+03:00

See on üks kirjakoht, mis iga kord natuke hämmastab mind. Kuidas Jumal ütleb Poja kohta.. Jumala kohta. See on lihtsalt.. kuidagi... njah, ma ei tea seda sõna. Aga see on!

⁵ Sest missugusele inglile on Jumal kunagi öelnud:
"Sina oled mu Poeg,
täna ma sünnitasin sinu."?
Ja veel:
"Mina olen temale Isaks
ja tema saab minule Pojaks!"?
⁶ Aga kui ta toob oma esmasündinu maa peale, siis ta ütleb:
"Ka kõik Jumala inglid kummardagu teda!"
⁷ Inglite kohta ta ütleb küll:
"Ta teeb oma inglid tuulteks
ja oma teenijad tuleleegiks."
⁸ Aga Pojale ta ütleb:
"Sinu troon, Jumal, seisab igavesest ajast igavesti
ja õiglus on su kuningakepp.
⁹ Sa oled armastanud õigust ja vihanud ülekohut,
seepärast on Jumal, sinu Jumal sind võidnud
rõõmuõliga enam kui su kaaslasi."
¹⁰ Ja:
"Sina, Issand, oled alguses rajanud maa
ja taevad on su kätetöö.
¹¹ Need hävivad, aga sina jääd seisma,
kõik nad kuluvad nagu kuub
¹² ja sa keerad nad kokku just nagu rõiva,
nagu kuue, ja nad muudetakse.
Aga sina oled ikka seesama
ja sinu aastad ei lõpe."
¹³ Või missugusele inglile on ta kunagi öelnud:
"Istu mu paremale käele,
kuni ma panen su vaenlased su jalajäriks!"?

Täna jäin peaaegu bussi alla

2011-06-28T10:02:00.002+03:00

*Hoiatus: natuke depressiivne postitus, kus on üsna palju sõnakordusi*

Selline pealkiri ongi. Ja see on tõsi ka. Läksin üle tee vilkuva rohelisega, buss tuli üsna kiire hooga, aga jäi siiski õiges kohas pidama. Arvatavasti mul tegelikult ei olnud ohtu, sest ma usun, et see bussijuht ka natuke teadis, mida ta teeb. Aga sealt edasi terve tee tööle (mingi.. 3 minutit..) mõtlesin selle peale, kui äkki võib juhtuda see, et .. ühel hetkel mind enam ei ole. Lähen hommikul kodust välja ja enam sinna tagasi ei lähe. Mõtlesin, et kui buss sõidab mulle otsa... siis mis edasi saab? Suren ära. Ja siis? Kas ma saan praegu täie kindlusega Taeva väravate taha minna, teades, et minu ja Jumala vahel on kõik ponks? Kui ma kord lähen, siis ma ei saa tulla tagasi oma vigu parandama. Elu uuesti elama. Nii see kahjuks ei käi. Kõik otsused, mis ma praegu teen, mõjutavad mu edasist elu. Ja ma arvan, et ei ole mõtet teha teadlikult seda natuke kehvemat otsust, sest ma ei tea, milline on mu elu viimane otsus. Tasub elada täiega, tasub elada nii, et iga päev on kingitus, tasub elada nii, et kingitused võivad järsku otsa saada. See ei tähenda elamist hirmus, see tähendab, et kui ma hommikul ärkan, peaksin tegema uuesti ja jälle otsuse Jumala kasuks, peaksin esimese asjana ütlema TERE HOMMIKUST, JUMAL!, mitte pekkipekkipekki. Ja viimase asjana õhtul AITÄH SELLE PÄEVA EEST, JUMAL!, mitte õõhmaolenniiväsinudeteiviitsienamühtegisõnaöeldapekkipekkipekki. Jumal tahab meile parimat - tuleb siis ise ka endale parimat tahta.

JAMIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII

2011-06-09T10:23:00.002+03:00

roquai.

HEA BÄND!!!

Tallinnas olen kogu aeg

2011-06-07T14:50:00.003+03:00

Mu eelmisest postitusest jäi selline mulje, et Tartu on maailma parim koht. Täitsa võibki tegelikult olla. Aga tegelikult on ka nii, et mina ju elan Tallinnas ja armastan seda linna. Kui saaks, tahaks kohe päris kesklinnas elada, aga vot ei ole veel miljonär. Tallinn on ilus ja suur. Piisavalt suur, et vähemalt üks linnaosa on minu jaoks nagu üks suur Tundmatu Maa (Lasnamäest jutt.. ikka veel ei julgeks sinna üksi minna vist :D). Aga Tallinn on mõnus. Vahemaad on pikemad kui teistes Eesti linnades, mis teeb sõpradega kokku saamise vähe keerulisemaks, aga mitte võimatuks. Kellel on tahe, seda ei takista eriti miski. Tuleb vast rohkem aega planeerida siin ainult.

Tahaksin uskuda, et olen suurlinnapiiga. Või pigem tahaksin olla suurlinnapiiga. Tahaksin vähemalt natuke aega elada kuskil täie möllu keskel.. Tallinn või London või Pariis või New York või Los Angeles või noh... teate isegi suuri linnu. Ütleme, et Helsingi ja Stockholm ei ole päris need, mida ma silmas peaksin, kuigi kui Tallinn juba on, siis miks mitte ka üks neist. Tahaksin hommikul ärgata oma suurlinnakorteris, teha endale kohvi, (abikaasale musi ;), panna oma ägedad riided selga ja kõndida rahulikult läbi mitte-nii-rahuliku linna, kohv termosega kaasas, oma lemmiku ja suurepärase töökoha poole. Seal on ainult lahedad inimesed ja kuigi mõnikord on vaja mõnda tüütut asja teha, on iga tööpäev suurepärane. Pärast tööd lähen sõbrannaga kohvi jooma või mõnda muud toredat asja tegema ja kui koju jõuan, siis teen mehele süüa või teeb mees mulle süüa või teeme koos süüa. Ja siis on.. tore õhtu kalli abikaasaga.

Praegu on aga hea seegi, mis on. Ma elan ilusas Tallinnas, mul on töökoht, mis ei ole küll otseselt living the dream töökoht, aga olen selle eest siiski väga tänulik. Mul on suurepärane perekond ja sõbrad. Olgem ausad, mul ei ole midagi puudu. Tallinnas elamine meeldib mulle, siin on mu kodu. :)

Tartus ka.

2011-06-06T14:57:00.002+03:00

Päris meeldiv on veeta nädalavahetusi kuskil eemal. Eelmine kord Kadri-Liinaga Saaremaal, nüüd Sikuga Tartus. Üks tripp lemmikum kui teine. Neil oli tegelikult mõni ühine asi - mõnus seltskond, sama Jumal, head söögid. Kaks suurt erinevust - ilm, putukate kogus. Saaremaal oli päris külm. Tuul oli väga suur ja muidu ka õhutemperatuur ei olnud mingi väga soe. Tartus aga sain endale üsna püsiva kleidi selga, sest ma ei arvestanud, et seal soe on, seega ei võtnud päevitusriideid kaasa, aga mängisime päris mõned tunnid rannas võrkpalli. Nii et jejee, elagu parmupäevitus. ;) Aga putukad, õõh... Saaremaal ma ei mäleta, et meil nendega mingit probleemi oleks olnud. Tartus oli peaaegu võimatu paigal seista, sest seal oli hullult palju sääski ja rämedalt õudsalt räigelt palju kihulasi. Ja need viimased on väga jubedad, hammustavad ikka verele, kuigi on mingid ülipisikesed mõttetud elukad. See oli kehv. Aga ausalt öeldes ma arvan, et need putukad (keda oli tõesti haigelt palju), olid terve selle nädalavahetuse ainuke halb asi. No see ka, et pidime pühapäeval nii vara tagasi tulema. Aga seal oli nii-nii tore. Inimesed on toredad ja ilm oli tore ja lihtsalt hea aeg oli. Tundus, et aega on kõike teha, igal pool käia, rahulikult aega maha võtta ja mis kõige olulisem - Tartu slängi õppida. Õigemini selgus pigem, et see on rohkem 3D släng, sest nt salemlane Dan ei olnud nendega niiiiii väga kursis. Aga siiski.

Igatahes, ma mõistan nüüd, miks inimesed Tartusse kipuvad. Miks need, kes sinna lähevad, ei taha sealt tagasi tulla ja miks need, kes sealt Tallinnasse tulevad, seda igatsevad. Seal on aega hingata ja olla. Kõik on lähedal. Ei ole keeruline õhtul inimestega poole ööni chillida (tartu k - timmida), sest kõikide koju on kõikide kodust enam-vähem jalgsitee. Ja kui ei ole nii lühike maa, siis on alati üks Matu võtta, kes oma vinge Opeliga koju viib.

Ma vist lähen varsti jälle Tartusse, võiks ju. ;) It is Neverland.

Ah et Saaremaal...

2011-06-06T14:32:00.000+03:00

Otsustasin, et nüüd võtan ennast kätte ja kirjutan teile, mida ma 27-29 mai tegin. Nimelt käisin Saaremaal! Ah et Saaremaal!? Jah. Just nimelt. Käisin seal Kadri ja Liina-Ly'ga ja pean ütlema, et paremat seltskonda annab otsida. Nad on mu lemmikud. Ja see tripp oli ka mu lemmik. (Pean ütlema, et lemmikuid on rohkem kui üks, sest minu maailmas tohib nii.)

Alustasime nii, et võtsime McDonald'sist garbaaži ja ostsime Rimist tarka toitu ning asusime teele Virtsu poole. Teekond Virtsu möödus nii kiiresti, et ma ei mäletagi, mis me seal tegime. Arvatavasti oli meil väga lõbus ja hea aeg, eriti siis, kui Kadril suurem väsimus üle läks. Kuulasime muusikat Liina-Ly arvutist ja veetsime koos mõnusalt aega - nagu ikka selliste inimestega käib. Aga siis jõudsime praamile liiga vara (läksime siis varasemaga, sellega oli ka tore nali, Liina oleks kohe peale sõitnud, Kadri ütles, et see ei ole meie praam, nii et passisime paar minutit keset tühja välja, enne kui nägime, et meile viibatakse, et võime peale minna. Veids piinlik oli, aga noh... Tallinnast, naised + vahtraleht. Põhiline vabandus terve reisi vältel) ja maksime kohvi eest liiga palju ja ühtäkki olime Kuivastus. See sild, mis Muhku ja Saart ühendab, on jube lahe, nagu väljamaa. Aga sõitsime siis Kihelkonna poole, kus on Vanaema Vaike Maja. Jõudsime õigesse kohta üsna ruttu, aga selle maja leidmisega läks aega, sest ainuke, kes seda maja kunagi näinud oli, käis seal viimati 6 aastat tagasi ja eks muutub midagi ikka selle ajaga.

Aga üles me ta leidsime ja ees oli järgmine takistus - kuidas küll uks lahti saada?! Võti nagu oleks, aga ei keera. KUNI mina üle võtsin ja ta lahti keerasin ;) Ei taha nüüd ennast kiita, aga suht awesome :D Saime siis sisse ka, Kadri oli juba närviline :D Aga SEE EI OLE VEEL KÕIK! Mõtlesime, et teeks pliidi alla tule, et oleks soe ja et saaks vett keeta. Tegime kõik siibrid värgid särgid lahti, et tossu ei tuleks, aga ega's kõike ei räägitud, mida tegema peab. Jäeti ütlemata see väike asi, et pliidil tuleb mingid vahed täis toppida, kust ka tossu välja tuleb. Sellega sai nalja, jooksime kõiki uksi aknaid lahti tegema ja kuni maja tuuldus, otsustasime vett otsima minna (kraani polnud, kraanikauss ja äravool olid olemas), et toss silmast ja kopsust välja saada. Kadri ja Liina leidsid kaevu, kust ei tulnud vett... KUNI mina üle võtsin ja vett välja pumpasin! Et noh... ei kiida ega midagi, aga ilma veeta oleks ikka kaunis keeruline... ;) Anyway. Saime kaks ämbritäit vett kaevust, see oli nii selline mõnus maa kogemus jälle. Nautisin seda pumpamist suisa. :D

Aga kui vesi oli käes ja toss majast väljas, siis sõime krõpsu ja beebiporgandeid ja rääkisime juttu ja kuulasime muusikat Liina-Ly rüperaalist. Oli tore tore õhtu. :)

Järgmine päev otsustasime kõik Saaremaa ilusad kohad üle vaadata. Ilmselgelt me ei vaadanud neid kõiki. Hommikul ostsime kohvi.. Hesburgerist. Kus oli kuri teenindaja. Aga otsustasime, et iga koha juures, kuhu me jõuame, loeb üks meist Piiblist mingi kirjakoha. See oli täiega lahe, mulle meeldis. Saime jagada üksteisega oma lemmikuid kirjakohti ja lihtsalt huvitavaid kirjakohti ja see oli hästi mõnn. Kõigepealt läksime Kaali kraatri juurde, mis on jätkuvalt imeilus. Tegime seal ringi ümber kraatri ja natukene pilte (endast). Ja saime teada, et kaali on soome keeles kapsas. Te mõtlete - kes oli see tark, kes teile seda ütles?! See tark oli Liina-Ly. Ah et Liina-Ly? Jah. Liina-Ly. Pärast Kaalit otsustasime Kuressaarde minna, kus on lossivaremed ja muidu ilus. Ja siis otsisime Canoni kaamera akulaadijat, sest mu kaamera aku oli pidevalt tühjenemas ja minu laadija veetis lõbusalt aega Ungaris koos Krissuga. Kuskil ei müüda sellist asja, peale vb Canoni esinduse, aga see on ka kinni laupäeviti ja pühapäeviti, nii et suht feil oli sellega. Kuressaare on ilus linn, natuke tekkis välismaa tunne, kui just kõik sildid poleks olnud eestikeelsed. Aga süüa võtsime kohast, mis pidavat olema Kuressaare parim rämpstoidu koht. Sõime seal pitsat, mis tõesti oli hea. Pärast Kuressaaret käisime Sõrve Sääres, kus tuul oli selline eriti ... ebasõbralik. Väga hull tuul. Aga väga ilus koht, kõndisime ilusti nii tippu kui saime ja kui tagasi läksime, oli meil kindel plaan leida kuskilt šokolaadine magustoit. *REKLAAMIPAUS* Kas sa oled Kuressaares? Kas sul on magusanälg? Kas sa tahad ühte suussulavat elamust, mis ei tühjenda su rahakotti? Kas sulle meeldib valge šokolaad ja toorjuust? Kui JAH, siis astu sisse Classic Café'sse, kus pakume just seda - meie valge šokolaadi-toorjuustu kook maasika-rabarberi moosiga, peal maasikad ja kõrval füüsal! Kes on proovinud, see soovitab! *REKLAAMIPAUS LÕPPENUD* Kadrit võttis see kook igatahes sõnatuks, sest see oli ikka väga maitsev. Nägime seal Saaremaa kohalikke kuulsusi Siirit ja Viivit ka, nii et päev oli juba korda läinud. Liina ei näinud, ta oli omas mullis. Aga siis võtsime suuna Karujärve poole, kus Kadri käis ujumas (loe: hüppas korra vette ja kükitas - madal oli) samal ajal kui Liina ja Liisu täies rõivais ennast kangeks külmetasid. Mul olid idee poolest ka bikiinid kaasas, aga ma tõesti ei usu, et ükski vägi oleks suutnud mind sellel hetkel lahti riietuma ja vette hüppama panna. Aga Kadri tegi selle nalja ära ja oli õnnelik ka veel, nii et all is well. Aga siis läksime tagasi Vanaema Vaike Majja, võtsime oma söögid värgid särgid välja ja läksime õue lõket tegema. See oli ikka ka üks väga tore ettevõtmine. Ei saa öelda, et meie grillimine just liiga Great Success oleks olnud, aga vorstid tulid lõpuks head ja küpsetatud banaanid šokolaadiga ka. Ja siis lugesime seal veel Piiblit, rääkisime veel juttu, naersime oma feilide vorstide üle ja nautisime lihtsalt üksteise seltskonda. Kuulasime ka Liina läpakast muusikat. Panime kogu playlisti shuffle'i peale ja siis lootsime, et ei tule klassikalist muusikat ega Kenny G'd. Natuke tuli. Aga saime hakkama. Liina-Ly'le ei meeldi Israel Houghton (lihtsalt vahemärkuseks). Siiamaani loodan, et üks banaan ei kurvasta, et ta ainult pooleldi ära söödi ja metsa alla visati.
Hommikul hakkasime vara-vara liikuma jällegi praami poole. Kuskil nii viie paiku. Kasutasime minu telefoni diktofoni, et iga õhtu/päev lindistada, mis plaanis ja mis me teinud olime. Praegu püüan siin pühapäeva varahommikust kuulata, aga kuulen sealt ainult Liina-Liisu naeru (Kadri oli tagaistmel siruli). Aga ilm oli ilus, päike või kuu paistis ja me sõitsime Tallinna poole. Vanaema Vaike Majast kuni Kuivastuni suutsin enam-vähem üleval olla, aga Virtsust Tallinnasse magasin vist küll terve tee. Tubli tubli Liina suutis üleval püsida, tänu Jumalale selle eest. :) Siis andsime auto ära ja läksime Reval Café'sse hommikust sööma, et jõuda õigeks ajaks Raekoja platsile Vanalinna Päevade esinemise jaoks soundchecki tegema. Aga sellest ma ei viitsi kirjutada. Läks hästi, oli tore, kõik läbi.

Lõpetuseks:

Kadri, NÄE LEHMAD! Ei, hobused, Ei, lehmad! Ei, hobused... hobused.
ah et hobused...

Pauk hallis argipäevas

2011-05-31T15:08:00.005+03:00

KOIT!

(püh. Ullile)

It's Funny Cause It's True

Minu tuju

2011-05-19T12:00:00.001+03:00

Ma mõtlen siin sellist asja... võimalik, et olen sellest hiljuti kirjutanud (OK, ma ei ole eriti hiljuti midagi kirjutanud), aga ... ma mõtlen siis, et miks on nii, et mingitel lampidel asjadel on minu üle võimu? Miks saab väga lihtsalt mu tuju mõjutada näiteks ilm? Kui päike on väljas, siis on hea. Kui päikest pole, siis on halb. (aa, üle-eelmises postituses mainisin seda sama asja.. :S) Või kui muusika on hästi rõõmus, siis on hea. Kui muusika on mõtlik, siis olen mõtlik. Kui muusika on kurb, siis olen kurb. Kui muusika on agressiivne, siis olen agressiivne. Kui tööd pole, siis olen morn, sest igav on. Kui tööd on palju, siis olen morn, sest ma ei jaksa. Kui kõht on tühi, siis on halb. Kui kõht on punnis, siis on halb. Kui ... no ükskõik, ma ei oska tegelikult enam näiteid tuua (praegu käib see laul, tunnen, et tahaks panna silmad kinni, pea laua peale toetada ja mõelda elu üle järele), aga see on lihtsalt ... huvitav.. minu jaoks.

Ideaalis oleks nii: Jumal on hea - tuju on hea. Läbi raskuste - Jumal on hea - tuju on hea. Läbi heade päevade - Jumal on hea - tuju on hea. Kui saaks ikka korralikult selgeks selle, et Jumal ongi HEA, siis oleks super.

Janeti blogis on üks lause, mis pani mõtlema - "What if you woke up with only those things you thanked God for yesterday?"

Kas saaks nii, et täname Jumalat rohkem kõige eest, mis meil on? Temalt see kõik ju tuleb. :) Proovin.

Tahaksid selliseid plaastreid või?

Vana on möödas..?

2011-05-05T10:40:00.000+03:00

Veel ei ole... Varsti (vist teisipäeval) läheb üks etapp mööda ja on vaja uuega alustada. Uued väljakutsed, rohkem ülesandeid, rohkem vabadust. Võib-olla tegelikult mitte. Ei tea, kas tegelikult miskit muutubki. Eks tuleb oodata ja näha... Juuni puhkus on mul peaaegu planeeritud. Augusti oma ka... mida küll oktoobri omaga teha..? Loodan, et koor võtab midagi ette. Mõtlesin, et huvitav, mis mõtted mul peas on. Mõtlesin, et paneks need mõtted lihtsalt kirja - just nii nagu tulevad. Aga niimoodi ei tulegi mingeid mõtteid.. Mõtlen, et prioriteedid on mul paigast ära. Mõtlen, et aega kulutan valel ajal valedele asjadele. Mõtlen, et ikka on tore. Mõtlen, et ootan juba jälle midagi enamat. Mõtlen, et tahaks... Mõtlen, et Kuku raadio võiks vähem reklaame lasta. Vabandust, kaubanduslikke teadaandeid. Vaatasin korra Facebookist ühte kommentaari ja mõtlen - peaks Martiniga hängima. Mõtlen ja mõtlen, aga justkui ei mõtlekski midagi. Ometi panen kõik kirja. Ja et endale ikka kindlasti selgeks teha, kui kehvasti mul prioriteetide ja tähelepanu hajumisega on, olen selle blogipostituse kirjutamise jooksul umbes 4 korda sedasamustki raamatut vaatamas käinud.

Midagi peab muutma, midagi peab tegema, kuidagi peab olema, aga mitte nii. Aga mismoodi siis?

Ma nüüd kirjutan rohkem.

2011-05-02T16:19:00.002+03:00

Täna, kui ma kõndisin oma töökoha poole, mõtlesin sellist asja - kui ma kunagi Sulle ütlen, et ma ei ole emotsionaalne inimene, siis Sul on isiklikult minu poolt antud luba kõva häälega mulle näkku naerda - see on üks suur nali. Mari Kangur vist ütles mulle kunagi, et see, et ma pidevalt räägin, et ma ei ole emotsionaalne, on algus ühele suurele muutusele ja ühel hetkel, mis tuleb üsna pea, saab see läbi. Tänks Mari, ma süüdistan sind!! :P

Piiblipäevad 2011: Restarter. Läbi. Ma ei saa aru, miks need kolmepäevased üritused peavad tunduma kolmetunnised, aga mingil põhjusel see just nii on. No nii kiiresti lähevad mööda, et ei märkagi, aga emotsioonid on pärast maast laeni laiali. Miskipärast on Piiblipäevade laupäevaõhtused teenistused emotsionaalselt väga kurnavad olnud.. viimase kolme aasta jooksul vähemalt. Ma ei teagi, kas tahan või kas tasub päris detailidesse laskuda.. Aga kui Sa mind vähegi vähegi tunned, siis Sa tead, et on üks asi, mida ma tahan teha igal ajal ja igas kohas. Ja laupäeval oli selleks imeline võimalus. Oleks saanud teha koos ligi tuhande inimesega. Mis võiks olla parem? Ma ei tea. Vist ei ole midagi. Aga kui sinna saali läksin, kuulsin ühte halba uudist, mis lõi hetkeks jalad alt. No mitte hetkeks.. õhtuks. Seisin siis seal, kus teisedki inimesed, püüdsin kaasa laulda, aga mu südant ei olnud seal. Mu südame asemel oli üks suur küsimärk. Otsustasin, et ma ei hakka poole südamega või ilma südameta neid laule laulma. Istusin maha ja palvetasin ja mõtlesin järele, mida ma üldse tunnen või mõtlen. Ma kuulsin tunnistusi, inimesed olid saanud terveks, nad olid kogenud Jumala tervendavat väge.. iga tunnistus tõi mulle pisarad silma, olin õnnelik, aga samal ajal segaduses ja ei saanud aru, mida Jumal küll mõtleb või teeb. Need mõtted käisid mul peas, ma teadsin, et ma tahan Jumalat usaldada ja et ma tahan tahta teda ülistada ja kiita, sest ta on ju lihtsalt nii võrratu. Aga ükski laul, mis tuli, ei sobinud. Siis tuli üks eriline laul.. kui keegi käis eelmine aasta PP'l, siis teate seda, aga seal oli üks Matu kirjutatud laul, mille Mairo omastas. Ütles, et see on tema laul, sest seal on tema südamemõtted. Arvake ära, kellega see nüüd juhtus! ;) Matu kirjutatud laul "Sinu juures on hea" oli eriti sellel hetkel minu jaoks täiesti naelapea pihta laul.

Jumal, tea, mu elu kuulub Sulle, võta mind ja kasuta

Sinuga ma tahan minna julgelt, et Su plaan võiks sündida

Tahan nüüd vaid Sinu poole joosta, miski muu ei rahulda,

sest ma tean - vaid Sinu juures on hea

See laul ei sundinud mind ütlema midagi, mida mul on raske uskuda või südamest välja öelda. See lasi mul välja laulda seda, mida ma tõepoolest tundsin ja mõtlesin. Õhtu lõpuks olin alistunud... leppinud taaskord sellega, et Jumala mõtted on kõrgemad kui minu mõtted ja tema teed on kõrgemad kui minu teed. Jumal näeb seda suurt pilti, mida mina kunagi näha ei saa. Minul jääb üle vaid teha oma elu Jumalale kasutatavaks, käia tema plaanis, joosta enam ja enam tema poole, sest ainult tema juures ja temaga koos on Päriselt Hea.

Pühapäeva hommikul sain täieliku rahu südamesse - andsin ennast Jumalale jälle üle ja otsustasin taas, et tema tahe on parim. Tahan seda kõiges otsida ja aru saada, et ma ei pea kõigest aru saama, pean vaid teda usaldama. See ei ole lihtne, aga ma tahan, et need oleks minu südame mõtted ja igatsused. Tahan tahta. :)

Täna hommikul, kui trammist välja tulin, avastasin, et sombusest ilmast hakkab vaikselt päike välja paistma. Ja pähe tuli mõte - ilm muutub kogu aeg. On päike, on sombune, on vihmane, sajab lund. Aga läbi kõige selle on Jumal muutumatu ja püsiv ja kindel. Kui päike läheb ära, on mul siiski palju põhjust rõõmus olla ja naeratada, sest Jumal on ikka nii hea ja armastab nii väga. Paneb särama minu isikliku päikse. :)

Homme kirjutan.

2011-05-01T23:57:00.003+03:00

Selle teksti sain kirjutatud 1. mai seisuga. Homme kirjutan rohkem! Armastust ja rõõmu nõnna palju.

Aiaiaiai pätt

2011-04-11T10:02:00.006+03:00

Pealkiri käib muide minu kohta. Õigemini selle kohta, et ma olen siuke luuser ja ei ole jälle pikka aega kirjutanud midagi.

Ma vaatasin, et viimati kirjutasin 28. märtsil. Imelik on asja juures see, et ikka tundub, et pole eriti midagi juhtunud vahepeal, kuigi tegelikult on. Iga kord, kui keegi on küsinud, kuidas mul läheb, olen vastanud, et rahulikult läheb. Ja lähebki. Vahepeal ei ole toimunud mingi.. eriti palju asju. Oli PP palvekett, olin selle ajal palves 3-4 hommikul/öösel, kuidas kellegi jaoks. See oli päris naljakas. Mõtlesin, et tund aega, see pole ju nii raske. Aga kella kolmest siis hakkasin palvetama ja justkui sai kõik öeldud, aga kui kella vaatasin, siis... kell oli 3.03. Vist ei läinud nii väga hästi. Aga otsustasin, et jaotan selle tunni suhteliselt võrdselt rääkimise, lugemise ja kuulamise vahel. Ja see oli imeline. Nii hea aeg oli, pani mõtlema, et peaks tihemini tegema sellist nalja (kell 3 palveks ärkama). Aga vist jääb järgmisse ellu see nali. :)

Aga tegelikult ma ei viitsi üldse kirjutada sellest, mida ma teinud olen. Kes teab, see teab, kes ei tea, seda ei koti nagunii :D Räägin parem mõtetest, mis peas on.

Olen viimasel ajal rääkinud paljude inimestega, kellel nagu läheb hästi, aga on mingi asi, mis sunnib neid ütlema - 'peab hakkama Jumalat usaldama ja eks näis, mis saab', või midagi sellist. See on hea asi, mida kuulda, sest lõpuks jõuab inimestele midagi kohale! Samas imelik - mida nad siis siiani teinud on? (Appi, see kõlab, nagu ma arvaksin, et ma olen kõigist parem. Oh ei, olen täpselt sama hull või hullem, kirjutan sama palju enda kui teiste jaoks.) Hehe, ei, väga tore. Usaldame Jumalat ja üks põhilisi asju, mis mulle väga korda on läinud, on see, mida kuulsin ühest jutlusest. Hea on kuulata jutlusi, saab targaks. :) Mark Driscoll on see, keda põhiliselt kuulan, sest ta lihtsalt räägib nii täppi alati. Aga igatahes, ta rääkis sellest, kuidas Jeesus oma palvetega meile eeskuju on andnud. Täpsemalt Ketsemani aia palve ja Meie Isa palve. Ketsemani aias ütles Jeesus midagi sellist, et : "Vii see karikas minust mööda, aga sündigu Sinu tahtmine, mitte minu." Ja Meie Isa palves õpetas ta meid ütlema: "Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu.." Tihti võimegi pettuda just sellepärast, et me oleme palvetanud midagi, mida me väga tahame, hoolimata sellest, mida Jumal tahab või mis tal plaanis on. Veidi koomiline on selline stsenaarium, kus ma ütlen Jumalale, mida ma tahan, et ta mu jaoks teeks, teistele räägin, et usaldan Jumalat, aga siis pettun, et Jumal ei teinud nii nagu ma tahtsin. Hoopis meeldivam on see, kui ütlen Jumalale, mida mina tahan, kuid lisan sinna lõppu, et sünniks tema tahtmine, mitte minu oma. Ja siis ütlen teistele, et usaldan Jumalat. Ja kui ei lähe nii, nagu ma tahan, on hoop palju väiksem, sest ma võin teada, et on mingi hea põhjus, miks läks teisiti. Ma ei ole kibestunud, et ei saanud oma tahtmist, vaid olen õnnelik, et Jumal ei lasknud mul saada vähem või halvemat, kui ta mulle soovib. Need on sõnad, mida ma tahan endale südamesse suruda, et tõesti uskuda ja tõesti elada nende järgi.

Teine asi, mis mulle väga südamesse läks, on samuti öeldud Mark Driscolli poolt ta jutluses. Selle kirjutasin ka Facebooki. Point on selles, et Kristus ei surnud selleks, et me ei peaks olema tema moodi. Kristus kandis ristil meie patud, et me võiksime elada igavesti Taeva kuningriigis, mis on arvatavasti PALJU parem, kui ma oskan ettegi kujutada. Aga see ei tähenda, et siin maa peal meil probleeme pole. Meil on valud, haigused, me oleme vaesed, me sõbrad hülgavad meid ja lihtsalt öeldes - elu ei pruugi olla lill. Võib-olla siis mõnikord närtsinud lill. Kui kõik ei ole korras - see on OK. Me ei pea tundma, et Jumal armastab meid vähem, sest muidu oleks kõik ju suurepärane. Keda armastab Jumal üle kõigi? Jeesust. Jeesus on ta ainusündinud poeg. Aga ometi on Jeesus kõigest sellest läbi käinud ja ta teab, mida me tunneme ja ta ootab, et me usaldaksime, et ta toob meid sellest läbi, nagu tema usaldas oma taevast Isa. Mitte, et ta tõstaks meid mingist olukorrast välja, vaid et ta aitaks meid sellest läbi, tehes meid seeläbi tugevamaks, targemaks ja kinnitades meie usku ja usaldust.

Rohkem vist ei ole mõtteid, aga need kaks mõtet kannavad mind praegu.

Varsti ehk panen jälle tarka. :)

See, mida ma lubasin teha.

2011-03-28T13:01:00.003+03:00

Nii, nagu lubatud, või noh.. mainitud.. siis kirjutan nüüd midagi. Sest ma tahan! Mul on kuidagi.. rõõm südames. Mingi põhjus sellel kindlasti on... I blame God. :D

Reede oli üks tore päev. See hakkas tegelikult juba neljapäeval, kui Liinakas minuga rääkis ja ütles, et võib-olla me siiski ei lähe Pärnusse (pidime minema PP eelüritusele, olin seda juba nädalaid oodanud), sest lubati lumetormi ja Liina isa ei olnud väga rahul sellega, et me selliste oludega sõidaksime. Ühine otsus tehtud - kui torm on, siis ei lähe. AGA palvetame TÄIEGA, et oleks ilus ilm! Hommik oli hullult ilus, aga kui tööle jõudsin, siis hakkas juba vaikselt ära kiskuma. Taevas läks tumedaks, puud hakkasid õõtsuma ja oligi - lumi mis lumi. Või rahe. Vahet pole. Valged tükid taevast. Hakkasin hooga palvetama, et Jumal teeks ilma ilusaks, et me kindlasti saaksime Pärnusse minna, sest ma niiiii väga tahtsin. Ja ei läinud kaua aega mööda, kui juba oligi päike väljas. Ma olin niii tänulik. AGA taaskord ei läinud kaua aega mööda, kui juba oli uus lumelaine taevast. Sain sõnumi Jannult, et palvetame TÄIEGA ja palvetasimegi täiega ja täitsa lõpp, terve meie sõidu aja oli ilm nii ilus, et kohe uskumatu. Tõesti. Päike paistis, ühtegi sadet alla ei tulnud ning tänu ja rõõm olid südames. Läksime siis viiekesi Pärnu poole (Kats, Siku, Liinakas ja Jannu) ning ühel ajahetkel jõudsime kohale... ainult tunnikese jäime hiljaks. :) Kui sisse astusime, siis hakkas Daniel just parasjagu jutlust sisse juhatama, nii et .. me ei jäänud millestki ilma :D Kuulsime Karli ja Terjet rääkimas, kuulsime bändi muusikat tegemas ja saime laulda. Ma olin seda oodanud juba pikka aega, tõsiselt. To sing my heart out.. Sorry, seda on eesti keeles halvem öelda. Aga igatahes. Nii mõnus oli, Jumal on imeline ja võrratu ja vägev ja võimas ja talle pole miski võimatu. Suur armastus Ta vastu.

Pärast läksime Steffanisse ja tulime tagasi koju. Seltskond oli suurepärane, tulevik on helge ;)

Laupäeval käisime ema, Krissu, Lauri ja Sikuga Viimsis Ex Tempore lindistamisel. See oli päris tore isegi, mulle millegipärast endiselt meeldib oma siblingutega koos aega veeta. Nad on toredad. Ja koor ka üllatas paaril korral. :) Lauri metallofoni ja jembega on küll üsna humoorikas vaatepilt ning ema meeleheitlikud pilgud samuti :D Aga ei, pole midagi halba öelda, 5 laulu saime tehtud ja oleme rahul, eksju.

Pärast lindistamist oli suht ... mõttetu... jõudsime koju, sõin kõhu täis ja magasin ülejäänud päeva maha.

Aga siis tuli pühapäev. Kuna me arvasime, et suurem osa meie perest/kogudusest ei saa EK teenistusel olla, siis jätsime selle ära. Tuli aga välja, et oleks saanud, kuid siiski said kõik vabad käed teha, mida tahtsid. Ma ärkasin küll sellisel ajal, et oleks jõudnud teisele Oleviste teenistusele, kuid otsustasin siiski jääda koju, olla emale abiks ja eem.. puhata. Ja tegelikult ei kahetse ma seda sugugi, kuulasin ühte jutlust, mille Ant mulle juba ammu saatis, kuid milleni ei olnud siiani jõudnud. See oli Mike Pilavachi jutlus, milles ta rääkis evangeliseerimisest ja kuidas seda teha ja kuidas mitte teha. Kuidas Jeesus tegi ja kuidas tänapäeval kogudused kipuvad tegema. Soovitaks seda jutlust kuulata, aga kahjuks ma ei mäleta sellest muud, kui pealkirja Evening with Mike Pilavachi.. See oli kas Orange County's või San Fraciscos ja ee... jah, ühesõnaga. Mitmesõnaga... ma ei oska rohkem öelda. iTunesi kaudu vist sain. Heh, küsige Anthonylt ;)

Õhtul oli Ruuter, kus tegelikult paneeldiskussioonil tulid üsna sarnased mõtted välja, mis seal jutluseski. Et kui sa tahad, et inimene sinust aru saaks või sind kuulaks või kui sa tahad ise teisest inimesest aru saada, siis sa pead astuma tema kingadesse, vaatama asjadele tema vaatevinklist. Lihtne mõte, aga hea meelde tuletada.

Janet on ingel.

Minu poolt tänaseks kõik :)

Tahan veel..

2011-03-25T15:23:00.002+02:00

.. kirjutada.

Aga ma praegu ei saa. Aga teeme nõnna, et täna-homme kirjutan. Pigem vist homme. Või ülehomme. Ütleme siis, et esmaspäeval. Sobib?

Sobib.

Harašoo!

Sii juuuu leiter.

Forgiveness....

2011-03-24T09:35:00.005+02:00

....is more than saying sorry...sorry...sorry... ;)

Lugesin ühe tüdruku kogemusest, kes käis põrgus ja taevas. Üks asi, mis kõige rohkem närima jäi, on see, et keegi oli põrgus, sest ta ei olnud andestanud. Nagu Piiblis on öeldud, kui sina ei andesta, siis ei saa Jumal ka sulle andestada. Ja ma hakkasin mõtlema.. et huvitav, kas mu elus on keegi, kes on mulle niimoodi haiget teinud, et ma ei ole suutnud andestada. Kas mul oleks vaja kellelegi praegu andestada? Mõtlesin endise koguduse ja kooli peale.. kas olen jätnud midagi niimoodi õhku, et see seisab minu ja Jumala vahel? Ja ma loodan, et ei ole. Loodan, et olen suutnud andestada. Sest igal juhul tundub, et olen suutnud lahti lasta ja sellest mitte kinni hoida, kuigi unustamine ei ole nii lihtne.

Lugesin Seattle'i Mars Hilli koguduse pastori Mark Driscolli jutlusest ühte lõiku, pealkirjaks : 10 Things Forgiveness Is Not. Ja see on nii hea. Ma kopeerin selle siia alla ka, kui keegi vähegi tahab seda lugeda. Tean, et on vähemalt üks inimene, kelleni ma tahaksin selle mõttega jõuda, kuid ma arvan, et ta ei loe mu blogi.. Igatahes..

10 Things Forgiveness Is Not:

1. Forgiveness is not approving or diminishing sin.

It’s not saying, “Well, it’s okay. Nobody’s perfect. Everybody makes a mistake,” or, “It’s not a really big deal. Worse things have happened.” No, it is a big deal! It’s so big that God died for it. So don’t dishonor the cross of Jesus and approve or diminish something that required the death of God.

2. Forgiveness is not enabling sin.

I see this frequently with wives who misunderstand submission. “Okay, the husband is the head of the home, he’s supposed to lovingly lead.” Great. He’s supposed to lovingly lead by following Jesus, and if he’s not following Jesus, the wife shouldn’t follow him because her ultimate allegiance is to Jesus and the first job description of the wife is to be a helper. And sometimes husbands are foolish. They make stupid decisions financially. They make reckless decisions spiritually. They buck godly, spiritual authority trying to correct them. And in the name of forgiving them, the wife comes along and enables him. She just is complicit in his rebellion and sin and folly.

You can forgive someone without enabling their sin, participating in it. You can have a friend or a family member who is an addict, for example, you can forgive them without enabling them. Forgiving is not enabling. Forgiving can even include confronting and rebuking, and sometimes it must.

3. Forgiveness is not denying a wrongdoing.

“It didn’t happen. I forgot all about it. I just moved on. I pretend like it never happened. I didn’t let it affect me.” That’s not true. It’s not the denial of a wrongdoing. Forgiveness is not denying that you were sinned against.

4. Forgiveness is not waiting for an apology.

Some of you say, “I will forgive them as soon as they say they’re sorry.” I hate to break it to you, some people are never going to apologize. Some people are going to continue in their destructive, rebellious, and foolish life course. Some people will be stubborn and religious and self-righteous and they’ll never confess or admit. Some people will move away, you’ll never speak with them again. Some people will die before they articulate repentance. And so you forgive them before they apologize.

5. Forgiveness is not forgetting.

This is one of the great Christian myths. “Well, we forgive and forget.” No we don’t! You can’t forgive and forget. You can’t. You were raped, molested, abandoned, beaten, abused, cheated on, betrayed, lied about. “Forget it”? You can’t forget it. It’s impossible. And some will appeal to Bible books like Jeremiah, where it says that God will remember their sin no more. And they’ll say, “See? God doesn’t remember our sin.” And let me tell you this, God does remember our sin. He’s omniscient, he’s all knowing, he forgets nothing, he knows everything. Right? It’s not like God’s in heaven going, “I forgot a whole bunch of things.” He would cease to be God.

What does it mean that God remembers their sin no more? It means that God chooses not to interact with us based upon what we’ve done, but instead interact with us based upon what Christ has done. It means that he chooses to see us as new creations and he chooses to work for a new future. It means that at the forefront of God’s thinking toward us is not all of the sin that we’ve committed, but all the work that Jesus has done for us and in us and, by grace, will do through us. But it’s not like God has no idea what you did yesterday. He forgets nothing.

And I see this sometimes in counseling, where one person will sin against another person and they’ll say, “Well, you shouldn’t even remember that.” It’s impossible. I had one situation recently. I looked at the husband, I was like, “You slept with her best friend. She’s not going to forget that ever. Now, she can choose not to interact with you in light of that. She could choose to forgive you. She can choose to not be stewing on that every minute of every day and seething. But she’s never going to forget that this happened because it was cataclysmic.”

6. Forgiveness is not ceasing to feel the pain.

Just because it hurts doesn’t mean you’ve failed to forgive. It still hurts. Some of you have had horrible things done to you. Horrible things done to you. With all sincerity, I’m sorry. And it would be so cruel to say, “Well, if you’ve forgiven them, it shouldn’t hurt anymore.” Well, sure it does. See, we don’t hear in the Bible that all the tears are wiped from our eyes until the resurrection of the dead in the final unveiling of the kingdom. It means people are crying all the way to Jesus. It still hurts. It’s okay for it to bother you.

7. Forgiveness is not a onetime event.

It’s not like you forgive someone and it’s over. Sometimes, they keep sinning, so you need to keep forgiving. Or sometimes you forgive them, but there are emotional moments where it feels fresh.

There’s one woman that I know, her husband committed adultery on her. And he earnestly repented and she honestly forgave him and they have sought biblical counseling and they have worked it out. But she confesses there are times, sometimes even at church, where her husband is doing nothing wrong, and it’s been some years, that she’ll just see him talking to another woman, maybe even a mutual friend, and just the sight of him with another woman causes her to feel all of that betrayal again and it rises up in her soul. And she needs to forgive him again for what he did in the past. Sometimes forgiveness is something that is regularly required.

8. Forgiveness is not neglecting justice.

You can forgive someone and call the police and have them arrested. You can forgive someone and testify against them in court. Romans 13 says to obey the government. They’d say, “I thought you forgave me.” “I do. I forgive you. But you’ve committed a crime. You’ve broken the law. And so these are the consequences.” If you’ve stolen, you need to pay it back. If you’ve lied, you need to go tell the truth. It’s not a neglecting of justice. You can forgive and pursue justice.

9. Forgiveness is not trusting.

I hear this all the time. “My dad molested me. He said he’s sorry. Can he babysit my kids?” Answer? No way. No way. “My boyfriend or husband hit me, but he said he’s sorry. Should we just pick up where we left off and keep going?” No way. See, trust is built slowly. It’s lost quickly. Trust is built slowly.

Those of you, now hear this, I’m your pastor who loves you. Let me put an airbag around this. For those of you who are naive and gullible, trust is to be given slowly, lost quickly. Some of you give your whole heart away and never take it back. Give it away slowly and if someone sins against you grievously, trust has to be rebuilt over time. It’s not trusting. It’s not trusting. Some people can be trusted in time with fruit and keeping with repentance after they’ve gotten help. Other people should never be trusted because the risk is simply too high. This is particularly true with children who are vulnerable. We need to be exceedingly careful with who we trust.

10. Forgiveness is not reconciliation.

It’s not that you’re friends and you hang out and everything’s okay. You’re close and it’s back to normal. Not at all. It takes one person to repent. It takes one person to forgive. It takes two people to reconcile. That’s why Paul says, “In as much as it is possible with you, seek to live at peace with all men.” Here’s what he’s saying. Do your best, but you can’t be at peace with everyone. But if it doesn’t work out, make sure it’s their fault, not yours. Right? It takes two people to reconcile.

This is where I’ve got a friend right now who’s in the midst of a divorce because she is acknowledging her own sin, her husband really is the problem, and she’s saying, “I love you, I forgive you. If you’ll meet with counselors, if you’ll submit to the authority in our church, I extend a hand to you and we can reconcile and save this marriage.” He’s saying, “No. I don’t think I did anything wrong. I don’t think I need to listen to the pastor. I don’t need to meet with a counselor. I don’t need to listen to anyone. It’s your fault.” There will be no reconciliation. Not with a man like that. Repentance takes one, forgiveness takes one, reconciliation takes two.

Forgiveness and Justice

Now, in hearing this, some of you, like me, will have strong sense of justice. You say, “But if I forgive them, where’s the justice?” Justice comes, friends, ultimately from Jesus. Either they will come to faith in Christ and you will get your justice at the cross, where Jesus’ blood was shed in their place for their sins as Jesus’ blood was shed in your place for your sin, because Lord knows we’ve hurt people too, or, if they remain unrepentant, your forgiving them does not mean that they are ultimately forgiven.

They’ve sinned against you and God, and as you forgive them, you’re leaving them to Jesus. And if they live in a state of unrepentance and they don’t come to Jesus for forgiveness, they will stand before Jesus in the end. And they will be judged and sentenced to the conscious eternal torments of hell to suffer forever for all of their sin, paying their eternal debt to the living God.

So, in forgiving someone, we are not neglecting justice. We’re leaving it to the perfect judge to enact perfect justice, either at the cross or in hell, but either way justice will be served. And we forgive in light of that.

Vaba tahe

2011-03-21T11:40:00.004+02:00

Enne kui lähen tänase teema juurde, räägin eilsest. :D Eile oli selline mõnus päev, aga ma rohkem detailidesse ei lasku, sest Sikut ei huvita mu päevaplaanid. ;)

Räägin hoopis õhtust. Gospelkoor Living Stone'iga käisime esinemas üritusel nimega ESIK ja ma lihtsalt ei suuuuudaaaaa :D Koor on nii mõnnadi mõnn, et kohe kole. Nii väga naudin nendega laulmist ja koos olemist ja kui veel hästi läheb ja feeling on hea ja inimesed naudivad kuulamist ka ja noh.. lihtsalt, kui on hea, siis ongi hea. Mõistate? Mõistate. Suurepärane. Ma siis rohkem ei räägi sellest. Craig Hamer rääkis ka "munadepüha" tegelikust tähendusest (mm, detailideni) ja eks seda oli hea jälle meenutada. Hästi räägib. Rääkis ka ühest oma kogemusest, kui ta oli 10 või 11 või 12, kes seda mäletab (tema.. ja kogu ülejäänud ESIKu rahvas), kui ta oma põlvelt naha ja liha maha kukkus ja seda auku, mis järele jäi, pidi ilma tuimestuseta (jää oli tuimestuse asemel) suurte harjadega küürima. Täiesti pekkis, kui ta seda rääkis, jalust võttis nõrgaks ja ma nii hästi kujutasin seda ette. Vähemalt seda, kuidas see välja võis näha, seda valu ei suuda ma küll ette kujutada. Õh, võtab praegugi südame alt külmaks (öeldakse ju nii või vä?). Igatahes, siis ta kirjeldas seda, mida tehti Jeesusega, peksti kõige räigemate piitsadega, suruti pikkade okastega kroon pähe, löödi risti. Millegipärast seda oli palju raskem ette kujutada...

Aga jutt, mida ma tegelikult täna kirjutada tahtsin, on see, mida ma mõtlesin trammis teel tööle. See on veids inspireeritud sellest raamatust, mida hetkel loen, mida mainisin veidikene siin. See läheb kokku natuke ka sellega, mida mainisin eelmises lõigus. Selle tõid mu mõttesse ka uudised vägistamistest kesklinnas ja lood uudistes mõrvamistest. Aga niisiis... Mis minu jaoks tundub nii hämmastav (halvas mõttes), on see, kui halvad inimesed olla võivad. Loomulikult on nii palju häid inimesi ja kindlasti peitub tükike head igas inimeses, aga ma ei saa aru, miks peaks inimestele pakkuma naudingut see, kui keegi neid kardab? Kuidas saab keegi olla oma arust nii palju teistest üle, et ta läheb ja tapab või läheb ja vägistab või läheb ja röövib? Või kasvõi lihtsalt on selline hirmuäratav suur ülemus, et ütleb välja kõik, mida sülg suhu toob ja pääseb igasugustest probleemidest, sest ta on lihtsalt nii äss (olgu kõigile selge, et ma ei räägi siinkohal enda ülemusest). Mis see on, mis paneb inimesi käituma nii .. ebainimlikult? Nagu loomad. Neandertallased. Metslased. Ma teen halba... because I can. Vaba tahe - mitte armastada. Olla õel. Olla halb.

Aga kui võtta see vaba tahe ära... Mis siis jääks? Kas jääks armastus? Kas jääksid siirad emotsioonid? Vaevalt. Kui ma saaksin panna kedagi ennast armastama... Mitte isegi sundida, vaid lihtsalt... teha nii, et ta armastab mind. Ütleme, et mul oleksid need võimed. Ma ei tahaks seda teha, ma arvan. Mis rõõmu sellest on, kui ma tean, et tema enda soovidel ja tahtmisel ei ole selles "armastuses" mingit rolli mängida? Või kui inimene on teise inimese vastu hea, sest ta on niimoodi "programmeeritud". See on loomulikult hea, kui keegi on hea (imeline lause), kuid see ei ole päris. See ei ole SEE.

Mul on vaba tahe ligimest armastada või mittearmastada.

Mul on vaba tahe teha head või halba.

Mul on vaba tahe öelda ilusti või öelda halvasti.

Mul on vaba tahe Jumalat armastada või mittearmastada.

Kui sa oleksid Jumal... Sa näeksid KÕIKE, mis maailmas toimub, mida inimesed mõtlevad. Sa teaksid, kui väga palju inimesi sind südamest vihkab. Sa näeksid, kui palju inimesi siiralt ja südamest sind armastavad ja teenivad. Asendada kõik see robotitega, kelle sa oled ise pannud ennast armastama? Või jääda ikka selle juurde, et kõik teevad ise oma otsuse sinu kasuks või kahjuks?

... aga kui aega on vähe, siis tuleb igatahes otsus ruttu teha.

Tühjust täis

2011-03-18T09:31:00.004+02:00

Teate, ma olen mitu päeva mõelnud, et kirjutaks midagi, et teil ka ikka tore oleks. Sest noh, kes ei tahaks minu tegemistest ja mõtlemistest teada, eks. Aga tuleb tõdeda, et nagu mu postituse pealkirigi ütleb, on mu pea tühjust täis. Mida ma siis teen..

Ma istun päevast päeva tööl, vahel käin väljas, et ilma nautida (vahel ei viitsi välja minna).
Saime õdedega ka Noorte Alfa käsiraamatu tõlgitud, 400 lehekülge. Juhuuu.
Siis sain kätte ühe raamatu, mille netist ostsin ja siis eile avastasin, et sellel on 600 lehekülge. :D Loodan, et on siis ikka nii huvitav. Selle nimi on "Even Silence Has An End" ja selle on kirjutanud Ingrid Betancourt. Kirjutab seal oma kogemustest, kui teda 6,5 aastat Kolumbia džunglis pantvangina hoiti. Algab ühe põgenemiskatsega, aga kuna raamatus on kokku 600 lehekülge, siis vaevalt see katse edukas on :D Olen edukalt juba 9. leheküljele jõudnud, nii et noh.. paari aasta pärast ütlen, kas oli hea raamat.
Käisin Kadriga vaatamas etendust nimega "Nagu poisid vihma käes", kus mängib meie kallis endine klassivend Harri Ausmaa. See oli huvitav. Nagu Harri isegi ütles, siis tal oli hea sujuv üleminek Lumivalgekese printsist neuropsühholoogia haigla patsiendiks. Etenduse point oli ee... et ee... aa. Poistest üritati mehi teha. Neli katsealust oli, kellel olid erinevad hädad (1 kartis vägivalda, 2. oli 23-aastane neitsi, 3. oli gei, 4. arvas, et ta meheosad on nagu väikel poisil), mida üritati väga ebatavaliste meetoditega ravida (1. mindi kallale ja murti mõlemad käeluud, 2. pandi luku taha võrgutava naisega, 3. sai kiiritusravi, 4. pandi teistele tüüpidele aktimodelliks) Igatahes, oli ... huvitav. Kadrile meeldis, et õnnelikku lõppu polnud (tüübid lasti maha). Ja tegelikult oli see üldse mingi tsiki unenägu.
Tegelikult jõudis nüüd Rahva Raamatusse veel üks raamat, mille ma ostsin ja ära kingin.
Täna õhtul teen kodus šampinjone juustuga.
Gospelkooriga oleme ka proovi teinud ja esinenud ja esineme veel.
Ja ongi nagu nii, et ei oska midagi öelda. Toimub nii piisavalt palju, et ei oska öelda, mis üldse toimub. Mõistate? Mõistame. Et.. lugege parem teiste bloge ja kirjutage ise bloge, siit midagi väga ei tule. Mu suurimad mõtted said ära öeldud siin ja midagi nõnna suurt ja olulist ei ole mu hallidesse ajurakkudesse rohkem tunginud (välja arvatud lõpuajad.. neist olen mõelnud..).

Olge siis ilusad ja nautige ilma, sest ilm on tore. Homme sajab lund.

Naistepäev

2011-03-08T09:30:00.004+02:00

Ma ütlen ausalt, et aru ma ei mõista, miks see veel vajalik on. Valentinipäeval juba ootame, et kutid meile toredusi teeks, vaja siis veel ühte päeva nõuda.

Aga mõttetu või ei, tegelikult on rõõmustav see, kui astud uksest sisse tööle ja laua peal on Raffaello karp. Ja tegelikult teevad südame soojaks ka kolm roosi, mis naeratuse saatel üle antakse. Ja kui neile kolmele veel neljaski lisandub. :) Tore on, kui tehakse kingitusi ja peetakse meeles, aga ehh, vaesed mehed.

Naised, kallistame mehi siis ka mõnel päeval, eks! Või mis iganes neile meeldib. Jutud käivad, et meestepäev olla 23. veebruar. See läks küll nõnna mööda, et noh... oh well.

Täna on aga kõik maailma lilled meile, kallid naised.

Ja siis RUTTU KOJU VASTLAKUKLEID TEGEMA!

Ah ma niisama...

2011-03-07T11:00:00.005+02:00

Mõtlesin, et ei tohi jälle jätta pikka vahet, muidu on nii, et jääb pikk vahe. Loogiline, kas pole? Möödas on jälle üks nädalavahetus. Ja ma pean ütlema, et jälle oli tegemist ühe mõnusa nädalavahetusega. Suurem osa minu kristlikust tutvusringkonnast veetis nädalavahetuse kas Riias või Tallinna Inglise kolledžis. Ja siis hunnik inimesi, kellest ma ei teadnud midagi, aga eeldasin, et ju nad ühes neist kahest on (see küll sai ümber lükatud, kui reedel trollis Vollit nägin). Riias oli üritus nimega Sexual Revolution (või Moral Revolution, olen mõlemat nime kuulnud.. üks nimedest on tsensuuri läbinud? ;), kus lisaks headele kõnelejatele oli muusikat tegemas Jesus Culture. Ja TIKis oli Põlev Pirn, kus lisaks headele kõnelejatele oli muusikat tegemas I Seek U.

Mina aga, mässaja nagu ma olen, veetsin oma nädalavahetuse hoopis teistmoodi. Reedel läksin pärast tööd Solarisse, et oma kalli Kadriga toredat aega veeta ja Komeedis üks koogilõik süüa. Aga tuleb välja, et reede õhtul pärast tööd on Komeet selline koht, et noh.. kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Ehk siis, kõik lauad olid täis ja oli ka pisikene järjekord, et mina ja Kadri kindlasti lähiajal sinna sisse ei saaks. It's all a conspiracy, I know it!!! Läksime siis nagu peata kanad teist tegevust otsima (ausalt ka peata kanad käivad ringi ja otsivad tegevust :D). Solaris kino - ei. Plaza - ei. Radisson Lounge 24 - jah. Plaza - ei. Solaris kino - ei. Cubanita - jah. Kõndida sai edasi-tagasi ikka paar head korda, aga asi oli seda väärt (loe: see oli täiesti mõttetu, sest Solarisse polnud meil lõppkokkuvõttes üldse asja). Aga Radissonis saime istuda ja juttu ajada ja kooki süüa (Chocolate Fudge Cake... söögiks ei kõlba, kuigi ilus näeb välja) ja häid ja paremaid jooke juua ja üritada mõistatada, mis keelt räägivad neli meest, kes meile silma teevad. No OK, mulle tegid silma, sest Kadri oli nende poole seljaga. OK-OK, ainult üks tegi silma, teisi ei huvitanud üldse. ASI SEEGI!! Vahetasime nende kokku paar sõna - "Hello!" "Hi!" ja natukene hiljem "Bye!" "Bye!" ASI SEEEEGI!!!!! Igatahes, arvatavasti oli tegemist portugali keelega, sest hispaania keel see ei olnud, aga Kadri sai enamusest siiski aru ja hispaania ja portugali keeled on väga sarnased. Oeh, MIKS ma räägin sellest nii palju, täiesti mõttetu. Ma loodan, et sul, kallis lugeja, on hea meel mu blogi lugeda. :D Võid pooleli jätta, ma ei solvu (aga jäta siis märk ka, allpool võimalus 'dislike' vajutada! ;). Aga igatahes siis pärast Radissoni otsustasime ikkagi uuesti vaadata, kas kinos on midagi head, seega käisime hopsti Plazas ja hopsti Solarises ja näe, läksimegi... Cubanitasse istuma ja tarbima. See oli ka päris täis, aga saime ikka täitsa mõnusad istekohad ja veetsime seal paar head tundi rääkides teismeliste jutte ja õppides veeeeeeeeeeeeeeeeeeel paremini teineteist tundma. Tunnen teda tegelt päris hästi juba. Ta on päris lahe ka. :) Siis pärast Cubanitat oli aeg koju minna, käisin Hesburgerist läbi, sest a) Ma ei olnud eriti midagi söönud peale selle koogi b) See oli ainuke asi, mis jäi tee peale, mis oli lahti. Võtsin siis sealt endale kellaajale väga sobimatu eine ja jalutasin TIKi juurde, et Sikuga koos koju minna.

Laupäev oli ka tore. Üsna pea pärast ärkamist läksime kodust ära - mina ja ema Rocca Al Maresse shoppama ning isa ja Grete mingit voodit tassima. Ema saak Roccast - talvemantel, suruõhk, klaviatuur. Minu saak Roccast - mälupulk, ekraanipuhastuslapid. Ei ole nagu väga tavapärane kahe naise shoppamissaak, ega ju? Aga ega me ei olegi lihtsad naised. Me ostame ikka vajalikke asju ja arvuti asju ja palju ei puudunud, et autoasju ostaks (OK, puudus ikka väga palju). Ja seda ka, et ma ei leidnud endale sobiva hinnaga ja sobiva paksusega jopet. Tahtsin, et järgmine tali oleks soe. Aga praegu veel ei ole ma suutnud seda kindlustada. Aga igatahes siis tulid issi ja Grete meile jälle järele ja läksime koju koristama ja sööma ja puhkama. Ja siiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiis läksime Tarvo-Ulli juurde, et nunnukat Bosset ja ilusat kodu vaadata ja aidata kodu veel ilusamaks teha. Aitasin Tarvol rulood paigutada ja Ullil radikat värvida ja oligi jälle laupäev möödas (pärast saunas ja vannis käiku muidugi).

Ja pühapäev, kaunis päev. Läksime kirikusse pika-pika ringiga. Miks minna otse, kui saab ka ringiga, eksju. Käisime Kaljust, Allikalt ja Nõmmelt läbi ja siiiiiiiiiiiiiiiiis jõudsime Kajja. Teenistus oli jälle väga perekondlik, tore ja hea ning pärast teenistust läksime Sikuga TIK-i, et saada välja läkitatud ning öelda inimestele 'Tsau!'. Ja siis läksime täitma oma kodanikukohustust (mis tuleks ümber nimetada kodanikuõiguseks, sest kohustus peaks ju olema kohustuslik?). Kuna oleme sisse kirjutatud korterisse, mis asub Valgevase tänaval, käisime valimas Põhja-Tallinna valitsuses Kalamajas. Muide, tundub, et perekonnanimed, mis algavad L, K ja M-iga, on Põhja-Tallinnas väga populaarsed, sest see oli ainuke laud, millel oli järjekord. Siis läksime Sikuga koju, kus saime koos emmega vaadata suusatamist (Aivar Rehemaa, Oslo MM 50km, 32. koht) ja tennist (Jürgen Zopp vs Richardas Berankis, Davis Cup, J.Z kaotas VÄGA tasavägise mängu, mis kestis ~4 tundi). Siis tsillis iga roju omas toas kuni Grete SÖÖÖÖÖÖÖÖÖMAAAAA kutsus ja me saime ema tehtud pannkooke/vahvleid nautida. Oli mõnus ja rahulik õhtupoolik (tegelt terve päev) ja see natuke aitas kaasa sellele, et ma ei ole täna surmväsinud. Mõnus oli oli oli.

Andke andeks, et te jälle kogu selle asja ära lugesite :D Parem see kui mitte midagi vist või vä? :)

Kui ma mõtlen väljendi 'peata kanad' peale, siis tuleb selline pilt mõttesse...

Pere

2011-03-04T13:39:00.006+02:00

Joosua 24:15

"Aga kui teie silmis on halb teenida Issandat, siis valige endile täna, keda te tahate teenida ...

Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat."

Taevas teab...

2011-03-04T10:38:00.007+02:00

Hoiatus: vist tõsisema sisuga sissekanne, kui olete harjunud mu blogist leidma. :)

Viimasel ajal, kui olen trammi pealt tööle kõndinud, olen vaadanud tee peal oleva putka seina pealt Õhtulehe suuri pealkirju. Ja kaks korda on seal olnud küsimused Jumala kohta. Esimene kord siis, kui olid Haapsalu traagilised sündmused, Õhtuleht küsis, kus Jumal oli. Ja nüüd eile, kui kolm inimest olid libedal maanteel surma saanud. Õhtuleht : Öeldakse, et Jumal hoiab, miks ta nüüd ei hoidnud?

Ja mind nii häirivad need pealkirjad. Kaks põhjust: a) Ma ei saa aru, miks järsku on inimestel, kes ei usu, et Jumal olemaski on, süüdistada seda olematut olevust? Või mõelda, kus ta nüüd on? Pole ju olemaski, kus ta siis on nii väga. Või siis, miks ainult süüdistada, kui on halb, mitte tänada kui on hea? See on minu jaoks imelik. b) Need panevad mind ka mõtlema nendele küsimustele ja see on tobe, sest jään vastuse võlgu.

Kui oli see põleng Haapsalus ja ma nägin seda pealkirja, siis hakkasin isegi mõtlema.. ja küsisin ka Maffeuselt.. Mida ma vastaks, kui keegi minu käest otse küsiks? Kus Jumal oli või miks Ta lasi sellisel asjal juhtuda? Mida ma oskaks öelda? Ma ju ei tea. Võin öelda, et Jumala teed on vahel imelikud ja et äkki Ta tahtis need lapsed enda juurde võtta. Kohta, kus ei ole haigusi, puudeid ega kannatusi ja kõik on hea ja ilus. Või kui küsitakse, miks Jumal ei hoidnud neid kolme seal maanteel? Aga kust mina tean? Tean vaid, et mina ei näe suurt pilti, ma ei näe seda, mida Jumal mõtleb või teeb. Jumala teed on suuremad, kui mina, Jumal on palju suurem kui mina isegi ette suudan kujutada. "Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemat kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted." (Jesaja 55:8-9) Ma ei saagi aru. Ma ei teagi. Ma tahan teada, aga ei tea. Mul ei ole võimalik näha asju nii kõrgelt ja nii laialt kui Jumal näeb ja ausalt, ma ei tea, kas siiski mõistaks. Küllap mõistaks.

Aga seni, kuni ma ei näe suurt plaani või kogu pilti, tuleb lihtsalt usaldada Jumalat ja seda, et Ta ei laksi niisama. Tõesti on raske aru saada isegi mul, kes ma olen kogu oma elu Jumalat tundma õppida ja järgida üritanud. "Taevas teab ju kõiki saladusi, Taevas näeb, mis inimsilm ei näe. Ja kuigi tundub, et kõigel pole vastust, Taevas teab.." Ja kui meie sinna Taevasse kord jõuame, siis... siis me saame aru.

I wonder why life seems so hard,

I stop and I ask myself:

"Where is my God?"

Now, you may find what I'm saying

a little hard to believe,

but the hardest times in my life

was when He carried me.

Then it occurred to me,

God is with me always,

and it's clear to me

and now I can say

God will take care!

Aga täna...

2011-03-03T14:45:00.001+02:00

Tänane päev on küll seni kiiresti läinud.

Ups

2011-03-03T13:02:00.006+02:00

Näedsasiis, kuidas aeg lendab. Täna on juba 3. märts. Kas ei olnud see mingi... eelmine nädal, kui ma istusin vana-aastaõhtul Krissu juures, oodates, millal saab aeg parajaks, et Viimsisse minna? Või kui ma mõtlesin, kas ikka minna või mitte minna Superstaari? Või kui mõtlesime, kuidas Krissule ägedat päeva korraldada? Või mida emale kingiks teha? Või kuidas Ullile üllatuspidu teha? Või mida Sikule kinkida? Või mis photoshootile selga peaks panema? Või kuidas Butterfly Closeti raames ilusaid sildikesi teha? Või mida peale hakata selle päevaga, mille nimi on sõbrapäev? Või kuidas teha Anthonyle lahe kingikarp? Või milline telefon isale sobiks? Või...? Kuidas on see võimalik, et aeg, mis ühel päeval tundub nõnna venivat, suures plaanis suisa jookseb või pigem lendab linnutiivul? Ja mõelda, mida ma siis selle aja jooksul olen suutnud ära teha? Kas need asjad, mida ma aasta alguses mõtlesin korda saata, on kuskile jõudnud? Õnneks ma endale lubadusi ei andnud, aga mõnda asja ju ikka mõtlesin ja plaanisin. Kas ma saan olla rahul aastaga siiamaani? Ja kui ei, mida siis teha? Mida muuta? Mida jätkata samaviisi?

Hmh.. põnev.

Mulle on juba nädalaid pinda käidud, et ma blogi kirjutaks. Eelmised kaks sissekannet on suuresti sellest pinda käimisest inspireeritud, nagu võite aru saada. Krissu täna jälle vihjas, et ma pole ammu kirjutanud. Ja asi on selles, et see kirjutamine jäi unarusse. Mõtteid on palju ja vähe samaaegselt. Kuidas võtta kokku ühe kuu tegemisi, emotsioone ja mõtteid ühte blogi sissekandesse? Kuidas on võimalik kõike seda meelde jätta, mida jagada tahaks? Kuidas valida, mida kirja panna ja mida mitte? See ei ole lihtne ja kui mõtte tekkides jätta see sinnapaika, siis karta on, et sinna ta jääbki. Nagu näha, eks. :)

Aga olgu, mis on, mõtteid ju on olnud, olen olnud ühtaegu nii segaduses kui .. peaaegu täielikult kindel. Olen olnud ilgelt õnnelik ja peaaegu masendunud. Olen ühel päeval nautinud talveilma ja järgmisel päeval täpselt seda sama ilma kirunud. Olen tänanud oma kallist Jumalat kindluse eest ja järgmisel päeval küsinud, miks ometi?

Tahaks teada, kuhu ma lähen, mida ma teen ja mis tegelikult oluline on. Aga olen ikka õnnelik, et mul on, mis mul on ja olen seal, kus olen. Näete, ma üritan teid ajada sama segadusse, kui ise olen. Samas, kui ma liiga palju ei mõtle, siis ei ole segaduses ka. Peaks ikka vooluga kaasa minema või..?

Minu põhilised leheküljed :

TÄHTIS!

2011-02-15T12:11:00.004+02:00

Maffeus palus edasi öelda kogu mu arvukale lugejaskonnale, et talle ei ole mõtet sõnumeid (SMS) saata, parem helistage!! Kui teile just ei sobi saada vastust pool aastat hiljem. Kui see sobib, siis ... laske käia.

Selle pildi allkiri on 'you lose'. Guess what..? ;)

Võtan eeskuju!

2011-02-02T11:18:00.004+02:00

Sain Allarilt käskluse : UUENDA BLOGI!!!

Ütlesin talle vastu, et ta peab mulle eeskuju näitama.

Ja ma pean ütlema, et ta näitaski eeskuju, ehk siis ta kirjutas ka midagi oma blogisse, aga oeh... see ei ole mingi lugemine ju kui see alla minuti aega võtab ja mingit infot ei anna. Nii et ma üritan 'tema eeskujul' siis omalt poolt ka veids täiendada.

Kirjutasin viimati 24. jaanuaril. Ja kui mõelda, ega see nagu väga pikk paus ei ole.. ju... võrreldes paljudega (vaadake vaid mu blogi paremat serva, ühest päevast ühe aastani seal neid pause..). Juhtunud on palju .. ok, tegelt ei ole väga palju (Allar kirjutas seda, pidin ka!). Käisin trennis, aitasin sünnipäevi tähistada, käisin kinos ja kohvikus, kirikus ja proovis, poodides ja saunades. Ühe nädala kohta juba päris OK, kas pole? :)

Palun, Allar, ole Rõõmus! ;)

Nädalavahetus 21-23

2011-01-24T10:09:00.002+02:00

Seekordne nädalavahetus oli jälle üsna pikk, aga lühikese unega. See annab täna kõvasti tunda ja ma olen taas veendunud, et nädalavahetuseti peaks rohkem magama. Aga seekord olid reede ja pühapäev pühendatud mu kallile emale, kellel oli reedel sünnipäev. Sai jälle nooremaks :)

Laulsime ta reedel üles, kummalisel kombel tavapärase sünnipäevalauluga, mitte 'emasid on palju'ga seekord. Siis oli meil selline mõnus romantiline pere hommikusöök küünlavalgel, aga ma pean ütlema, et see reede hommik on minu jaoks üliähmane. Üritasin meenutada, kas ma läksin üldse tööle reedel, sest see mu peas on küll selline, et nagu oleks vaba päev olnud. Aga ei, läksin ikka tööle koos Krissuga ja bussiga number 16. Vist. Aga olin siis oma tööpäeva ära ja läksime Krissuga jälle ruttu meile, sest oodata oli külalisi. Ema läks kella 16.30ks massaaži, meie kutsusime talle koju külalised (Viimsi aja "lapsed" Madis, Triin ja Jaana ja päris Luidelapsed ka), mis ema sõnutsi oli väga meeldiv üllatus. :) Siis saime seal hängida, mina ja Lauri mängisime HedgeWarsi, mis on põhimõtteliselt Worms, mida saab Macil mängida (hahahale, Macil ei saa Wormsi....). Siis läksid "Viimsi lapsed" minema ja siis mul tuli meelde, et ostsin jäätist ju ka Madise palvel. Niisiis sõime Luidekatega kaks liitrit jäätist, mis oli mämmijämmi. Emme tahtis pohlamoosi maitsta, aga see kadus ära. Jama.

Laupäeval käisin hommikul Solarises ja siis tulin koju suppi sööma ja siis läksime KrissuTarvoUlliga Leppneeme Kertu sünnipäeva pidama. Selgus mõni asi. 1) Leppneeme on linnast väga kaugel. 2) Kui Raimo sünnipäevaks kooki teeb, siis ta paneb sinna peale oma vanuse. 3) Kertul ja Raimol on pulmaplaneerimine kontrolli all. 4) Matilda on nii armas ja Edminsteride perre sobib 3 last imehästi. 5) Kadril on üks mure peaaegu murtud 6) Siim joob kohvi, mille õigus 'kohvi' nimele on küsitav (pool kohvi, pool piima, 5 lusikat suhkrut) 7) Turistidele on soovitatav pigem minna Filipiinidele kui Indoneesiasse, aga neist mõlemast ennem hoopis Tai 8) Kui ma Indiasse lähen, siis tuleb Siim kaasa... mis on ühtaegu tore ja creepy 9) Ullile ja Tarvole väga ei meeldi Lee DeWyze'i uus plaat 10) Kui Ulli räägib Ingrid Michaelssoni laulust, kus on sõnad i-i lo-ove you-u, siis käib jutt The Way I Am'ist 11) Kindlasti veel mõni asi, aga ma rohkem ei viitsi.

Pühapäeval oli vaja ärgata, kirikusse minna (Luided jee), kirikus olla ja siis koju minna, et külalisi oodata ja siis süüa ja tore olla. Kõik nimetatud asjad said tehtud. Kõht sai täis, Ulli oigas, Tarvo kõdistas, Lauri üritas olla asjalik, Siku magas, Krissu sõi pannkooke.

Selline nädalavahetus. Ei saa kurta küll, et jura oleks olnud. Aga vähese unega nonetheless.

Mul on hea

2011-01-19T09:35:00.002+02:00

Imelik on olla. Ma istun tööl. Siin on soe. Akna taga õues sajab lund. (Ja juba enam ei sajagi.. varsti vast jälle.) Aga mul on hea. Ei saagi kurta hetkel millegi üle. Otsustasin hommikul trammis, et täna on vaja lõuna ajaks kuskile kohvikusse minna, sest raamat vajab lugemist ja toitu ma endale kaasa ei võtnud. Nii et tõenäoliselt üks külastus Café Pärnusse, kust saab miskit hamba alla ja mugavalt istudes raamatut lugeda.

Kujutan ette, et see praegune 'mul-on-hea' tunne kaob üsna pea, aga hoian seda kuni õnnestub.

Sente-münte!

2011-01-17T10:00:00.004+02:00

Käisin laupäeval ja pühapäeval Statoilides inimeste käest sente-münte küsimas. "Tere, ega teil ei vedele sente-münte, mida Toidupangale annetada?" Päris põnev oli näha erinevaid reaktsioone. Väga-väga paljud ütlesid naeratades, et kahjuks on kõik sendid juba ära andnud või kahjuks ei ole. Väga paljud ütlesid, et muidugi on, ja tühjendasid oma taskud või mingid sahtlid autos meie purki. Mõni ütles, et jaa, juba nägin uudistest, et selline asi toimub, nii et võtsin ekstra sendid kaasa. Oli selliseid, kes nägid meid tulemas ja ütlesid, et 'mul ei ole aega'. Oli üks, kes kuulas meid ära ja kõndis lihtsalt minema. Oli neid, kes küsisid parusskii moožna? Ütlesin siis kurvalt 'njet' ja läksime laiali. Esimesel päeval saime kokku ~700 krooni, veids üle. Anti eurosid, eeke ja latte. Teisel päeval nii hästi ei läinud, sest inimesi liikus päris vähe. Aga usun, et abiks oli seegi, mis tuli ning nii mõnigi kõht saab täidetud.

Järgmine nädalavahetus on jälle inimesed purkidega Statoilis. Kui näete, olge valmis. :)

Või tulge/minge appi:

http://www.toidupank.ee/tule-statoili-vabatahtlikuks-mundikogujaks/

Viiul

2011-01-12T10:00:00.005+02:00

Olen nii mitu korda mõelnud töö juures, et kui koju jõuan, siis mängin viiulit. Tuleb tuju noh.. Siiamaani mingi.. noh, algusest peale pole seda teinud.

Eile siis jõudsin koju, leidsin internetist Bachi kaheviiulikontserdi d-moll noodid, printisin välja (9 lk on üks partii :S) ja ei suutnud ka Siku mulle ära öelda. :D

Ja nii me mängisimegi kuni mõlemal käed valutasid (heh, ehk siis kaks korda läbi..) ja nüüd on nii, et tahaks veel. Ja tahaks veel noote otsida ja leida ja mängida. Vot.

Praegu leidsin Jules Massenet pala "Meditation" ooperist Thais. Seda mängisin muusikakoolis, kui ma olin veel väik(s)e(m). See on siiamaani mu kõige lemmikum lugu, mida ma mänginud olen. See on kaunis. :)

Aga tundub, et need 9 aastat muusikakoolis ei jooksnud täielikult mööda külgi alla (OK, esimene ja viimane vb jooksid siiski..). Viiul on tore pill, mulle meeldib. Näpud on hellad ja käsi nõrk, aga muidu on hea! :)

unistus

2011-01-11T12:51:00.005+02:00

Suvi.

Soe suvi.

Päike paistab.

Taevas on sinisinine.

Oo kui sinine on taevas.

Olen suurel laial väljal koos... kellegagi.

Kaasas on suured kõlarid, kust kõlab valjult Israel Houghton.

Mõne loo ajal sajab sooja paksu vihma.

Jumal teeb põsele pai.

Mina tantsin.

Naeran.

Laulan.

Ja olen õnnelik.

inspired by: vestlus Liinaga.

Puhkamine

2011-01-10T09:42:00.003+02:00

Koolilastel lõppes just vaheaeg. Tööinimeste jaoks pole eriti vahet selle ja eelmise nädala vahel. Koolilastel oli aeg puhkamiseks ja rutiinist välja saamiseks. Tööinimesed jätkasid oma rutiini ning ootasid kindlasti reedeid-laupäevasid, et saaks puhata.

Palju on räägitud sellest, et inimesed ei oska puhata ja aega maha võtta. Et kogu aeg rabeletakse ning tehakse kõiki asju korraga ja pidevalt. Aga mis siis, kui ei olegi võimalik aega maha võtta? Kui tegemist ongi tõesti rohkem kui päevas tunde? Kui lihtsalt ei ole aega puhkamiseks... Ilmselgelt ma ei räägi praegu endast, sest mul on aega küll, aga paljudel ei ole. Mis siis saab..?

Rääkisime puhkamise teemast Üllariga, sellepärast kirjutan siin sellest. Ülts jäi ise haigeks just ja see pani mõtlema selle peale, et ehk pidigi ta haigeks jääma selleks, et puhata. Ja reaalselt võtta aega magamiseks ja ... olemiseks. Kas seda ongi inimestel vaja? Ja siis miks? Laseme asjal minna nii kaugele, et enam kuidagi muudmoodi ei saa, kui siruli.

Samas... kui pole midagi teha, siis polegi midagi teha. Tundub natuke loogiline.

Kellel vähegi võimalik puhata ja aega maha võtta, kasvõi 15 minutit päevas, tehke seda. Tuleb pikemas perspektiivis jubedalt kasuks. Ma arvan...

Marii Käis Külas

2011-01-05T23:56:00.003+02:00

Ta tuli mu voodisse.

Vaatasime tema ja õdedega filmi 'Oh My God'.

Ullile soovitan. Arvan, et Sulle meeldiks.

Teistele ee... võite ka vaadata, kui soovite.

Marii jättis Grete joonistatud punase kassi siia.

Suht sakk.

Täiskasvanud

2011-01-04T09:58:00.002+02:00

Mõnikord vaatan täiskasvanud inimesi ja mõtlen, kas tõesti on see võimalik, et nad on sellised nagu on? Kui mõni täiskasvanu tundub rohkem teismeline kui mina oma tiinekaea prime time'il. Täiskasvanud klatšivad, solvuvad, joovad ja mida iganes veel, mida praegu tõesti ootaks rohkem minuealistelt ja noorematelt.

Imelik näha, aga kahjuks päris tihti tõsi.

Makes me wanna go:

2011-01-03T10:38:00.002+02:00

"The trouble with religion today is that there's just enough of it for people to learn to hate each other. But not enough for them to learn to love each other."

"If you put Buddha, Jesus Christ, Sokrates, Shakespeare and Krishna at a dinner table together, I can't see them having any argument. It's the space. It's the space between words."

Leidsin filmi, mida näha tahan.

2011!!

2011-01-01T11:07:00.002+02:00

Uus aasta on kätte jõudnud. Meil, kallid eestlased, käib äri nüüd eurodes. Teate, kust ma seda väga hästi nägin? Nägin seda sõites Leppneemest linna poole, kui teele jäi bensukas, kus hinnad olid ~1.20 kanti. Lahe, nii odav. Oh jah, ma ei taha seda eurot tegelikult üldse kommenteerida, tuli siis tuli, mis seal ikka. Tere tulemast, EURO. :)

Eelmine aasta läks päris toredasti ära. Tahtsin ennast jagada kolme peo vahel. 1) Krissu juures toredused, 2) Viimsis toredad klassikaaslased, 3) Leppneemes toredused. Plaan oli teha seda järjekorras 231, aga ma ei viitsinud väga sinna Viimsisse minna nii vara, nii et olin 1-s päris kaua, jõudsin 2-te mingi kuskil pärast üheksat ja sain üllatuse osaliseks - kõik ei olnudki täiesti purjus. Juhuu :) Põhjus, miks ma pikalt mõtlesin selle Viimsisse mineku peale, oli see, et ma ei jõudnud peo alguseks, aga kui ma kaks tundi hilinen, siis on kõik juba täis ju. Aga olgu, sai selgeks, et maani täis ei olnud keegi. Välja arvatud üks kallis klassivend, kes 15 minutiks sisse hüppas ja meile kõigile kõhutäie naeru tekitas. Aga siis sai seal söödud-joodud, telekat vaadatud, juttu räägitud ja pool 2011 paiku sättisime ennast Haabneeme ranna poole teele, kus tahtsime ilutulestikku vaadata. Seal oli niiiiiii ilus. Pidime küll kõik reas seisma, sest mingi mõttetu rada oli sisse tallatud, millest me väga ei viitsinud kõrvale kalduda, aga siiski ilutulestiku vaated olid suhteliselt suurepärased. Kui ilutulestik vaadatud ja topsid kokku löödud, hakkasime astuma tagasi peo kohta; teel kaldusin sujuvalt kõrvale ja läksin hoopis Konsumi juurde, et Liina autot oodata ja Leppneeme saada. Leppneemes lasime veel mõned paugud ja selle rõõmustava Spindlipundiga saime mängida mänge ja teha mingit ... toredust.

Siis olin ühtäkki Krissu juures, kus mängiti mängu ja taheti veel mängu mängida ja nii. Ma tegelikult ei viitsi väga rääkida. Hihi.... Jäime magama nii:

Kristel läks oma voodisse. Villu läks suvalisse voodisse. Marii läks oma voodisse (jep, koju..). Lauri läks diivanile kõverasse. Heigo läks põrandale, asetades ühe jala diivanile. Mina läksin ühte... põnevasse diivanisse. Linda tuli minu peale. Tommi oli pooleldi püstiasendis tugitoolis. Siku ja Üllar olid vannis. Magada mingi liiga palju ei saanud, aga natuke sai. Piisavalt, et ennast ärgates kangena tunda. Ärkasin. Siis sõin. Tegelikult ei ole veel söönud, sest Siku alles hakkas süüa tegema. Head isu.

Head uut aastat, kullakesed! :)

Nõnna siis...

2010-12-31T09:08:00.004+02:00

2010 hakkabki nüüd läbi saama. Üritasin väga välja mõelda, kas peaksin jätma oma postituste arvu 90 peale, nagu see oli aastal 2008, või lasta 2010-l 2008-le ära teha. Otsustasin seekord teha nõnna, et noh... nüüd ma kirjutan.

Siku käskis mul natuke aega tagasi kirjutada, milline oleks mu unistuste aastavahetus. Aga pidin tõdema, et see ei erine väga palju sellest, mis tavaliselt ongi olnud. Kalleimad sõbrad, piisavalt süüa, ee... Rohkem ma ei öelnudki midagi. Aa, ütlesin. Sellist asja ütlesin, et arvatavasti oleks minu täiuslik aastavahetus veedetud kuskil 'mitte-Eestis'. A la Times Square'il kõige kallimate sõpradega ja siis noh, miljoni inimesega, kes seal veel on. Ja Kadri lisas sellele, et siis kui ilutulestik läbi, valime, kelle penthouse'i seekord minna ja seal läheks pidu edasi. :) Kõlab hästi või? Minu meelest kõlab. Nüüd vaja veel piletid sinna kaugele ja üks või paar penthouse'i kamba peale. Siis on olemas.

Mida ma veel mõtlesin seoses aastavahetusega, on see, et minus tekitab mingit... hingepiina.. kui inimesed ütlevad, et veedavad aastavahetuse üksi või et ei viitsi seltskonnas olla aastavahetusel. Minu arvates on nii: jõulud veedame perega. Argipäeva veedame üksi või perega või abikaasaga, kuidas keegi, väga palju aega pole ju, et sõpradega tsillida ja kokku saada. Seega on aastavahetus (ja olgu, jaanipäev) täiuslik aeg, mil leida üks sobiv seltskond, kellega lõbusasti aega veeta ja armastust jagada. Või olen mina jälle loll...

Tänane õhtu/öö saab olema päris põnev, ma usun. Minu jaoks esimene aastavahetus, mida ma ei veeda hunniku kristlastega koos, vaid hängin täna oma endiste klassikaaslastega. Küll väga väikse osaga neist, aga nad on need olulised. Nad tõesti meeldivad mulle väga, seega loodan õhtust midagi head. Purjus inimesed, jee. Mul savi, söön mandariini ja joon limonaadi ja vaatan ilutulestikku, lõbus on JU ikka nendega. Ja kui käes on 2011, siis astun sisse vast Haagenite kodu uksest, et ka usklike inimestega koos rõõmustada. Seega kõige selle kokkuvõtteks - ootan õhtut.

Ja homme on selline päev, et noh... eurod. 2011. Kultuuripealinn. Justkui kõik see juba ei väljendaks, kui väga kiiresti lendab aeg, siis üks asi on veel: homme on see päev, kui mul saab täpselt 6 kuud esimesest tööpäevast Danfossis. Alles ma siia tulin ju, või ei? Ju siis mitte. Juuuu siiiiiis.....

Aga kuulge, nägemist nüüd. Kellega mitte varem, siis järgmine aasta kohtume! :)

24-26

2010-12-27T09:53:00.006+02:00

Kirjutasin Facebooki järgneva postituse:

Mis selgus täna: Kõik järelejäänud vallalised luidekad peavad vallalisteks ka jääma. Tarvo & Ulli võivad saada hädapärast ühe lapse. Põhjus lihtne: Autos rohkem kohti pole ja söögilaua äärde mahub veel vaid peaaegu üks inimene.

Lisaks näeb Lauri retuusides inetu välja, Luidekad ei jaga geograafiast suurt midagi ja mina olen halb kaotaja (Rummy). Tänan tähelepanu eest

Mõtlesin, et sellest lähtuvalt saab ju kirjutada ülejäänud 24-26-st ka. Vähemalt 24.

Oli siis selline tore jõululaupäev taas, mil Tarvo ja Ulli said ka meiega koos olla. Kuskil seal lõuna-pärastlõuna paiku läksime peaaegu terve perega Schnelli tiigi juurde mäele kelgutama. Peaaegu terve pere sellepärast, et kallis vennanaine ootas kodus oma jõuluimet, mis ka juhtus (tal oli jalg haige ja sai lihtsalt lampi terveks). Kelgutamine oli väga väga tore, videot saab vaadata siit. Vaatasin seda just praegu tööl ja täitsa täitsa pael, tööl on ikka väga mark naerma pursata. Igatahes siis iga mats (luidepere üle-viie-aasta-vanune originaallaps ) lasi kaks korda sealt mäest alla ja oli aeg kelgutamine lõpetada ja minna vanaema-vanaisa tervitama. Käisime T&U juurest läbi, et Tarvo saaks riideid vahetada ja Ulli saaks meiega kaasa tulla ning läksime siis vanade juurde. Üles, kalli-kalli ja alla tagasi ja koju. Ma mõtlesin, et nad teevad nalja, kui nad ütlesid, et me läheme kohe ka minema, aga näed, ei teinud. Kodus sai peaaegu kohe süüa ema tehtud mõnusaid jõuluroogasid. Sealt tuli välja ka see osa, mida mainisin ülevalpool, et Luidekate maksimaalne arv on põhimõtteliselt täis saanud. Kui kõht oli täis ja tuju oli hea, tuli aeg minna kirikusse. Otsustasime (või keegi otsustas..) minna Nõmme Baptistikogudusse. Seal sai kuulda väikese koori muusikat, sai laulda, sai kuulda jõuluevangeeliumi nii evangeeliumitest kui pastori sulest, sai natukene jälle jõulutunnet ja sai vähemasti üks jõulukallistus antud. Ma arvan, et läks hästi, et sinna läksime. Rahvast seal palju polnud, aga saime Luidedega ühe terve rea + ühe lisarea ühe koha hõivata (sõnakordus, mm kui palju seda siin on...). Igatahes... siis läksime koju, kus sõime veel tanguvorsti ja muud ülejäänud lõunasöögi toitu ning magusat ja head ja jõime glögi ja jagasime kingitusi, mida me jälle ei pidanud sel aastal tegema. :D Teist aastat järjest juba me "ei tee" kingitusi. Aga igatahes, siis oli veel nii ka, et mängisime Rummyt ja Geopol'i (?) (ma ei mänginud, vaatasin pealt) ja siis jõime Tarvo/Ulli tehtud jäätisekokteile, mis olid nii superhead. Soovitan soojalt (aga tegelikult pigem külmalt).

Sel aastal olin ma kingituste mittetegemises isiklikult edukam, tegin ainult oma kahele vanemale õele. Teate kui uskumatu rõõm mul südamesse tuli, kui ma need kingitused neile ära ostsin. Kadri nägi, ma olin ikka väga iksait ja ei jõudnud päris ära oodatagi, millal ära anda saaks. Eriti hull muidugi on asja juures see, et ostsin need 23. juba ja andsin alles 24. veidi pärast keskööd, ehk siis 25. alguses. Nii pikk ootus oli, täitsa pael. Aga vähemal Siku reaktsioon oli seda väärt. Krissu vist niiiiii väga iksait ei olnud, aga loodan, et natuke ikka :) Siis oli vaja veel natukene arvutis olla ja siis tuli magamisaeg.

Mõtlesin, et 25. puhul oleme perega tavaliselt kuskil käinud või midagi teinud, seega ei mõelnud ka sel aastal mingeid plaane välja. Ja kui ma "hommikul" ärkasin, siis sain aru, et igasugused plaanid oleks ära jäänud nii või naa, sest see ilm, mis mulle otsa vaatas, oli täiesti uskumatu. Scarlet möllas ikka täiega. Siis saimegi teha ühe mõnusa koduse päeva. Põhimõtteliselt esimene asi, mis ma hommikul tegin, oli Rummy koos õdede ja emaga. Aitasin emal veids mängida, sest ta ei ole seda varem mänginud ja seega ei osanud päris õiges suunas iseseisvalt mõelda. :D Aga saime mängitud, Siku või Krissu võitis ja siis tuli isa kampa võtta ning Unot mängida. Seda tegime õige mitu mängu, võitsin neist vist paar. Siis oli igaüks vaba tegema, mida hing ihaldas... seega läksin oma sooja voodisse lugema ühte raamatut, mis lõpuks ometi on köitnud mu tähelepanu nii palju, et viitsin seda järjepidevalt lugeda. Viimasel ajal on kõik raamatud olnud nii kerged käest ära minema, et see raamat on suisa õnnistus. The Shack on selle nimi ja see on mm... Oh, see on lihtsalt hea, tõsieluline ja ma ei ole sellega jõudnud piisavalt kaugele, et täpselt rääkida, millest see räägib. Aga juba võin seda soovitada, sest tegemist on hea raamatuga. Sain veel veidi arvutis ja teleka taga olla ja siis oli aeg magama minna jällegi. Ma täpselt ei mäleta, kas tegin veel midagi või ei, aga vist mitte. Väga kodune ja rahulik päev oli.

26. hommikul sõime kodus ilusti hommikust ning siis läksime õdedega Mustame Kristlikusse Vabakogudusse, et Lauri Luide Trio ja ÜllarMartaEda trioga natuke proovi teha enne kui teenistus algab. Ja siis oli teenistus, kus saime oma laulud laulda ning muuseas ka ühe luuletuse kambakesti kirja panna ning esitada. See oli täitsa tore, mulle need inimesed meeldivad väga-väga. Siis, kui koosolek läbi sai, ütles isa, et kuulge, lähme Pärnusse vanaema tervitama. Seal Saalemi kirikus oli ka ülistusõhtu, mis näeb meie tavapärasest ülistusõhtust küll erinev välja, aga mulle tegelikult see kontseptsioon meeldib. Välja reklaamitud kui ülistusõhtu, aga mitte selline kõigil silmad kinni, käed laes Hillsongi ülistusõhtu, vaid selline, kus iga inimene saab öelda, mis südames, saab tunnistada või lugeda või teha, mis soovib ja lauldakse ka koos, aga mitte meie tavapäraseid lemmareid, vaid pruunist laulikust. Kus muideks on nii heade sõnumitega laulud, et kui vaadata kõrvale sellest, et need kõlavad vanamoodsalt, siis saaks nendega ikka niimoodi ülistada, et kohe hull. Vot. Aga ma tahtsin tegelikult enne seda pikka juttu öelda veel seda, et suutsime endaga kaasa kutsuda Üllari ja meelitada Viljari. Üllar oli kohe rutuga nõus, Viljariga läks veidi aega ja olimegi juba leppinud sellega, et ta ei tule, kui järsku tema kõrval kõndides kuulsin pealt ta telefonikõnet, et ta ei saa kahjuks ühte teise kohta minna, sest tuli välja, et tuleb Pärnusse minna. Säärane rõõm. :) Seega võtsimegi pärast kiiret söömist ette sõidu Pärnusse. See oli veelgi rõõmustavam kui arvasin. Nimelt sellepärast et: jäime umbes 10-15-20 minutit hiljaks. Kui kohale jõudsime, ootas meid ees 7 inimest. Ja pärast üritust ütles mu kallis vanaema (aama), et oli palvetanud just seal, et tuleks ometi 3 inimest veel, et saaks 10 täis. Ja sadas sisse meie kamp, 9 inimest. Vanaema õnnelik, et Jumal kolmekordselt ta palvele vastanud on ja meie rõõmsad, et meie kohalolek kedagi tõesti ka õnnelikuks tegi ja kinnitas. Pärast teenistust saime minna vanaema juurde ka külla, kus laulsime pruuni lauliku laule ning rääkisime juttu ja saime jälle kõvasti süüa, nagu ikka. Ja siis tuli aeg koju minna. Enne kui see võimalikuks sai, pidid Lauri ja Viljar ühe maadluse ka maha pidama, mis lõppes lumehunnikus Viljariga ja Lauri kadunud kindaga, mis pärast mõningast kaevamist siiski leiti sealt, kuhu Lauri Viljari loopinud oli. Tegime poisid lumest puhtaks ja hakkasimegi sõitma läbi Kohila kodu poole. Igaüks sai jälle omamoodi autos aega veeta, Üllar ajas kõigil ajusid sassi, Lauri vaatas Knight Riderit, Krissu oli vaikselt omaette (:D), Viljar oli ka tore ja rääkis minuga juttu, kui Üllar Sikuga juttu ajas. See, mis ees toimus, on hull, Grete oli täitsa üle mõistuse.

Aga ühtäkki jõudsime koju ja siis oligi pühapäev põhimõtteliselt läbi. Ühtlasi ka jõulud.

Täna ärgata oli mitte nii ränk kui arvasin, aga siiski mitte meeldiv.

Aga ütleme siis nii, et olen selleks nädalaks peaaegu valmis. Eriti hmm, reedeks... :)

Nägemist.

Ma nii tahaksin...

2010-12-23T09:45:00.004+02:00

... midagi blogisse kirjutada...

Aga kui I got nothing, siis I got nothing vä? 40% kordadest, kui ma seda ütlen, vastab see actually tõele ka.

Tegelikult on ju jälle toimunud asju ja olen käinud kohtades ja olnud õnnelik, kurb, kuri, väsinud, üleväsinud ja ülierutatud ning rõõmus.

Sain teisipäeval kokku kalli Astiga, keda ei olnud ikka jube kaua näinud. Saime muljetada elust, olust, meie armastustest, Saksamaast, Inglismaast, Prantsusmaast, gospelkoorist (mingil põhjusel rääkisin ma sellest väga palju), jõuludest, tulevikust ja selle kõige kõrvale jõime kuuma šokolaadi ja sõime minu elu kõige kalleimaid juustukookeid. [*meie liftis on stend, kus on palju erinevaid pakkumisi. Üks firma reklaamib: Kõige parimaid pakkumiseid*] Olime igatahes kohvikus Josephine. Seal on päris ilus ja mugav ja hubane ja soe. Pärast läksime veel Krissu-Pissu juurde, et Asti ka teda kallistada ja tema kodu näha saaks. Jõime sealgi teed ja siis läksime laiali.

Gospelkooriga oli pidu-pidu, mis tegi minu jaoks kogu asja ainult hullemaks. Sain taaskord kinnitust sellele, et nad on imelised inimesed, ükskõik, kas me laulame, tantsime, palvetame, kallistame, naerame või peksame (õrnalt, obviously). Kõike tahaks nendega koos teha. Ma ei saa aru, mis keiss mul praegu sellega on. Mingi aeg tagasi sai mul koorist hullult kopp ette. Ma ei viitsinud proovides käia, ei tahtnud esineda nendega, hängida loomulikult tahtsin, toredad inimesed on LSis alati käinud, aga kuidagi mott oli väga väga maas. Aga see mott on nüüd taeva all ja jääb sinna vist veidi kauemaks. Ma usun, et need inimesed on Jumal kokku toonud ja ei ükski jõud meid lahuta.

Mis mu elus siis veel on.... töö. Tööga on nii, et kui teada tahad, siis küsi, mis parasjagu mu emotsioonid seoses sellega on. Need muutuvad mõnikord isegi. Ühele tüübile olen vist ühe seletuse veel võlgu, aga ei tea, kas teda enam huvitabki. See oli ühel korral, kui ei olnud kõik väga hästi ja koju jõudes olin not-so-happy. Aga mis sellest väiksest asjast ikka rääkida, ainult 400 millegagi päeva veel jäänud ja siis, meeldis või ei meeldinud, vahet pole. Töökaaslased on ikka toredad, eriti üks, kes kuuseehteid heegeldas kõikidele.

Eile käisime ka poes, et osta kokku süüa peredele, kellel ei ole elus võib-olla nii palju vedanud kui meil. Saime kogudusega 5 perekonda, kellele üks mõnus jõuluõhtusöök ja natuke veel kokku osta. Nii mõnus oli seda teha. Lihtsalt mõelda ja muretseda, et inimesed, keda me ei tunne, kellest me ei tea mitte midagi, saaksid ühe rõõmsa õhtu enda rõõmsate õhtute nimistusse juurde. Mina ja Siku tegime paki perele, kus on ema-isa ja väike 4-aastane poeg. Loodan väga südamest, et see väike žest puudutab neid ja teeb nad rõõmsaks. Ehk on see nende jõuluime. :)

Täna on tööl lühike päev ja siis saan kokku oma (asendus)kallimaga, et teda emmata ja temaga koos üks mõnus soe jook juua. Siis saab Lauri Luide Trioga laulu harjutada, siis arvatavasti koristada ja oodata homset.

Jõulud. Mida see siis tähendab? Jõululugu, mida me kõik teame, on siin. Peaks seda lugema ja mõtlema ja aru saama, et see ongi see, mis päriselt juhtus! See ongi see, mis pani alguse minu usule. Ühe väikse lapse sünd. Kuuleme laule, kuuleme sõnumeid, kuuleme omi mõtteid ja ometi ei sõltu neist lauludest, sõnumitest ega mõtetest mitte midagi. See, mis juhtus, juhtus nagunii, ükskõik, kas mina usun seda või mitte. Ükskõik, kas mulle läheb see korda või mitte. See ongi tõde. Ja tegelikult läheb ikka korda küll. :)

Lõppu üks lugu, mida lugesin ja mis väga puudutas:

From Max Lucado's book "God Came Near" ...

IT’S CHRISTMAS NIGHT. THE HOUSE IS QUIET. Even the crackle is gone from the fireplace. The last of the carolers appeared on the ten o’clock news. The last of the apple pie was eaten by my brother-in-law. And the last of the Christmas albums have been stored away having dutifully performed their annual rendition of chestnuts, white Christmases, and red-nosed reindeers.

It’s Christmas night.

The midnight hour has chimed and I should be asleep, but I’m awake. I’m kept awake by one stunning thought. The world was different this week. It was temporarily transformed.

The magical dust of Christmas glittered on the cheeks of humanity ever so briefly, reminding us of what is worth having and what we were intended to be. We forgot our compulsion with winning, wooing, and warring. We put away our ladders and ledgers, we hung up our stopwatches and weapons. We stepped off our race tracks and roller coasters and looked outward toward the star of Bethlehem.

It’s the season to be jolly because, more than at any other time, we think of him. More than in any other season, his name is on our lips.

And the result?

For a few precious hours, he is beheld. Christ the Lord. Those who pass the year without seeing him, suddenly see him. People who have been accustomed to using his name in vain, pause to use it in praise. Eyes, now free of the blinders of self, marvel at his majesty.

All of a sudden he’s everywhere.

In the grin of the policeman as he drives the paddy wagon full of presents to the orphanage.

In the twinkle in the eyes of the Taiwanese waiter as he tells of his upcoming Christmas trip to see his children.

In the emotion of the father who is too thankful to finish the dinner table prayer.

He’s in the tears of the mother as she welcomes home her son from overseas.

He’s in the heart of the man who spent Christmas morning on skid row giving away cold baloney sandwiches and warm wishes.

And he’s in the solemn silence of the crowd of shopping mall shoppers as the elementary school chorus sings “Away in a Manger.”

Emmanuel. He is with us. God came near.

It’s Christmas night. In a few hours the cleanup will begin—lights will come down, trees will be thrown out. Size 36 will be exchanged for size 40, eggnog will be on sale for half price. Soon life will be normal again. December’s generosity will become January’s payments and the magic will begin to fade.

But for the moment, the magic is still in the air. Maybe that’s why I’m still awake. I want to savor the spirit just a bit more. I want to pray that those who beheld him today will look for him next August. And I can’t help but linger on one fanciful thought: If he can do so much with such timid prayers lamely offered in December, how much more could he do if we thought of him every day?

Gospelkoor Living Stone

2010-12-20T09:31:00.003+02:00

Pealkirjas nimetatu on üks imeline koosseis. Mitte ainult selles mõttes, nagu tavaliselt koore mõõdetakse. Minu jaoks on see koosseis imeline, sest ma nii väga armastan neid inimesi, kes sinna kuuluvad. Nad on väga kõvasti mu südamest kinni haaranud ja ma ei näe hetkel tulevikus neid sellest lahti laskmas. Parem oleks... :/

Eile oli viimane kontsert sel aastal ja täna saab nendega lihtsalt koos olla ja rõõmsasti aega veeta. Can't wait. Mmh, ma mõtlesin, et kirjutan pikemalt, aga midagi pole enam öelda.

Kui LivingStone oleks kutt, siis ma abielluks temaga.

Paha tuju

2010-12-17T10:01:00.002+02:00

Täna hommikul ärkasin ja avastasin, et oo, mul on paha tuju. Üritasin mõelda, miks, ja kas äkki mul on lihtsalt väsimus. Aga samas mul on ju iga hommik väsimus, kell lihtsalt heliseb liiga vara. Seega jõudsin järeldusele, et eip, asi pole väsimuses. Tuju on paha ja midagi pole teha. Läksin siis vetsu, kus on peegel. Mossitasin endale vastu.. ja teate, dialoogid iseendaga on ühed väga võimsad asjad teinekord. Ja ma pidasin seal endaga dialoogi. Mõttes. Ja jõudsin järelduseni, et why oh why peaksin ma raiskama ühe päeva oma lühikesest elust halva tuju peale? Kui mul on võimalus olla naeratav, rõõmustav ja armastav, siis miks ometi peaks ma selle asemel olema pahur ja mossis?

Elu on selleks liiga-liiga lühike.

Kas pole?

Kontsert!!!

2010-12-16T11:15:00.003+02:00

Esimene kontsert oli super!!

Kajas tuleb ka vist SUPER, sest nüüd on lisaks klahvile ja trummile ka bass! ;)

Tulge! :)

Sektsioonkapp ja roosa esik

2010-12-10T14:22:00.001+02:00

iu...

Kivi-käärid-paber

2010-12-09T20:41:00.002+02:00

Mängisin Gretega kivi-käärid-paber.

Panime mõlemad käärid.

Grete võitis, sest ta jõudis mind enne stab'ida.

3.-5. mõne sõnaga veel.

2010-12-08T16:11:00.002+02:00

3. olin tööl. Siis Olevistes. Olevistes oli noortekas, kus gospelkoor Living Stone esines. Bändiks - Heikko. Klaveril. Toimis seegi. Aga väga pull igatahes on selline lahendus. Ütleks nagu.. Pigem EI, aga kui muud varianti pole, siis vabalt. Heiks mängib ära küll ja suudab selle My Life, My Love, My All'i *kõll*i ka ära teha. Nii et kõik hästi!

4. olin Kadriga Soomes. See oli ääretult mõnus aeg. Läksime hommikul kella kaheksase laevaga ja tulime õhtul poole kümnesega. Vahepeal olime Helsingis ja Espoos (seal on Ikea). Leidsime endale põhimõtteliselt elutoa ja köögi, nüüd vaja vaid umbes 10000 eurot saada, siis on need ja võib-olla ka enam-vähem rahuldav magamistuba ka olemas. Paneks pilte ka, aga ma olen tööl. Siin pole. Igatahes siis jah, Ikea love on minu südames nüüd. :D Ja Kadriga kolin kokku. Varsti. Üsna pea. Üritasime otsida Kadrile ilusat kleiti ja mina sain endale läki-läki. Olen nüüd üks nendest läkidest. :/ Aga soe on. Igatahes, tõesti oli rõõmustav aeg, hoolimata mõnest feilist. Kirjutasin need endale isegi üles, et saan siia kirjutada, aga ülimalt mõttetu on seda teha, sest ainult positiivsed mälestused jäävad sellest reisist nagunii! :)

5. ärkasin üles, läksime isaga kirikusse. Ja nii me seal olime... kahekesi. Helistasin Laurile ka, et kas tuleb. Häälega, mis reetis, et ta oli minu kõne peale just ärganud, ütles Lauri: 'ma ootan teid!' HAH. Päris ootaski. Igatahes. Ta magas. Ja ta ei tulnud. Nii et mina ja isa. Kogudus. Pean ütlema, et oli täiesti meeldiv aeg temaga kahekesi, olin taas kuulaja rollis enamasti, mõne sõna ütlesin ka ise. Aga enamasti kuulasin. Isa mõtteid, mis tal peas on liikunud, nii mure- kui rõõmumõtteid. Saime koos palvetada ja süüa ja rääkida ja kõiki asju teha. Ja siis kella 12ks olime lõpetanud. Läksime koju ja siis Muusikasse, kus oli hästi mõnus ja tore. Lund oli maa ja ilm ja saime otsida (OK, isa otsis) jõuluasju ja mingeid.. diaposte? Something something. Igatahes ütles isa umbes 40 000 korda, et väga edukas sõit oli ja tasus käia. Ju siis tasus. Mul oli ka tore ja sain vähemalt 2 ägedat pilti ka teha. Mind teie arvamus väga ei huvita, peaasi, et mulle endale meeldib. ;) Ronisin veel lumise redeli otsa ja tirisin jääpurikaid alla, et oleks toredam. Kõiki ei tirinud alla, ainult mõned... et oleks toredam. Siis läksime koju tagasi. Siis läksin Oliveriga Krissu juurde, et peaaegu tema iirlasest pilti teha. Seda ei juhtunud, nii et jõime teed, sõime kommi, vaatasime Oprah'd ja läksime Ollaga Kadrioru pargist pilti tegema. Arvata võib, et ma ei teinud seal ühtegi pilti, ega ka midagi muud asjalikku peale ootamise. Aa ei, paar korda tegin standi jalgadega liugu üles alla. Saate aru küll, mida ma mõtlen. Klõps lahti ja siuh alla. Ja siis klõps lahti ja siuh kinni. Põnev põnev. Siis üritasin täiega meile neljandat (mina, Oliver, Lend + ...) kinokaaslast saada, aga kõik tüdrukud (ja Üllar) on luuserid ja ma ei saanud kedagi. Nii et lasin Lendil omavolitseda ja kellegi kaasa võtta. Nõnna juhtuski, et käisin kolme kutiga kinos vaatamas filmi nimega Toilet. Mulle meeldis, Oliverile meeldis liiga palju, Lendile ei meeldinud ja Hanno jäi filmi üle veel mõtlema. Siis läks õhtu edasi nii, et pidin Marii juurde minema, et Imrele Soome kommid ära anda. Läksin ka. Aga ei juhtunud nii, nagu ma arvasin, et annan kommid ära ja lähen minema. Jäin sinna veel suhtlema ja telekat vaatama. Ja oli tore. Marii ja Anthony ja Imre on toredad. :) Aga siis läksin koju, kus ikka veel oli ainult issi. Ootasin ära, kuni emps ja Grets koju tulevad ja läksin magama.

Ja siis tuli esmaspäev, mis minu ootustele vastupidiselt ei sakkinudki, teisipäev, mis oli tore (töö, trenn, Lauri sünna) ja käes on kolmapäev. Täna sain hommikul kohvijalutuskäigu osaliseks, kaaslaseks Imre ning tööl sain kaupa kokku pakkida. Kogu tööpäev oli üsna hea, kuni kell sai 16. Siis läks igavaks. Siis ma hakkasin blogi kirjutama. Ja siis jõudis kätte nüüd.

Lõpp.

3.-5.

2010-12-06T11:06:00.002+02:00

Räägin, mis ma tegin ülalmainitud päevadel detsembrikuus.

3. olin tööl ja Olevistes.

4. olin Soomes

5. ei olnud tööl ega Soomes, vaid kirikus, Muusikas, Kadriorus ja kesklinnas.

Võtsin endale 6

2010-12-02T10:40:00.003+02:00

See kontsert oli .. no ütleme suht spets. Hah, nautisin nii väga. Minu jaoks üks parimaid kontsertelamusi ... ee, siiani parim kontsertelamus mu elus. Nad laulavad nii hästi, nii puhtalt, nii õigesti, nende hääled sobivad kokku nii-nii hästi ja igaüks neist on ka väga hea soolotaja ja lisaks olid nad ka väga... entertaining. See on siis.. meelt lahutavad või.. midagi sellist. Igatahes igav ei olnud ja palju palju head oli. Wonderful.

Tean, et kõikidele ei meeldinud.

Aga mul savi.

Mulle meeldis nii väga.

Aitäh!! :)

:)

2010-12-01T12:53:00.000+02:00

Krissu on nii lahe. :)

Õhtul / homme on sellel teemal vast rohkem öelda.

Täna õhtul võtan kuut.

26-28

2010-11-29T09:21:00.002+02:00

Klõpsisin viis korda ennast umbes siia blogi peale, sest ma tean, et peaksin/võiksin praegu siia midagi kirjutada. Nädalavahetus on jälle möödas ja see oli nii tore ka veel. (Vahemärkus, mul on praegu nii külm.) Aga seekordne nädalavahetus möödus kuupäevadel 26. november, 27. november ja 28. november. 2010. (Ikka tahan kirjutada 2011. :( )

Aga mis siis juhtus.

Reedel pärast tööd läksin linna, et Anthony ja Oliveriga Vineyardi proovi tegema minna. Viiest lõppes töö, veerand kuus olin juba linnas, aga prooviga alustasime umbes............... veerand seitse.. pool seitse.. kolmveerand seitse. Sinnakanti. Ma ei tea, kuidas või miks on võimalik nii kaua jokutada, aga õnnestus. Õnneks on Ant ja Olla nii lahedad, et proov oli tore ja õnneks on nad ka nii osavad, et saime lugudega hakkama, nii et idee poolest oleks see proov väga lühike võinud olla. Aga ei olnud. Läbi ta lõpuks siiski sai ja siis läksime Kadri ja Oliveriga kõigepealt Kristiinesse ja siis Oliveri juurde. Jõudsime Kadriga mõlemad järeldusele, et veider on seal olla, sest 7-8 aastat tagasi käisime samades ruumides lastesaadet ja teisi sääraseid asju lindistamas (endine Pereraadio stuudio!). Aga tore oli sellegipoolest. Nad on toredad. :) Läksime Kadriga sealt jalgsi linna, sest ta otsustas, et võib ikka hilisema bussiga minna. Ja ülimõnus oli. Ilm oli ilus, seltskond oli ilus ja jutt oli ilus. Ilus õhtu oli. :) Saatsin ta bussi peale ja otsustasin, et ma ei viitsi 10 minutit trolli oodata. Läksin jala koju. Kõrvaklappidest tuli The Fray, taevast tuli lund ja südames oli rõõm.

Laupäeval sain hommikul käia GLS bändiga aftekal Hotell Olümpia 26. korrusel privaatsaunas. Nii... mõnus oli. Ja huvitav. Esiteks juba see, et kell 10 hommikul pole ma vist kunagi varem saunas käinud. Teiseks hullu lumesajuga vaadata 26. korruse aknast vaadet... oh. Kolmandaks.. istuda seal nende tüüpidega ja kuulda, mida nemad igapäevaselt teevad. Tuuril Dave Bentoniga, keikkad Kadri Voorandiga, Dream Big Band, keikkad igal pool mujal, kes käib Venemaal mingit tantsuvõistluse muusikat tegemas ja mis iganes nagu. Siuksed vennad koos, et lihtsalt tekib küsimus, why oh why mina seal olen. Ja siis tänan vaikselt Jumalat, et siiski olen ja et need vägevad muusikatüübid on ka Jumala-tüübid. Imetlen neid. :)

Pärast saunakat läksin siis koju tagasi ja sai väikestviisi koristatud. Ühel hetkel pidin mõtlema, kas on imelik, et ma oma toas kahe kampsuni ja jopega pean olema, kui ma koristan. Aga tegelikult tahtsin hoopis kindad ka kätte panna, sest harjavars oli küllllm. Aga koristasime siis ära ja võtsin ilusti isegi voodipesu ära, et see ära vahetada. Ainuke probleem oli selles, et kohe ei viitsinud uut asemele panna. Ei tasu seda edasi lükata, ma ütlen. Ei tasu... SEST

Hiljem läksime Laura juurde, et teha süüa, et pidada maha üks tänupühaõhtusöök. Mõtlesime, et võiks sel aastal ka seda tähistada. Nii et Mariliis-Sigrid-Laura-Liina-Kristel-Kadri-Ulli-Tarvo-Lauri tulidki kokku, et üheskoos süüa ja mõelda ka, mille/kelle eest tänulikud oleme. Minu meelest oli täiega tore. Mu sõbrad on mõnusad ja mu pere on nii mõnus. :)

Läksime siis suhteliselt hilja sealt ära ja kui koju jõudsime, olid silmad juba und .. silmini täis. Siku ja Grete olid vist vannitoas (keegi seal oli..) ja ma mõtlesin, et ei viitsi trügida ja oodata, aga voodipesu ka veel ei viitsi panna, nii et panen korra silma kinni. Hommikul, kui täies riides ja laiali-silmadega ärkasin, siis mõtlesin, et oleks äkki võinud natuke asjalikum olla. Aga tõesti ei viitsinud enne. Ja mis teha. Ärkasin üles, pesin hambad ära, panin pühapäevariided selga ja olin asjalik, kuni oli vaja ära minna.

Pühapäeval läksime kirikusse. Ainult et kallis issi oli haigeks jäänud, seega oli naisteväe peal palju vastutust. Emme rooli, mina ja Siku asju tassima, uksi kangutama ja paugutama ning ütlema, kust keerama peab. Oli põnev. Aga jõudsime kohale ja kõik läks hästi. Kuigi tõesti pean ütlema, et kui aasta otsa pole autot juhtinud, siis pühapäevane ilm arvatavasti ei ole selline, et oh, tahaks nüüd! Nii et jehuu emme! :) Kirikus olid Luided, Laura ja Leevi. Koosolek kestis peaaegu tund aega, sest jutlust ei olnud ja me ise piisavalt kaua rääkida ei osanud. Aga mõnikord on seegi hea. Saime taas koju minna ja süüa ja siis hakkasid kõik kordamööda unelema. Ma ei tea, miks, aga kõik olid nii väsinud, et tuli üks uinuja teise järel ja ühel hetkel, kui ma mõtlesin, et võiks tõusta, olid kõik teised magama läinud. See oli lahe. Ja täiesti ebaoluline informatsioon. Aga mis teha, uni oli :D Siis tõusime üles, mina ja Siksu läksime Lauriga Kajja Ruuterit pidama. Ruuter oli tore. Mulle meeldis seal muusikat teha mängu vaadata ja juttu kuulda ja emme tehtud mõnusaid asjakesi süüa. Nii nagu olen, nii tulengi. Võta või jäta. Kõik.

Pärast Ruuterit läksime Siksuga Marii juurde, kuhu tuli mingi aja pärast ka Ant. Ja sealgi oli tore. Minu ja Marii kaamerad said väga palju kasutust. Paar pilti tuli enam-vähem välja ka. Ja oeh, lihtsalt on tore tegelikult olla koos toredate inimestega ja nautida seda, mis on. Teed jõime ka.

Täna ärkasin üles ja tegin silmad lahti (lause pühendusega Sikule). Et... kõik.

OK

2010-11-27T12:59:00.002+02:00

Mõnikord on nii, et sa tahad hängida kahe sõbraga samal ajal, aga nad ei saa omavahel absoluutselt läbi.

Õnneks minu sõbrad saavad läbi.

Eile õhtul oli selle tõttu täitsa tore.

Täitsa... OK! :)

Seik bussist

2010-11-26T09:06:00.003+02:00

Piletikontroll: PK

Mina: M

PK: "Teie pilet, palun!"

Mina: "..." (annan ID-kaardi)

PK: "Aitäh."

Mina: "..." (naeratan)

PK: (läheb eemale ja tuleb tagasi) "Vabandage, teil on täispilet."

Mina: "Jaa."

PK: (segaduses näoga) "Kui vana te olete?"

Mina: "Üheksateist."

PK: (imestunud näoga) "Ahsoo, ma vaatasin, et te olete nii nooruke, et siin peab olema mingi eksitus!"

Mina: (naeratan) "..."

FB vaba päev

2010-11-24T10:04:00.005+02:00

Minu põhilised lehed

24. novembril 2010 ei lähe Mariliis Luide Facebooki. Raskem on seda siis teha, kui rohkem inimesi sellest teab. Praegu teab kaks, aga kui keegi veel siit seda loeb ka, siis on eriti super, sest siis on suurem oht vahele jääda :D Hommikul kodus korra käisin, et vastata ühele meilile, mis saadeti eile. Leppisin endaga enne kokku, et kui mul on 10 või rohkem notificationit, siis ma neid ei vaata, vaid lähen ainult inboxi ja vastan sellele meilile. Muidugi oli neid 10, nii et need jäävad homset ootama. :)

Mind inspireeris selleks "paastuks" mu armas õde Siku, kes ütles eile, et ta teeb Facebooki vaba õhtupooliku... ja ei saanud hakkama. Mõtlesin, kas on tõesti nii raske olla mõni tund eemal sellest kohutavast netileheküljest? Rutiinse elu juures on see veidi raske, sest läheb igavaks ja siis on hea vahepeal vaadata, mida teised teevad ja ütlevad. Aga täna ma ei vaata. Täna olen aktiivne MSNis ja Skype'is, kuulan Youtube'ist usklike muusikat ja proovin lõpuks ometi ühe kohutava asjaga hakkama saada, millega peaksin tegelema juba pikka aega. :)

Edu siis mulle. ;)

P.S. NÜÜD, 'TRIBUTE TO SIKU & FB' VÕIMALUS POSTITUSTE ALL VAJUTADA KAS 'LIKE' VÕI 'DISLIKE'!!!

Ilus

2010-11-23T10:48:00.003+02:00

Jh 10:22-30

19-21

2010-11-22T11:17:00.005+02:00

Üritasin tööd teha. Ei õnnestu. Kirjutan parem nädalavahetusest. Reedel hakkas pihta.

Reedel käisin töö asemel koolitusel. Töökeskkonna alane täiendkoolitus. See ei olnud üleni igav, aga mul oli terve selle vältel nii suur uni, et ma ei arvanud, et vastu pean. Aga pidasin. Ja sain tunnistuse ja puha. Siis ruttu-ruttu koju ja siis ruttu-ruttu Tallinna Autobussijaama, et piletit osta ja Kadriga koos Pärnusse vudida.

Pärnus oli üritus nimega Restarter. A k a PP eelüritus. Jõudsime Kadriga sinna reedel kell 20, üritus hakkas peale juba kell 19. Aga tunnisest hilinemisest hoolimata saime veidi kuulda jutlust ja veel veidim bändi. See bänd on uskumatu. Kuidagi ebatõenäoline seltskond. Lihtsalt elu sees ei paneks ühte bändi nt Pesurit, Kremenetskit ja Remmelit (H.). Lisaks veel Viinalaps, Remmel (H.), Elbrecht ja Rõõmus. Täitsa selline... põnev... on see seltskond. Aga kõlab hästi ja ülistavad Jumalat, pole midagi kobiseda. :) Ja kaasa laulda oli ka täiesti võimalik, kuigi, jupp nagu ma olen, oli raske mingi kahe meetrise mehe tagant sõnu näha. OK, ta ei olnud nii pikk, aga ma ei näinud. Aga vahet pole. :D Ja pealegi, see kaasa laulmise probleem tuli alles laupäeval, sest reedel ma eriti ei näinud vaeva selleks, et hakkama saada. Reedel igatahes sai üritus läbi, oleks võinud ju magama minna juba ka, aga kuna Siku oli vaja Kaia juurde saata ja tagasiteel ära eksida, siis läks nii, et magama saime alles kell 4. Olgu, Siku saatmisel ja eksimisel oli selles ikka eriti väike roll tegelikult, aga mul oli vaja Aliast mängida ja Kadril Imrega juttu ajada. Nii et ei olnud võimalik varem sinna "voodisse" ennast paigutada.

Laupäev jõudis ka kätte ja mind äratasid üles Imre ülivaiksed sammud. Ma ei tea, kuidas see üldse võimalik on, aga üles ma ärkasin ja mõne aja pärast ka "voodist" välja astusin. Uus päev algas, lasin Siku sisse, käisime Kadriga hommikusööki ostmas ja kui tagasi jõudsime, siis oli enamus inimestest juba ka ärganud. Seegi tore. Kell 12 pidi Vineyardi noortel hakkama inglastega piiblitund vms. Otsustasime Kadriga, et läheme ka tarka juttu kuulama. Aga tutkit, mingit Piiblitundi polnud. :S Hakati jagama prohvetlikke sõnu ja palvetama kõikide eest, nii et mingit õpetust me sealt ei saanud... :S

HAH! See palveaeg, mis kestis üle kolme tunni, oli täiesti amazing. Ma miskitõttu otsustasin, et seekord ei ole see minu jaoks. Läksin sinna tuppa, kui ringis olevad toolid olid juba täis, seega istusime Kadriga ringist väljaspool. Võtsin endale mugava positsiooni ja kuulasin ning vaatlesin. Mõnikord käisin toast väljas, vetsus ja mujal. Lihtsalt.. olin. Ja ei lasknud Jumalal ennast puudutada. Lihtsalt otsustasin, et eih, ei taha. Reaalselt mõtlesin, et ma ei taha, et nad mulle prohveteeriksid jälle ja mu eest palvetaksid. Imelik... tavaliselt, kui on mingi selline palveaeg, siis ma olen esimene, kes hüppab üles, et jeeeeeeessss, minu eest võib palvetada. Aga tookord mõtlesin, et nad võiks mu ära unustadagi. Miks see nii oli, ma ei tea. Aga oli. Üli hea meelega vaatasin, kuidas Kadrile prohveteeriti ja tema eest palvetati, sest ma ei tea, minu meelest pole talle nii varem tehtud. A la, et mul on üks sõna ja ma usun, et see on Sinule (näpp Kadri poole). Ja mul oli nii hea meel, et ta seal oli ja seda kuulis ja koges. Aga siis jõudis aeg nii kaugele, et pidime minema teise ruumi, sest sinna oli vaja bändipoistel tulla. Mõtlesime siis Kadriga, et lähme ostame süüa parem, kõht oli räigelt tühi. Ja tuli Stuart, kes ütles, et 'No-no, you're coming with us.' Ohkasin ja läksin. Hoidsin jälle omaette, kuigi ruum oli väiksem ja seda oli raskem teha. Paar korda mõtlesin veel, et kui mina nüüd järgmine ei ole, siis lähen minema. Täitsa lõpp, halb on isegi kirjutada seda. Mina, kes ma kogu aeg räägin, et igatsen Jumala järgi ja tahan temasse armuda ja teda armastada ja tema armastust kogeda, otsisin viisi, kuidas edukamalt tema eest põgeneda. Haige vend. Igatahes... jälgisin siis inimesi, kuidas kõik tüdrukud, kes ringi keskel olid, järjest nutma puhkesid ja mõtlesin, et saagu, mis saab, mina täna siin nutma ei hakka. Siis ütles Stuart: MARILIIS! Ja ma pidin minema ringi keskele. Martin hakkas palvetama ja rääkima... ja pisarad hakkasid jooksma. Ma üldiselt ei ole selline, kes mõõdab vaimulikku kogemust pisarate koguse järgi. Minu meelest ei pea pisaraid üldse olema tingimata. A võib-olla peab ka, ma ju ei tea ka kõike. :) Igatahes, minu vastuseisust ja puberteedist hoolimata otsustas Jumal, et mind on vaja puudutada ja minuga on vaja rääkida. Ja temale omaselt läks iga sõna täpselt õigesse kohta.

Ja üldiselt on hullult vägev näha, kuidas Jumal räägibki kõikidele täpselt neid asju, mida neil vaja kuulda. Anthonyl oli mitu korda probleem, et need mõtted, mis tema südamesse sai, jõuti täpselt enne ära rääkida, kui tema kord oli midagi öelda. Sel ajal kui Anthonyle tuli südamesse kasutada mikrofoni nö näitematerjalina ühe tüdruku jaoks, rääkis teine inglane sellele tüdrukule juba seda sama juttu. See on lihtsalt üli awesome.

Igatahes, pärast seda palveaega hakkas peale ülistusõhtu. Vähendatud koosseisus Restarter bänd tegi muusikat/juhtis ülistust ja Martin rääkis. Ja kõik oli väga super. Mulle meeldis laulda. Mulle meeldis välja öelda sõnu, mida ma päriselt kogu südamest tunnen. "Mu elu võta endale, et tooksin au vaid Sinule!" Aamen! Seda ma tahangi teha. Ja seda ma laulsingi. Ja seda ma palvetasingi. Ja seda Jumal ka kuulis. Nüüd... ootan. Oma aega. Jumala aega tegelikult.

Laupäeva õhtul sõitsime koju Elbrechti, Kremenetski ja Haageniga. Nad on kõik suht toredad, pole midagi öelda. Selgeks sai see, et ma armastan Kremenetski õde ja Kremenetski ise armastab ka oma õde ja kolme juustu pitsat.

Pühapäeval oli koguduse aastapäev. See oli täitsa tore. Aastapäeva puhul võttis lisaks minule ja Indrek Luidele ja Kristel Luidele sõna ka väga austatud pr Ulli Luide. :D Hästi rääkisid kõik, mu meelest vähemalt küll. Süüa sai ka. Ja siis!!! Siis sai Pärnusse minna! JEEEEEEEEEEEEE!!!!!!!!! :D Kõik olid veids hämmingus, et mida pekki ma sinna Tallinnasse ronisin vahepeal. Aga oli vaja ju olla koguduse aastapäeval! Pärnusse jõudsime jälle kohale. Soundchecki saime jälle teha. Laulda jälle saime. Martinit ja Stuartit kuulda saime ka. Rõõm oli seal olla. Pärnu meeldib mulle. Sinna elama vist ei läheks (Tallinn laaaav :D), aga seal käia on igati tore. :) Rutiinist välja ja kuskile mujale on alati hea minna.

Aga kõik vist seekord minu nädalavahetusest. Oli hea. Tõesti oli. Teeme veel nädalavahetust. :)

Sarkasm

2010-11-18T10:36:00.002+02:00

Teate seda tunnet, kui olete hommikul pm poolunes, nii et nagu näeks unenägu, aga see tundub eriti reaalne või jääb eriti hästi meelde. Eriti creepy on see siis, kui ta läheb nii hästi kokku äratuskellaga, et sa seda äratuskella kinni ei taipa panna. Mul nii ei olnud. :)

Nägin unes sellist asja. Mu sõber ja mina rääkisime juttu. Ma täpselt ei mäleta, mida ta mulle ütles, aga käsk oli kas a) öelda üks sõna, mis esimesena pähe tuleb või b) öelda miski, millest tahaks lahti saada. Kusjuures, kui ma nüüd mõtlen selle peale, siis hakkas unenäo lõpus sujuvalt muusika juba käima, sellepärast, et kui ma jõudsin oma unes välja öelda sõna 'sarkasm,' siis hakkas täpselt käima mu äratuskella refrään, "GOD WILL TAKE CARE!" Või siis ma kujutan seda endale praegu ette ja see laul hakkas ikkagi otsast peale ja ma lihtsalt mõtlesin ise selle refrääni peale. Igatahes, vahet pole.

See oli lihtsalt jälle selline asi, mis hommikul naeratama pani. Jehuu.

Väsinud

2010-11-16T12:37:00.003+02:00

Täna olen ma väsinud. Lihtsalt. Füüsiliselt. Ja natukene ka mingit teist moodi, sest olen olnud sunnitud mõtlema asjade peale, millele ei taha mõelda. "Pole minu asi," tahaks öelda, aga tegelt puudutavad ju mind ka, nii et siis on jamasti. Aga tuju on tegelikult jonksus. :)

Heiskasime täna tööl lipu. Tuleb välja, et pole vaja. Vaatasin mingilt imelikult kodulehelt lipupäevi ja seal oli tänane, ehk 16. november, ehk taassünnipäev. Aga selle puhul ei pea heiskama. Aga ma ei viitsi seda maha võtta. Päikeseloojangul võtan.

Rohkem nagu polegi midagi öelda. Tegelikult ei olnud vist üldse midagi öelda. Aga miks mitte...

Mis siin ikka öelda...

2010-11-15T08:58:00.002+02:00

Hah, palju on öelda. Väga-väga palju. Probleem aga selles, et oleks vist pidanud need mõtted varem kuhugi kirja panema, sest mõni asi ikka hääbub väga ruttu. Reedel kirjutasin blogi sellest, et ma olen armunud. Või ärevil. Ja et ma loodan, et see päeva jooksul üle ei lähe. Vahepeal läks, sest no tõesti ei olnud eriti midagi teha ja see väsitas ja tüütas. Aga mida lähemale päeva lõpp jõudis, seda rohkem iksait ma jälle olin ja ei jõudnud ära oodata, et saaks juba Tehnikaülikooli minna. Sinna jõudes oli mul aega umbes 15 minutit, et nö lainele saada. See ei olnud eriti raske, olgem ausad. Aga iga kord, kui ma sinna lavale läksin, et oma Jumalale laulda, täitus mu süda nii suure rõõmu ja armastusega, millist ma varem tundnud ei ole. Tundsin, et olen õiges kohas, et see, mida ma laulan, on tõesti tõsi ja ma ei pea tegema mingit .. nägu. Ma ei pidanud sundima ennast naeratama või liigutama või mida iganes tegema, ma ei mõelnud sellele, mida arvavad need inimesed, kes mind vaatavad (lootsin tegelikult, et mind ei vaadata üldse), tahtsin lihtsalt olla seal, kus ma olen, ja laulda sellele Jumalale, kes on kõige selle taga. Ta on nii hea. Ta on nii-nii hea ja ma armastan teda nii väga!

Laupäeval läksime pärast GLSi ka Vineyardi koguduse noortekale... .Punktile. Ma räägin UUESTI (kolmandat korda :/ ), mis mul sealt väga väga hästi meelde jäi ja südamesse läks. Pärast jutlust, mida ma eriti ei kuul(a)nud (jäin hiljaks, noh...) ja sellele järgnevat väikegrupi aega (mis oli ka väga mõnus), kogunesime kõik saali tagasi. Laulsime, rääkisime, naersime. Aga üldiselt laulsime. Siis anti võimalus, et kes tahab, võiks tunnistada. Inimesed läksid ja tunnistasid. Tuli üks tüdruk, kes ütles, et tunneb, et Jumal ütles talle, et me peaksime panema oma käed ühe teise tüdruku peale, kes oli veids haige, ja siis palvetama tema eest. Ma ei läinud sinna ette tema juurde, palvetasin seal, kus olin. Aga pähe tulid mõtted sellest, kui friiking ebaloogilised on kristlased.

Kõigepealt, kui ma tulin sealt väikegrupi ajalt saali, siis mida ma nägin, oli see, et inglane ja ameeriklane juhivad koos ülistust .. eesti keeles.
Teiseks, kari noori.. teismelisi... laupäeva õhtul... kirikus. Kirik on ju see igav koht, kus käivad vanad inimesed. Noored, teismelised käivad laupäeva õhtuti pidu panemas. Aga vot, milline valearusaam. See mulle meeldib. Ilus.
Siis tuleb üks tüdruk ja ütleb, et me peaksime käsi peale pannes palvetama kellegi eest. Noor inimene. ... Kuidas??
Siis mõtlesin selle peale, et just oli GLS. Laupäeva hommikul sõitsime Mariiga koos Tehnikaülikooli ja rääkisime sellest, kui imelik see on, et inimesed tõusevad üles sellisel ajal, mida pole isegi olemas (kell 6 laupäeva hommikul), et siis järgnevad mitu-mitu tundi olla jalul ning aidata teistel inimestel üritust nautida. Ise ei saanud nad sellest ju mitte midagi. Tegelt said... jalavalu... seljavalu.. väsimuse... Juhuu. Palk on taevas. ;)
Ja siis... Tavaliselt on nii, et kui on üks tüdruk... ja ta armub mingisse mehesse... siis ta salamisi pigem loodab, et kellelegi teisele ta ei meeldi, vähem pinget, eks? Ja kui on kutt... ja ta armub teise kutti.. sellest ei taha ma isegi rääkida. See on imelik. Aga, mida teevad kristlased...? Armuvad ära ja siis tahavad võimalikult palju inimesi selle sama tüübi juurde tuua, et nemad ka temasse armuks. See ei ole ka päris normaalne ju :D Ebaloogiline.

Aga Jumal paneb meid tegema ebaloogilisi asju. See meeldib mulle. Ja ma ise olen sillas, nii sillas.

Isadepäev oli ka jälle. Mu issi on lahe. 2 aastat tagasi kirjutasin temast ka blogi. Sel aastal eriti ei kirjuta. Ma lihtsalt armastan teda väga ja tore oli temaga ja õdedega ja emaga isadepäeval koos aega veeta.

Ma näen oma elus praegu seda, et Jumal armastab mind. Ja ta on toonud mu ellu inimesi, kellele olla sõbraks, keda armastada, toetada ja võimalusel aidata ning nõu anda. Enamasti ma ei oska nõu anda, aga saan kuulata/lugeda ja seegi on paljudele vajalik. Ja ausalt.. nothing makes me happier than being used by God. Näha seda, kuidas Jumal õnnistab nii mind kui inimesi mu ümber. See kõik on lihtsalt nii... imeline. Võrratu.

Hõljun veel natuke aega, siis ehk õnnestub ajudega midagi paremat peale hakata. :)

Täna

2010-11-12T08:56:00.006+02:00

Täna on tulemas üks hea päev. Miskipärast, kui ma ärkasin, oli selline tunne. Praegu on ka. Ma ei tea, mis selles päevas nii erilist on, välja arvatud see, et on GLS. Aga mina ju ei ole GLSil, vaid tööl, nii nagu peab! Aga ikkagi!!! Täitsa lõpp. Nii hea on täna. Ma loodan, et see ärevus ei kao ära, vaid läheb suuremaks ja kandub teistele ka.

Ma ei tea, mis on, aga kõht on imelik, nagu liblikatene (ei, ma ei ole armunud... OK, olen, aga mitte kellessegi maisesse), ja tuju on täiesti laes ja kõik on niiiiiiiii hästi. Appi!!! :D Mul on imelik...

Kuulan Ben Canteloni ja Tim Hughesi ja Chris Tomlinit ja Lex Buckley'd ja Vicky Beechingut ja Delirious?'i ja Susanne Manningut ja Beth Crofti (pole aimugi, kes pooled neist on) ja rõõmustan ja ootan, et midagi... juhtuks. Või siis ei juhtuks.

Hommikul tööl, kui arveid paljundasin, siis tuli mulle pähe mõte, "Ma ei saa aru, miks ma hommikul põlvi maha ei pannud ja nii ei palvetanud!" Ma tegin hommikupalve nagu ikka, aga millegipärast just see põlvede maha panemine jäi mulle ette. Või siis nende mitte maha panemine. Ja ma ei tea, miks see nii mulle pähe tuli. Aga oeh jah, Jumal.. ta on vägev. Tema mind tõenäoliselt praegu rõõmustab ja mulle liblikaid kõhtu paneb. ;)

RÕÕM NIIIII VÕRRATU, MIS (ma loodan, et) ÄRA EI LÄE! :)

Töö

2010-11-11T09:37:00.004+02:00

Paar päeva tagasi ütlesin mõnele inimesele, et ma ei taha töötada enam siin, kus töötan. See töö ei paku mulle huvi ja mulle ei meeldi paar olulist aspekti selle juures. (Kuigi olen siiski tänulik, et mul töökoht on.)

Aga

Eile.. ja tegelikult ka üleeile aga sain tööl palju teha. Lisaks tavapärasele telefonilevastamise-postikontrollimise-meilisaatmise-arvesaatmise-rahavõtmise-jms-ringile sain tellida pitsasid, katta lauda, pesta nõusid, kasta lilli ja tegeleda kõrvalt veel GLSi asjadega, mis tähendas ~35le lätlasele öömaja otsimist, laulusõnade trükkimist jms. Mul oli terve päev tegemist. Kaks päeva jutti. Ja vahepeal oli isegi kiire. Ja nii hea oli kuidagi. Mulle meeldib, kui pärast tööpäeva lõppu saan ma olla väsinud, sest ma olen päris palju teinud, mitte olla uimane, sest olen terve päeva lihtsalt loivanud ja Facebookis istunud. Muidugi saaksin ma teha teisi asju, lugeda raamatut ja what not, aga ei tea, et sedagi tahaks teha. Mul on üks raamat umbes kuu aega lihtsalt kotis olnud. Olen jõudnud leheküljeni 116. Ma usun, et isa ei laena mulle kunagi enam ühtegi raamatut, sest ta lihtsalt ei saa neid tagasi. :D Aa, mida ma veel võiksin teha, on tõlkida isa jaoks tekste. Mingid hullud pressiteated millestki. Isa, kui sa loed, vabandust, aga ma ei saa isegi neist lausetest aru, mis seal kirjas on. :D Aga eks ma üritan ja kasutan sõpra Google Translate. ;)

Aga jah... tore. Teeme asju. Lähme GLSile. Kohtume sõpradega. Kõik on hästi.

Jälle on vaja panna siia üks selline --> :)

2010-11-08T16:35:00.003+02:00

Täna on olnud üks keeruline, väsinud ja väsitav, rõõmustav ja rõõmus ja hea päev. Imelik...

Suhted

2010-11-05T10:55:00.004+02:00

Ma olen mõelnud ja puurinud ja endamisi arutlenud, kas see, mis ma nüüd siia blogisse kirjutan, on ... ütleme siis selle kohta blogi materjal. Lühidalt, et kas tasub või ei tasu seda kirjutada. Samas, miks ka mitte, minu blogi on see, kuhu ma peaksin või võiksin kirjutada oma mõtteid ja arvamusi. Minu koht, kus keegi ei saa kobiseda, et näe, vale on. OK, saab kobiseda igaüks, aga siin võin jääda oma arvamuse juurde. :) Appi, kõlab, nagu ma hakkaks mingit jube halba asja kirjutama või usku salgama või midagi. Ei, tegelikult pole midagi halba. Lihtsalt mõtted suhetest.

Suhted on üks teema, mis minu meelest on kogu aeg üleval. Eriti minu vanuses, veel natuke aega ju teismeline. :) Kõiki inimesi pannakse paari kõikide vastassoost inimestega ja eks kui piisavalt palju nii rääkida, siis hakkavad igasugused mõtted pähe tulema.

Aga viimane mõte, mis mul tuli pähe, oli selline. Ma ei taha kellessegi enne armuda, kui ma olen Jumalasse rohkem ja rohkem armunud. Kui Jumal on see, kes mu südame rõõmu, ootuse ja armastusega täidab, on minu jaoks rohkem kui number 1 ja ma olen Temasse kõikide jalgadega väga-väga kindlalt juurdunud, võib mu elusse tulla keegi teine, kes mu südame selliselt puperdama ajab. Senimaani pole mul muud, kui Jumalat üha paremini tundma õppida, leida jälle uusi ahhaa-elamusi ja Teda teenida.

See on minu kõige hiljutisem ahhaa-elamus. ;)

Kadrikene juhtis minu tähelepanu sellise kirjakoha juurde nagu Ülemlaul 2:7b, mis ütleb: "Ärge eksitage ega äratage armastust enne kui see ise tahab."

Ja siis juhtis ta mu tähelepanu tsitaadile, mis on Mari Kanguri Facebookis: "A woman's heart should be so hidden in Christ, that a man should have to seek Him first to find her."

Aaaaamen!!!